Tänu Thorile - Þorramatur

Põhjamineku peapõhjus oli Kristiina. Sest Kristiina on Eesti Emale nr 3 "lähedalseisev isik".

Kristiinal on islandlasest mees Steinar ja kahene poeg Elias. Ämm Guðrún ja äi Sæmundur.

Kokanduskalduvustega sellest viiesest komplektist on esialgu kolm. Eliase peale ei saa veel kindel olla. Ja see tähendab seda, et meie talvine tripp kujunes täiesti ootamatult eelkõige gurmeereisiks.

Islandi jõululeivad, laufabrauð. Taigen rullitakse õhukeseks, seejärel lõigatakse noaga sisse erinevad mustrid ja taigen friteeritakse.  
Leibade peal on Kristiina ämma pere hirmkallis reliikvia, põlvest põlve pärandatud leivamustrilõikur.

Puhtjuhuslikult saabusime me külla Islandi abikaasa-päeva eelõhtul. Meie Lõuna-Islandi perenaine väitis, et abikaasa-päeva hommikul peavad mehed jooksma ümber maja, suss-saabas ainult ühes jalas. Põhjapiirkonna rahvas pole sellest kombest midagi kuulnud.

Abikaasa-päev juhatavat sisse Þorri kuu - Põhjamaade vana kalendri neljanda talvekuu, mis kestis nii umbes 22. jaanuarist 24. veebruarini. Ja kuna selleks ajaks oli talv juba küllalt pikalt kestnud (mitte nagu tänavu), siis toiduga enam priisata ei olnud. Samas oli õhus lootust, päevad kukkesammusid tasapisi pikemaks ja nii tuldi paganlikul ajal just sel perioodil kokku, et Thori auks ohverdada ning ohverduse käigus oma rõõmuks ise kangemat kraami pruukida. Traditsioon on tänaseni säilinud -  igas piirkonnas korraldatakse pidusid, mille nimeks on Þorrablót. Seda võiks tähenduslikkuse mõttes võrrelda eestlaste jaanipäevaga -  pealinnas jms kaugemal elavad sugulased püüavad Þorrablóti ajaks kodukülla jõuda.

Ka avalikes söögikohtades pakutakse Þorramatur'it  ehk siis igasugust hapendatud/fermenteeritud/kuivatatud/säilitatud värki.

Oma esimese Þorramaturi kogemuse saame Steinari töökohast. Tagasihoidlik sööklalaadne toitlustusasutus toimib lõunatoidu pakkujana lähedalasuvate ettevõtete töötajatele, kuid on ka omamoodi sotsiaalprojekt: abitöölisteks noored, kes mingil põhjusel koolis ei taha käia või on muul moel elu pahupoolele sattunud. Lisaks ainult lõuna ajal avatud toitlustuskohale kuulub projekti komplekti ka natuke second-hand-poe moodi asi. "Moodi" selles mõttes, et müügil pole mitte kasutatud riided, vaid mööbel, nõud, raamatud, maalid jms. Kaup tuleb inimestelt, kes ise ei viitsi sellest lahtisaamisega jamada ning on õnnelikud, kui keegi tuleb ja liigseks osutunud tavaari jalust ära koristab. Ostjat rõõmustavad jälle hinnad. Asutuses on palgal meistrimees, kes tehnikavidinad üle vaatab ja vajadusel korda teeb.
Noori, keda kantseldatakse, on paarikümne ümber. Loomulikult on ring, kellega koostööd tehakse, päris suur, alustades (või lõpetades) linnavalitsusega.

"Mis on nende noorte jaoks motivaator, miks nad siia tulevad?"

"Raha ja seltskond. Nad kuuluvad kuskile ja on mõnes mõttes ikkagi omasuguste hulgas."

Kui me kokk Steinari söögikohas maha istume, valitseb saalis vaikus. Kõikide pilgud on poolsalaja meie poole pööratud ja kõik ootavad reaktsiooni. Pole ka ime, sest me oleme endale maitsmiseks ette tõstnud kõike, mis vähegi eksootiline paistis - fermenteeritud hai, hobuselihavorstid...  

 Hákarl - fermenteeritud hai

Nii nagu mõned postitused tagasi mainitud rai, nii on ka hai loom, kellel pole neere ja kes seetõttu oma uriini lihaks kasvatab. Ja on seetõttu mürgine ning tarvitamiskõlbulik alles pärast töötlemist. Töötlemine on aga hai puhul eriti pikaldane protsess. Traditsiooniline kääritatud hai valmistamise viis näeb välja nii, et liha lõigatakse tükkideks, maetakse 6-12 nädalaks maa sisse ja seejärel pannakse 2-4 kuuks kuivama - et ammoniaak saaks lenduda.  

Kogu ammoniaak minema ei lenda, nii et igal juhul tuleb teatud lõhnadeks ja maitseteks valmis olla. 

Kuid väikestes kogustes sööduna pidavat see hästi soolestikku desinfitseerima ja puhastama... Enamus toodangust minevat Jaapanisse!

Hobuselihavorstid. 

Tegelikult ei ole hobuseliha söömine teabmis traditsioon, vaid lihtsalt saarerahva ratsionaalne elule lähenemine. Hobune oli eelkõige ikka liikumis-ja tööloom ja lihaks läks ta alles siis, kui enam muud võimalust polnud.

Me valmistame pealtvaatajatele kahjuks pettumuse.  Hailiha on leivaga täiesti söödav ja hobuseliha veidi vintske, kuid maitsev.

Blóðmör ja lifrarpylsa - veri- ja maksavorst, ikka lamba omad - nendega oleme me juba tuttavad. Kuid meile maitsesid nad soojast peast paremini.

 Hangikjöt - suitsutatud lambaliha. Hangikjöt ise meid muidugi ei üllata, küll aga pole me tednud, millega seda suitsutatakse. Noh, Eestis on ju kuulus lepasuits. Aga siin - lambasõnnikusuits! Kõige paremad kalad ja lihad saab lambasõnnikusuitsuga, kinnitavad islandlased.

Õhtul on pidulik sööma Kristiina ämma pool. Ämm - meievanune Guðrún - töötab Akureyri kutsekooli sööklas. Äi on endine kalalaeva, nüüd vaalavaatluslaeva kapten ning hooaja vahel tegeleb laevade remontimisega.  Lisatulu teenitakse suhteliselt suure maja tubade väljaüürimisega. Vähe sellest - Guðrún pakub korterit koos kostiga! See ei ole tegelikult tavaline, kinnitab Kristiina. Tema sõnul oli ämmal valida, kas üürnikud toimetavad temaga koos tema köögis või ta säilitab mõningase privaatsuse ja kuna ta oma perele nagunii on harjunud süüa tegema, siis teeb lihtsalt natuke rohkem...  

Me ei teagi, kas peapõhjuseks on abikaasapäev, kauged külalised Eestist või tõepoolest lihtsalt traditsiooniline kodune Þorrablót, kuid laud on lookas.

Perenaise käes olev taldrik on selle kõige-kõigema Þorra-toiduga: kõik need hapendatud-kuivatatud-fermenteeritud-jne ampsud...

...sh hapukas lambarulaad (lundabaggi), hapendatud jääratill ja -munad (hrútspungar). 

Selle vaagna peal on kõik kergelt hapuka maitsega, ka veri- ja maksavorst, mida me omas kodus olime värskest peast saanud. Ja mis värskest peast tundus mõnusamgi.  Tõenäoliselt on seda siin mõnda aega piimavadakus hoitud - see on kõige levinum hapendamismeetod Islandil. Samamoodi hapukalt maitsevad ka jääramunad. Need keedetakse, pannakse marli sisse, pressitakse kokku ja visatakse samuti kas vadakusse või hapukoore sisse seisma. Oma konsistentsilt meenutab see hapukas maius mannaputru.

Kuid lisaks hapule vaagnale on laual ka lambapeasült (sviðasulta), kuivatatud kala (harðfiskur) - tuules kuivatatud kilttursk. Islandlased kuivatavad kala tuules ja enamasti külmal ajal, sest siis ei tule kärbseid peale. Kala kuivab kivikõvaks ja vanade kommete kohaselt peksti hiljem spetsiaalse kalakivi peal uuesti pehmeks. Süüakse võiga. Lambasült maitseb täpselt sama hea nagu eestimaine sültki. Ja loomulikult on laual...

... keedetud lambapea - svið.

Meie ei saanud muidugi ühtegi asja kogu eelpoolnimetatud loetelust maitsemata jätta...

Keedetud kartuli asemel armastavad islandlased kartuliputru ja jõululauale kuuluvat ka kaalikapuder. Meil kuulusid mõlemad ka Þorrablót'i-lauale.

 Kõike eelnevat arvesse võttes hakkab tunduma, et ehk me oleksime siiski pidanud oma koduse kunstiteose ka ära sööma...

Eesti leib Islandi hallitusega. Ma olen seda ju korduvalt öelnud: Island ON imeilus maa!

Et kuidas maitses? Ma ei usu, et ma ühtegi nendest roogadest palavalt taga igatsema jään, kuid ma ei saa ka öelda, et ei maitsenud.

*   *   *

Kristiina, palun ütle veelkord suur tänu kõigi meie kolme poolt Guðrúnile ja Steinarile nende suurepäraste toidukordade eest!

Kristiina, viltu skila til Guðrúnar enn og aftur innilegum þökkum fyrir allan þennan frábæra mat :)!