Vat selline lugu ilmus detsembrikuises ajalehes nimega Aja Leht.
Lehekülgedel 15-17.
Ja tegelikult ilmus novembrikuises Aja Lehes ka üks lugu, üks tükk maad eestimaisem lugu: "Rõugesse munetud muna." Lk 17.
Islandi inimestesse samuti.
Ja kampsunitest, mida selle imelise maa imelised inimesed kannavad, on samuti võimatu mööda vaadata. Nad lihtsalt jäävad ette ja silma, ükskõik, kus sa liigud: maal või linnas, mägedes või rannas, kohvikus või kontserdil, talus või tallis, laeval või laudas..
Kuidas mitte armuda rahvasse, kelle talupojatarkus on osanud oma maavillasest, suhteliselt rohmakast ja jämedakoelisest kampsunist, kohalikus keeles lopapeysa'st, teha peaaegu et riikliku sümboli? Ja veel sellise sümboli, mida raha eest müüa sünnib ja mis tõepoolest müübki?
Islandil on igaühel lopapeysa. Või mitu. Ja igaühel on lopapeysaga mingi oma lugu. Näiteks mälestus oma esimesest kampsunist – et kes kudus ja kui uhke see oli. Või vägev pärandus - näiteks saja-aastane lopapeysa. Selline on Gerdi külalistemaja retseptsionistil Ellertil. Saja-aastast muidugi enam selga ei panda, see seisab hinnalise varandusena kuskil kirstunurgas, kuid 40-aastane kampsun võib veel täitsa vabalt asjaks olla.
„Mu isa oli kapten. Merel olid kõigil meestel lopapeysa'd, need kaitsesid nii märja kui külma eest. Isa kandis seda üle 25 aasta ja minu seljas on ka juba üle 10 aasta olnud. Nüüd ikka hakkab vaikselt viltuma,” räägib järgmine Islandi mees. „Islandil on tänagi veel küllalt palju mehi, kes koovad. Vanasti oli see täiesti normaalne, et mehed, eriti meremehed, ise endale kampsuneid kudusid.” Otsekui mehe sõnade kinnituseks satun paar päeva hiljem youtube'is klippidele, kus Islandi mehed näitavad, mida nad koovad ja räägivad, miks nad koovad.
„Tema kudus,” viipab noor abielumees, silmad armastust täis, oma kaaslase poole. Ilmselgelt on ta nii oma naise kui tolle poolt kootud kampsuni üle uhke. Naisel endal on otse loomulikult samuti lopapeysa seljas.
Lood ja tunded. Islandi lopapeysa on midagi tükk maad rohkemat kui lihtsalt kampsun.
* * *
Kevadest sügiseni peavad lambad iseseisvalt mägedes ja kõrgmaal hakkama saama. Suhteliselt hiljutine vägev näide nende vastupidavusest: 9. septembril 2012 tabas Islandit ootamatu lumetorm. (Vahemärkusena: 22. novembril 2016 ei ole saare lõunaossa veel kordagi lund antud!) Kümned tuhanded lambad mattusid lume alla, ca 5000 looma hinnati hukkunuiks. Kuid veel 4 nädalat hiljem ilmusid mõned lambad elusaina lume alt lagedale. Nad olid toitunud omaenda villast!
Tänu eraldatusele muust maailmast on säilinud siinsete lammaste ammused omadused. Islandi lamba seljas on kahekordne kasukas: pikk vastupidav vetthülgav pealiskarv ja lühike ning pehme, väga heade isolatsiooniomadustega aluskarv. Lõnga valmistamiseks segatakse mõlemad villad ja kedratakse väga kerge keeruga kokku. Õigemini – keerdu justnagu polegi. Tulemuseks on heidelaadne lõng. Legend väidab, et 20ndatel elanud saare pääl üks eriti laisk naine, kes ei viitsinud ketramise-korrutamisega vaeva näha. Naise laiskusest saanudki uus trend alguse. Kuduja jaoks tähendab selline lõng asjaolu, et iga kord vardaid käest pannes näeb süli välja selline, nagu oleks viimaseks tööks olnud lammaste epileerimine.
Heidelaadne islandi lõng sisaldab meile tuttavast villasest lõngast rohkem õhku. Mida rohkem õhku, seda soojem. Ja ehkki kampsunid kootakse üsna suurte silmustega, on need tuulekindlad ja vetthülgavad ning hoiavad kandja soojas ka siis, kui taevaluugid vihmale valla või märg üle paadiveere pressib. Lopi-lõngal on ka antibakteriaalne toime. Veelgi enam: need, kes on lambavilla suhtes allergilised, ei ole seda sageli islandi lambavillast toodete puhul.
Vill muutub lõngaks pealinn Reykjavikist umbes 17 km põhja pool asuvas ettevõttes Ístex. Islandi hetkel ainus lõngatootja on 1896 asutatud villavabriku Alafoss järeltulija. Austusest eelkäija vastu kannab Alafosslopi nime ka populaarseim lõng – see, millest enamasti traditsioonilisi õuekampsuneid kootakse. Eriti osavatele kudujatele pakutakse heidetaolist Plötulopi't. Õhemate kampsunite tarvis on Léttlopi. Eriti jäme, kuid väga kerge lõng on Bulkylopi.
Umbes 1000 tonni lõnga teevad islandi lambad koos Ístex'iga aastas. Lisaks looduslikele toonidele – islandi lammas võib olla must, pruun, hall, valge või kirju – ja nende segudele pakutakse ka siniseid-punaseid-roosasid jne värve.
Kuid lopapeysa triumfilugu ei ulatugi teabkui kaugele minevikku. Alles 1920ndatel aastatel, I Maailmasõja järel, ilmusid käsitöö – ja moeajakirjadesse „islandi kampsuni” pildid ning selle kudumise õpetussõnad. Levinuim lopapeysa-legend väidab, et esimese seda tüüpi kampsuni kudus nobelist Halldór Laxnessi naine oma kõrgeaulisele abikaasale.
Lopapeysa järgmine tõusulaine jääb II Maailmasõja lõppu, veel järgmine seitsmekümnendatesse aastatesse. Aastal 1977 loodi Islandi Käsitsi Kudujate Liit - mõned naised, kes olid harjunud kuduma pere sissetuleku toetamiseks, otsustasid oma kudumite turustamise lihtsustamiseks ja laiendamiseks seljad kokku panna. 2008. aasta majanduskriisist, mis Islandit raputas eriti põhjalikut, väljus kõige suurema võitjana lopapeysa. Enne kriisi valitses saareriiki fliis. Nüüd hakkasid tuhanded naised taas kuduma.
Rasked ajad toovad välja inimeste leidlikkuse. Finantskriisi kõrghetkel rajasid kaks naist, Ragnheiður Eiríksdóttir ja Hélene Magnusson, ettevõtte nimega „Knitting Iceland” - „Kuduv Island”, mis lisaks omakootud toodete turustamisele tuli aastal 2010 välja eriti ootamatu ideega: kudumsismatkad tule ja jää vahel. Kudumisfriike kogu maailmast juhendavad professionaalid kogu maailmast, kellest mõningaid võib pidada oma ala rokkstaarideks. Lisaks on programmis matkad, muuseumikülastused ja looduslikud termaalveevannid keskööpäikese all. Islandi kordumatu loodus on kudumise juures vägagi inspireeriv, kinntab ettevõtte koduleht. Väljavaade ühe maa loodust omaenda jalgade ja kultuuri omaenda kätega kogeda on inimesi võlunud sedavõrd, et aastal 2013 said „Kudumismatkad tule ja jää vahel” rahvusvahelise auhinna kõige loovama ja huvitavama idee eest turismitööstuses.
Kui kaua ühte lopapeysat kootakse? Loomulikult sõltub kõik kampsuni suurusest, mustri keerukusest, lõnga jämedusest ja muidugi kuduja osavusest. Keskmiseks ajakuluks pakutakse 40 töötundi. Kui rehkendada, et tööinimesel arvestatakse ühe kuu tööajaks 160 tundi, siis peaks 4 kampsuniga ehk miinimumpalga kätte saama? Tegelikkuses ei ela ainult käsitööst ära ka Islandil: kauplustes müügilolevad kampsunid (mis ostjale tunduvad loomulikult hirmkallid – hind algab 160 eurost) maksavad kümnendiku kohalikust miinimumpalgast. Kauplusehinna sees, teadagi on lisaks kuduja töövaevale ka materjal ning kaupluse üürikulud ja müüjate palgad.
See kõlab ikka väga ootamatult. Küsin igaks juhuks kohaliku rahva käest üle. No igaks juhuks. Kohe mitme käest.
Selgub, et Lopapeysa pikaealisuse saladuseks on tõepoolest asjaolu, et seda iialgi ei pesta. Ainult tuulutatakse. Noh, tuult Islandil muidugi jagub.
Pärispõhjuseks on aga ikka see va islandi lammaste eriti eriline vill. Välimine karv sisaldab looduslikku villarasva lanoliini, tänu millele lopapeysa ei ima endasse vett. Pesemisega uhutakse lanoliin välja ja kampsuni vetthülgavad omadused kaovad. Teine praktiline omadus: vill hingab. Ja suudab mitte ainult kuni 33 % oma kuivkaalust vett sisse võtta, ilma, et ta ise märjana tunduks, ta juhib ka niiskuse kiiresti pealispinnale. Tegemist on loodusliku enesepuhastamisfunktsiooniga, mis kannab selle eest hoolt, et mustus, higi ja ebameeldivad lõhnad värskes õhus kiiresti „lahustuvad”. Nii et tõepoolest kinnitab kogu rahvas: õhutamisest piisab!
* * *
„Ma nii väga tahaksin endale ka sellist,” kurdab natuke napsine hotellikülaline Kárile. Külalise vaateväljas, retseptsiooni tagaseinas, ripub kolm kampsunit. Ja silt: „Minu ema tehtud”. Need on tõespoolest Kári ema tehtud, ehkki isegi lopapeysa-saagasse on suutnud suurärimaalim sekkuda: väidetavalt olla isegi selles nišis pakkujate hulgas musti lambaid, kes islandi kampsuneid väikestel väledatel hiinlastel kududa lasevad.
„Aga mõtle ise, no mida ma sellega Mehhikos peale hakkan! Meil on liiga kuum, saad aru! Aga ma nii väga tahaksin... kuule, küsi oma ema käest, kas ta mulle käterätti ei tahaks kududa!”
Mõte kootud lambavillasest käterätist on suurepärane fantaasiaerguti. Ehk hoopis saunalina? Kes teab, võib-olla saab sellest ükskord islandlaste järgmine suur hitt...
* * *
Muide: kes tahab kohalik välja näha, see + 10-ga lopapeysat selga ei pane. Siis on nimelt T-särgi-ilm.
Lehekülgedel 15-17.
Ja tegelikult ilmus novembrikuises Aja Lehes ka üks lugu, üks tükk maad eestimaisem lugu: "Rõugesse munetud muna." Lk 17.
Giid Gerdi külalistemaja kohvikannu kallal
Islandi ime: kriisikampsun
Islandi loodusesse on võimatu mitte armuda.Islandi inimestesse samuti.
Ja kampsunitest, mida selle imelise maa imelised inimesed kannavad, on samuti võimatu mööda vaadata. Nad lihtsalt jäävad ette ja silma, ükskõik, kus sa liigud: maal või linnas, mägedes või rannas, kohvikus või kontserdil, talus või tallis, laeval või laudas..
Kuidas mitte armuda rahvasse, kelle talupojatarkus on osanud oma maavillasest, suhteliselt rohmakast ja jämedakoelisest kampsunist, kohalikus keeles lopapeysa'st, teha peaaegu et riikliku sümboli? Ja veel sellise sümboli, mida raha eest müüa sünnib ja mis tõepoolest müübki?
Islandil on igaühel lopapeysa. Või mitu. Ja igaühel on lopapeysaga mingi oma lugu. Näiteks mälestus oma esimesest kampsunist – et kes kudus ja kui uhke see oli. Või vägev pärandus - näiteks saja-aastane lopapeysa. Selline on Gerdi külalistemaja retseptsionistil Ellertil. Saja-aastast muidugi enam selga ei panda, see seisab hinnalise varandusena kuskil kirstunurgas, kuid 40-aastane kampsun võib veel täitsa vabalt asjaks olla.
„Mu isa oli kapten. Merel olid kõigil meestel lopapeysa'd, need kaitsesid nii märja kui külma eest. Isa kandis seda üle 25 aasta ja minu seljas on ka juba üle 10 aasta olnud. Nüüd ikka hakkab vaikselt viltuma,” räägib järgmine Islandi mees. „Islandil on tänagi veel küllalt palju mehi, kes koovad. Vanasti oli see täiesti normaalne, et mehed, eriti meremehed, ise endale kampsuneid kudusid.” Otsekui mehe sõnade kinnituseks satun paar päeva hiljem youtube'is klippidele, kus Islandi mehed näitavad, mida nad koovad ja räägivad, miks nad koovad.
„Tema kudus,” viipab noor abielumees, silmad armastust täis, oma kaaslase poole. Ilmselgelt on ta nii oma naise kui tolle poolt kootud kampsuni üle uhke. Naisel endal on otse loomulikult samuti lopapeysa seljas.
Lood ja tunded. Islandi lopapeysa on midagi tükk maad rohkemat kui lihtsalt kampsun.
* * *
Kõigepealt oli lammas.
Islandi asukateks on lisaks 320 000 inimesele talvel pool, suvel kuni miljon lammast. Kõik viikingiaega tagasiulatuva vastupidava tõu, norra lühisabaliste, järglased. Ligikaudu 1100 aastat on need lambad muust maailmast isoleerituina Islandi lähisarktilises kliimas elanud ja arenenud.Kevadest sügiseni peavad lambad iseseisvalt mägedes ja kõrgmaal hakkama saama. Suhteliselt hiljutine vägev näide nende vastupidavusest: 9. septembril 2012 tabas Islandit ootamatu lumetorm. (Vahemärkusena: 22. novembril 2016 ei ole saare lõunaossa veel kordagi lund antud!) Kümned tuhanded lambad mattusid lume alla, ca 5000 looma hinnati hukkunuiks. Kuid veel 4 nädalat hiljem ilmusid mõned lambad elusaina lume alt lagedale. Nad olid toitunud omaenda villast!
Tänu eraldatusele muust maailmast on säilinud siinsete lammaste ammused omadused. Islandi lamba seljas on kahekordne kasukas: pikk vastupidav vetthülgav pealiskarv ja lühike ning pehme, väga heade isolatsiooniomadustega aluskarv. Lõnga valmistamiseks segatakse mõlemad villad ja kedratakse väga kerge keeruga kokku. Õigemini – keerdu justnagu polegi. Tulemuseks on heidelaadne lõng. Legend väidab, et 20ndatel elanud saare pääl üks eriti laisk naine, kes ei viitsinud ketramise-korrutamisega vaeva näha. Naise laiskusest saanudki uus trend alguse. Kuduja jaoks tähendab selline lõng asjaolu, et iga kord vardaid käest pannes näeb süli välja selline, nagu oleks viimaseks tööks olnud lammaste epileerimine.
Heidelaadne islandi lõng sisaldab meile tuttavast villasest lõngast rohkem õhku. Mida rohkem õhku, seda soojem. Ja ehkki kampsunid kootakse üsna suurte silmustega, on need tuulekindlad ja vetthülgavad ning hoiavad kandja soojas ka siis, kui taevaluugid vihmale valla või märg üle paadiveere pressib. Lopi-lõngal on ka antibakteriaalne toime. Veelgi enam: need, kes on lambavilla suhtes allergilised, ei ole seda sageli islandi lambavillast toodete puhul.
Vill muutub lõngaks pealinn Reykjavikist umbes 17 km põhja pool asuvas ettevõttes Ístex. Islandi hetkel ainus lõngatootja on 1896 asutatud villavabriku Alafoss järeltulija. Austusest eelkäija vastu kannab Alafosslopi nime ka populaarseim lõng – see, millest enamasti traditsioonilisi õuekampsuneid kootakse. Eriti osavatele kudujatele pakutakse heidetaolist Plötulopi't. Õhemate kampsunite tarvis on Léttlopi. Eriti jäme, kuid väga kerge lõng on Bulkylopi.
Umbes 1000 tonni lõnga teevad islandi lambad koos Ístex'iga aastas. Lisaks looduslikele toonidele – islandi lammas võib olla must, pruun, hall, valge või kirju – ja nende segudele pakutakse ka siniseid-punaseid-roosasid jne värve.
Kooks õige... telgi?
Kootud on Islandil sajandeid. Kirjalik märgegi selle kohta on juba aastast 1584. 17-19. sajandil oli kudumine tähtsaim „kodutööstus”. Kõik kudusid: naised, mehed, lapsed. Kooti nii ekspordiks kui oma tarbeks. Lisaks sokkidele-kinnastele-kehakatetele on Islandil kootud isegi telke. Ja muuseumides võib näha kootud kirjusid ovaalseid villaseid lappe. Pajalapid, on esimene mõte. On hoopis... sisetallad! Kui teised rahvad on saabastesse soojahoidmiseks toppinud õlgi, heina või kasetohtu, siis islandlased on oma kalanahast saapaid seestpoolt vooderdanud kootud sisetaldadega! Sellist asja teised rahvad ei tunne. Ja nagu ikka, ei saa inimesed ilma iluta – mõned on kohe eriliselt kaunid pidupäevasisetallad! Ehkki tänapäeval kootud sisetaldu enam ei kasutata – vähemalt mitte massiliselt – on nähtus jätnud jälje islandi keelde: kui keegi tõeliselt närvidele käib, võib talle öelda „Sa oled minu jaoks nagu sisetald.”Häda ajab härja kaevu ja islandlase kuduma
Kus on islandi kampsuni juured, ei tea tänaseks enam keegi – ühed allikad viitavad Gröönimaale, teised Lõuna-Ameerikale, kolmandad Türgile, neljandad Kanada hõimudele, viiendad räägivad Skandinaaviast. Ilmselt on islandlaste näol tegemist nii kõvade meresõitjatega, et pikk tee lainetel on maailma mustrid segamini loksutanud.Kuid lopapeysa triumfilugu ei ulatugi teabkui kaugele minevikku. Alles 1920ndatel aastatel, I Maailmasõja järel, ilmusid käsitöö – ja moeajakirjadesse „islandi kampsuni” pildid ning selle kudumise õpetussõnad. Levinuim lopapeysa-legend väidab, et esimese seda tüüpi kampsuni kudus nobelist Halldór Laxnessi naine oma kõrgeaulisele abikaasale.
Lopapeysa järgmine tõusulaine jääb II Maailmasõja lõppu, veel järgmine seitsmekümnendatesse aastatesse. Aastal 1977 loodi Islandi Käsitsi Kudujate Liit - mõned naised, kes olid harjunud kuduma pere sissetuleku toetamiseks, otsustasid oma kudumite turustamise lihtsustamiseks ja laiendamiseks seljad kokku panna. 2008. aasta majanduskriisist, mis Islandit raputas eriti põhjalikut, väljus kõige suurema võitjana lopapeysa. Enne kriisi valitses saareriiki fliis. Nüüd hakkasid tuhanded naised taas kuduma.
Rasked ajad toovad välja inimeste leidlikkuse. Finantskriisi kõrghetkel rajasid kaks naist, Ragnheiður Eiríksdóttir ja Hélene Magnusson, ettevõtte nimega „Knitting Iceland” - „Kuduv Island”, mis lisaks omakootud toodete turustamisele tuli aastal 2010 välja eriti ootamatu ideega: kudumsismatkad tule ja jää vahel. Kudumisfriike kogu maailmast juhendavad professionaalid kogu maailmast, kellest mõningaid võib pidada oma ala rokkstaarideks. Lisaks on programmis matkad, muuseumikülastused ja looduslikud termaalveevannid keskööpäikese all. Islandi kordumatu loodus on kudumise juures vägagi inspireeriv, kinntab ettevõtte koduleht. Väljavaade ühe maa loodust omaenda jalgade ja kultuuri omaenda kätega kogeda on inimesi võlunud sedavõrd, et aastal 2013 said „Kudumismatkad tule ja jää vahel” rahvusvahelise auhinna kõige loovama ja huvitavama idee eest turismitööstuses.
Kolme vooliku kampsun
Islandi kampsun tähendab voolikute kudumist: kummagi käe jaoks varrukavoolik ja keha jaoks natuke jämedam voolik. Kui kõik kolm voolikut on nii kaugel, et ulatuvad kenasti kaenla alla, korjatakse kõik silmused ringvardale ja kootakse efektne rinnapartii: dekoratiivne passe- ja kaeluseosa. Ei ühtegi õmblust. Olgu, kui te tahate eest lahtikäivat kampsunit saada, siis tuleb eelpoolkirjeldatud viisil kootud kampsunile käärid sisse lüüa, see eest lahti lõigata ja siis saab soovi korral natuke õmmelda – valida tuleb, kas õmblete ette luku või nööbid.Kui kaua ühte lopapeysat kootakse? Loomulikult sõltub kõik kampsuni suurusest, mustri keerukusest, lõnga jämedusest ja muidugi kuduja osavusest. Keskmiseks ajakuluks pakutakse 40 töötundi. Kui rehkendada, et tööinimesel arvestatakse ühe kuu tööajaks 160 tundi, siis peaks 4 kampsuniga ehk miinimumpalga kätte saama? Tegelikkuses ei ela ainult käsitööst ära ka Islandil: kauplustes müügilolevad kampsunid (mis ostjale tunduvad loomulikult hirmkallid – hind algab 160 eurost) maksavad kümnendiku kohalikust miinimumpalgast. Kauplusehinna sees, teadagi on lisaks kuduja töövaevale ka materjal ning kaupluse üürikulud ja müüjate palgad.
Ettevaatust! Mitte pesta!
„Islandi kampsunit ei pesta,” ütleb Lemme, eestlaste hea haldjas Reykjavikis, ja tõstab oma lopapeysa riidepuuga ukse taha tuulduma. „Ja kui peakski mõni plekk tekkima, siis see lihtsalt harjatakse välja.”See kõlab ikka väga ootamatult. Küsin igaks juhuks kohaliku rahva käest üle. No igaks juhuks. Kohe mitme käest.
Selgub, et Lopapeysa pikaealisuse saladuseks on tõepoolest asjaolu, et seda iialgi ei pesta. Ainult tuulutatakse. Noh, tuult Islandil muidugi jagub.
Pärispõhjuseks on aga ikka see va islandi lammaste eriti eriline vill. Välimine karv sisaldab looduslikku villarasva lanoliini, tänu millele lopapeysa ei ima endasse vett. Pesemisega uhutakse lanoliin välja ja kampsuni vetthülgavad omadused kaovad. Teine praktiline omadus: vill hingab. Ja suudab mitte ainult kuni 33 % oma kuivkaalust vett sisse võtta, ilma, et ta ise märjana tunduks, ta juhib ka niiskuse kiiresti pealispinnale. Tegemist on loodusliku enesepuhastamisfunktsiooniga, mis kannab selle eest hoolt, et mustus, higi ja ebameeldivad lõhnad värskes õhus kiiresti „lahustuvad”. Nii et tõepoolest kinnitab kogu rahvas: õhutamisest piisab!
* * *
„Ma nii väga tahaksin endale ka sellist,” kurdab natuke napsine hotellikülaline Kárile. Külalise vaateväljas, retseptsiooni tagaseinas, ripub kolm kampsunit. Ja silt: „Minu ema tehtud”. Need on tõespoolest Kári ema tehtud, ehkki isegi lopapeysa-saagasse on suutnud suurärimaalim sekkuda: väidetavalt olla isegi selles nišis pakkujate hulgas musti lambaid, kes islandi kampsuneid väikestel väledatel hiinlastel kududa lasevad.
„Aga mõtle ise, no mida ma sellega Mehhikos peale hakkan! Meil on liiga kuum, saad aru! Aga ma nii väga tahaksin... kuule, küsi oma ema käest, kas ta mulle käterätti ei tahaks kududa!”
Mõte kootud lambavillasest käterätist on suurepärane fantaasiaerguti. Ehk hoopis saunalina? Kes teab, võib-olla saab sellest ükskord islandlaste järgmine suur hitt...
* * *
Muide: kes tahab kohalik välja näha, see + 10-ga lopapeysat selga ei pane. Siis on nimelt T-särgi-ilm.
No comments:
Post a Comment