Sellises kohas elab Eesti Ema nr 4 - keset eimiskit on üks talu. Oma kirikuga talu.
* * *
Kaili särises juba kümme päeva nagu koletulestik. Eriti kui See-Kes-Õlut-Ei-Tee-Ega-Joo nähtavale ilmus. Nüüd, autost välja astudes ja tagaratta susina peale kummi juurde kummardudes on tema esimene reaktsioon: "Kuule, siin on noaga kallal käidud!"
Kummi peal ilutsevad kaheksa pragu, üks neist vurtsu ja visinaga. Nooruke rehv vajub meie silme all kokku nagu vana ämmatoss. Jumal ikka hoiab meid - ämm tossab koduõuel ja mitte 3o km kaugusel keset eimiskit!
"Noaga? No seda on ikka väga raske uskuda."
"Muidugi on raske. Aga mismoodi saavad rehvi külje peale kaheksa sellist pragu?"
"Praakpartii?"
Islandile tulles said autole alla ostetud tutikad talvekummid. Et
oleks võimalikult turvaline. Neli kuud hiljem on täiskomplektist
pooled omadega õhtal. Mis mõttes - me ei ole sedapuhku mitte ühtegi
ekstreemsõitu või -teed ette võtnud?!
Lugu juhtub loomulikult - täpselt nagu eelmise rehviga - reede pärastlõunal. Niipalju oleme juba targemad, et teame, misasjad meil autos olemas on. Ja kus nad on. Tungraud näiteks. Selle tuvastamine võttis eelmesel korral kohe tükk aega. Leidsime autost agregaadi, mida pidasime tungrauaks, aga spetsialistid liisingufirmast väitsid, et meie auto standardvarustuses tungrada ei ole. Alles siis, kui olime seadeldise üles pildistanud, lubasid nad meil seda tungrauaks nimetada. Niisiis on meil ebastandardse varustusega auto. Ja jumal tänatud, sest tundub, et kukeaasta varjus on meid tabanud ka kirev rehvivahetusaasta. Ratta altvõtmine käib Kailil juba nii kähku, et järgmisena võiks ta vabalt mõne rallitiimi rehviboksi kandideerida.
Loeme kummi läbi - sõna oteses mõttes mitu tiiru kohe - ja paneme Ellile palvekirja teele. Elli on nädalavahetuseks Reykjavikki läinud, et oma auto tuulest viidud tagaklaasi asemele uus tuua.
Esmaspäeva pärastlõunaks oleme jälle automatiseeritud. Kolme lamelli kõrval klõbiseb uhiuus naast. Aga muidu täpselt samalt firmalt ja sama mustriga.
Spetsialist Märt ütleb, et me ei tohi avariid teha, sest sellise kombinatsiooniga jääme me igal juhul ise süüdi. Rataste erinevad pidurdusvõimed. Aga et kui me avariid teha ei kavatse, siis pole häda midagi.
Spetsialist Märt ütleb, et me ei tohi avariid teha, sest sellise kombinatsiooniga jääme me igal juhul ise süüdi. Rataste erinevad pidurdusvõimed. Aga et kui me avariid teha ei kavatse, siis pole häda midagi.
Kaili on iga viimase kui prao üles pildistanud ja pommitab piltidega kõiki tuttavaid, kes kunagi autot näinud on, ning palub nende ekspertarvamust. Eksperdid pakuvad metslooma (sellisel juhul peab see olema jääkaru, sest 7-kilone islandi lambakoeranähvits - muide, need on nii rõõmsameelsed ja sõbralikud ja mänguhimulised! - vaevalt nii jõuliseks etteasteks võimeline on), vandenõustatud inimtegevust (vabamüürlased? illuminaadid? IRL? Savisaar?) või vangutavad lihtsalt pead. Nagu näiteks kohalik rehvikoja-mees: "Never seen something like this!"
Viimasega on kummutatud meie viimane panus ja lootus kohaliku kliima või olude iseärasustele. Ikkagi vandenõu?
Järgmine tühi asi tühja kummi kõrval on pani kõht. Selle, Kes-Õlut-Ei-Tee-Ega-Joo. Asjaolu, et mees oma tühja asja tundide viisi köögis täitmas käib - samal ajal kui teised palehigis rabavad - ja käitumine, mis laseb arvata, nagu oleks ta teatavat sorti boss või priviligeeritu, on mõnede inimeste harjad punaseks värvinud. Kõige punasema harjaga on Kaili. Aga tema on ka kõige sagedamini köögis tööl ja saab sellest etendusest kõige rohkem osa. Näiteks stseenidest, kus tühjakõhumees kummargil akna alt ja tagauksest kööki hiilib, kui peremees eestoas asjatama juhtub. Ja pikkade pimedate kuude jooksul on Kailil suhteliselt selge arusaam kujunenud tema seede- ja käitumishäiretest.
Hummugusüük lõpõs meil puul kümme. Sõs naatas tüüle. A puul katstõist om pan joba köögin, et hindäle ja uma kaasalõ süvvä tetä. Tuu, mis kokk tege, näile ei kõlba. Kokk tege erälde norminemistele ja taimetoidulistele, a noil katõl om viil määnegi uma joro aija'. Tuu näide söögitegemine kest poolõ üteni - ja sõs nä tulõva naasõga nigu õigõ inemise tõisiga üten lõunat süümä. A inne söögikiitmist om pan viil kats kõrda söögipausi pidänü. Kats kõrda katõ tunni seen - hullõmb ku rinnalats, ma ütle! Ja nuu vahepäälidse söögipausi - ega tuu ei olõ nii, et inemine haaras hindäle määndsegi juurika vai junni näpu vahele, kost! Näil omma' kõik elumahla' tuu tervüsliku toitumise nahka lännü', nii et nä ei jõvva inämb haugatagi! Nä piät kõik pudrus laskma! Ja süümine esi' om kah nii suur vaiv, et hindä takast köögikombaine nä inämb är mõskõ ei jõvva.
Mees oli pikalt pidupuhkusel ja Kaili hari jõudis vahepeal taastuda. Kuid juba esimese ühiselt veedetud nädala lõpuks oli Kaili kuumaks köetud. Teate ju küll seda topsi, mis on peaaegu täis ja siis need viimased paar piiska... Piiskadeks olid mõned märkused, mille pooleldi boss oli teinud meie vahepeal muutunud töökorralduse suhtes. No me lihtsalt saime vahepeal ilma pealikute ja järelevaatajateta hakkama! Teiseks tilgaks oli toidu tellimus, mida mees kohe saabumispäeval hakkas koostama - ikka nii, et kõige ette lilled ja kapsad ja kikerherned endale ja siis natuke hotellikülalistele ka midagi. Noh, ja niimoodi need tilgad tilkusid ja iga tilga peale särises Kaili salaja nagu kuumaksköetud kerisekivi.
Ja siis kuulutas perenaine välja rahvakoosoleku.
Ja siis me küsisime, et kuidas selle töö- ja puhkeajaga ikkagi on.
Ja siis me täpsustasime üle, et kas see käib kõikide töötajate kohta.
Ja siis arvas see, kes õlut ei tee ega joo, et nüüd käib jutt vist temast.
Ja siis me ütlesime, et ta on väga taibukas. (Noh, seda me tegelikult ei öelnud.´Ja tegelikult ta ei olnud ka, sest kui ta oleks taibukalt vait olnud, siis me poleks enam midagi rohkemat öeld. Ise ta tõstis ennast püüne peale ja hakkas vabandama, et kui tema iga tunni aja tagant süüa ei saa, siis tuleb talle kahe tunni pärast helikopter kutsuda.)
Ja siis võttis sõna surija haige rahvuskaaslane ja noomis meid, et me niimoodi julgesime käituda. Et kogu kollektiivi ja tööandjate ees. Et see ei ole nüüd küll sugugi naiss. Et me oleksime pidanud nelja silma all oma probleeme lahendama. Ja siis võeti sõna veel siitpoolt ja sealtpoolt ja kolmandaltki poolt ja siis me tundsime kõik kogu kollektiiviga ennast mitu päeva üksjagu ebamugavalt.
Minul igatahes põdesin pärast koosolekut korralikult. Oli mul vaja oma suukene lahti teha?! Me oleme siin ju ainult ajutiselt ja see ei ole minu bisnis! Kas ongi nii, et eestlane on kitupunn? Samas, me siiski ainult küsisime töö-ja puhkeaja kohta, ülejäänu lobises kutt ise välja...
"Ei olnud naiss vei, aga oli vrait vei," lohutas paar päeva hiljem päriskokk, keda kaebealuse käitumine puhtruumilises mõttes kõige rohkem segab. "Mõnikord viisakas vorm lihtsalt ei tööta. Ma olen proovinud seda nelja-silma-varianti - ei toimi! Tal on alati mingi vabandus või õigustus varuks."
Nädal aega hiljem avastame oma tutika rehvi pealt neli pragu. Täpselt samasugused kui eelmised - nagu noaga oleks kallal käidud.
Ma arvan, et see ei võta väga palju aega, kui üks pragudest visisema hakkab. Tõenäoliselt juhtub see reede pärastlõunal...
* * *
Üle nädala aja hoidis saarerahvast ärevil kadunud tütarlapse teema. Viimati olla niisugune asi juhtunud 1967. aastal.
Hummugusüük lõpõs meil puul kümme. Sõs naatas tüüle. A puul katstõist om pan joba köögin, et hindäle ja uma kaasalõ süvvä tetä. Tuu, mis kokk tege, näile ei kõlba. Kokk tege erälde norminemistele ja taimetoidulistele, a noil katõl om viil määnegi uma joro aija'. Tuu näide söögitegemine kest poolõ üteni - ja sõs nä tulõva naasõga nigu õigõ inemise tõisiga üten lõunat süümä. A inne söögikiitmist om pan viil kats kõrda söögipausi pidänü. Kats kõrda katõ tunni seen - hullõmb ku rinnalats, ma ütle! Ja nuu vahepäälidse söögipausi - ega tuu ei olõ nii, et inemine haaras hindäle määndsegi juurika vai junni näpu vahele, kost! Näil omma' kõik elumahla' tuu tervüsliku toitumise nahka lännü', nii et nä ei jõvva inämb haugatagi! Nä piät kõik pudrus laskma! Ja süümine esi' om kah nii suur vaiv, et hindä takast köögikombaine nä inämb är mõskõ ei jõvva.
Mees oli pikalt pidupuhkusel ja Kaili hari jõudis vahepeal taastuda. Kuid juba esimese ühiselt veedetud nädala lõpuks oli Kaili kuumaks köetud. Teate ju küll seda topsi, mis on peaaegu täis ja siis need viimased paar piiska... Piiskadeks olid mõned märkused, mille pooleldi boss oli teinud meie vahepeal muutunud töökorralduse suhtes. No me lihtsalt saime vahepeal ilma pealikute ja järelevaatajateta hakkama! Teiseks tilgaks oli toidu tellimus, mida mees kohe saabumispäeval hakkas koostama - ikka nii, et kõige ette lilled ja kapsad ja kikerherned endale ja siis natuke hotellikülalistele ka midagi. Noh, ja niimoodi need tilgad tilkusid ja iga tilga peale särises Kaili salaja nagu kuumaksköetud kerisekivi.
Ja siis kuulutas perenaine välja rahvakoosoleku.
Ja siis me küsisime, et kuidas selle töö- ja puhkeajaga ikkagi on.
Ja siis me täpsustasime üle, et kas see käib kõikide töötajate kohta.
Ja siis arvas see, kes õlut ei tee ega joo, et nüüd käib jutt vist temast.
Ja siis me ütlesime, et ta on väga taibukas. (Noh, seda me tegelikult ei öelnud.´Ja tegelikult ta ei olnud ka, sest kui ta oleks taibukalt vait olnud, siis me poleks enam midagi rohkemat öeld. Ise ta tõstis ennast püüne peale ja hakkas vabandama, et kui tema iga tunni aja tagant süüa ei saa, siis tuleb talle kahe tunni pärast helikopter kutsuda.)
Ja siis võttis sõna surija haige rahvuskaaslane ja noomis meid, et me niimoodi julgesime käituda. Et kogu kollektiivi ja tööandjate ees. Et see ei ole nüüd küll sugugi naiss. Et me oleksime pidanud nelja silma all oma probleeme lahendama. Ja siis võeti sõna veel siitpoolt ja sealtpoolt ja kolmandaltki poolt ja siis me tundsime kõik kogu kollektiiviga ennast mitu päeva üksjagu ebamugavalt.
Minul igatahes põdesin pärast koosolekut korralikult. Oli mul vaja oma suukene lahti teha?! Me oleme siin ju ainult ajutiselt ja see ei ole minu bisnis! Kas ongi nii, et eestlane on kitupunn? Samas, me siiski ainult küsisime töö-ja puhkeaja kohta, ülejäänu lobises kutt ise välja...
"Ei olnud naiss vei, aga oli vrait vei," lohutas paar päeva hiljem päriskokk, keda kaebealuse käitumine puhtruumilises mõttes kõige rohkem segab. "Mõnikord viisakas vorm lihtsalt ei tööta. Ma olen proovinud seda nelja-silma-varianti - ei toimi! Tal on alati mingi vabandus või õigustus varuks."
Nädal aega hiljem avastame oma tutika rehvi pealt neli pragu. Täpselt samasugused kui eelmised - nagu noaga oleks kallal käidud.
Ma arvan, et see ei võta väga palju aega, kui üks pragudest visisema hakkab. Tõenäoliselt juhtub see reede pärastlõunal...
* * *
Üle nädala aja hoidis saarerahvast ärevil kadunud tütarlapse teema. Viimati olla niisugune asi juhtunud 1967. aastal.
20-aastane Birna
Brjánsdóttir tuli nädalavahtuse õhtul natuke napsusena baarist. Pealinna jalakäijate tänav on viimane koht, kus ta turvakaamerate ette jäi.
Iga natukese aja tagant ilmus meediasse uus infokilluke.
Tõenäoliselt istus neiu punasesse autosse. Auto kuulub rendifirmale.
Sadamast leitakse tüdruku saapad.
Kild killu haaval.
Ja siis peetakse merel kinni Gröönimaa kalalaev Polar Nanoq. Kaks meest võetakse kinni, boonusena langeb politsei kätte ka 20 kg hašisit. Mehed ei tunnista end milleski süüdi.
Sajad vabatahtlikud asuvad Birnat otsima.
8. päeval leitakse mererannast tüdruku surnukeha. Vahepeal on selgunud ka DNA-jms testide vastused, mis kõik viitavad kalalaeva meestele.
Islandile saabub Taani politsei, sest nendel jäi mõned aastad tagasi lahendamata analoogiline juhtum ja nüüd avastati, et tookord oli tolles sadamas tolle tüdruku kadumise ajal sama laev...
* * *
No comments:
Post a Comment