Meie, islandlased

"Ja mul on sulle uudiseid!"

"Seda, et Atli auto maha põles, seda ma tean."  Olime koju sõites arutanud, kas me oleme varem seda teest mõnekümne meetri kaugusel seisvat bussilaadset, värvuse poolest mägedega kokkusulanduvat romu näinud või ei. Selgus, et perepoja masin, millega turiste liustikule viidi, läinud paar päeva tagasi põlema. Tegelikult vedas, et turiste sees ei olnud!

"Ei, mul on uued uudised."

"Ära hirmuta!"

Elli annab mulle vahetust üle ja "uudised" tähendavad üldjuhul mingit ebameeldivust. Umbes nii nagu siis, kui keegi ütleb "me peame rääkima". Siinsed uudised võivad tähendada näiteks, et majutusnimekirjas on tehtud muudatusi ja nüüd on vaja mingisse tuppa kuskilt üks voodi juurde lohistada.

"Ei, mul on sulle toredaid uudiseid. "

"Keegi nägi jälle kuud?"

Eelmisel päeval olin saanud kaasa elada vaimustunud turistile, keda ei kurvastanudki, et virmalisi ei tehtud - talle piisas täielikult kuust. Täiskasvanud inimene nägi elus esimest korda kuud  -  ka see on võimalik! Täiskasvanud inimene oli pärit mingist ämeerikamaa suurlinnast, kus taevas olla kogu aeg sudune.

"Ei,  mul on sulle väga toredaid uudiseid. Ma müüsin su kampsuni maha!"

"Ausalt? Lahe!"

Mingil hetkel polnud mul konkreetselt kellelegi kududa, tegin niisama ajaviiteks kaks kampsunit ja riputasime need retseptsiooni.

"Jaa, ma olen väga hea müügimees. See kampsun oli tollele hiinlasele tegelikult jumala suur, peaaegu põlvini, aga ma veensin teda, et väga ilus on."

"Nii, nagu sa ükspäev väitsid: meie, islandlased, oleme kõik väga head valetajad..."

"Just nii," naerab Elli.

Retseptsionist Elli on kõige lahedam kõigist nendest islandlastest, keda meile siin külas näidatud on. Võib-olla sobivad meie võnked seetõttu, et Elli on ka filoloog. Ja ingliskeelse saagaraamatu autor. Sest Elli vanaisa on talle omal ajal hullult palju igasuguseid lohe- ja trollijutte rääkinud ja Elli fännab igasuguseid Islandi ahjualuseid täiega.

"Selle raamatuga oli igavest janti. Kirjastus andis käsikirja ühele ülikooli professorile ülevaatamiseks. Aga tollel oli kogu aeg nii kiire, ma olin täiesti kindel, et ta saadab mu töö pikalt. Siis lõpuks -  mitme kuu pärast! - tuli vastus: väga hea! Aga siis ma tahtsin, et keeleliselt oleks ka väga hea.  Otsisin endale ühe Bostoni ülikooli õppejõu toeks. Oli see alles karm kutt! Ta tegi mu tõlked pihuks ja põrmuks. Mina, inglise filoloog, olin nii mutta tambitud, et mul oli tunne: võib-olla oskan numbreid ühest kümneni, aga päris kindel ei või olla...  Tänaseks olen ma talle hullult tänulik, me teeme praegu koos mu järgmist raamatut."

Elli on peremehe õemees ja linnapoiss. Mitmed pisiasjad külalistemaja igapäevaelus pole tema arusaamadega kooskõlas. Näiteks kõik "parim enne" ületanud kraam, tilkuvad kraanid ja lahtised liistud. Kuna peremeest pole suurem osa ajast silmapiiril,  saab Elli kõik hädad ja kaebused - nii tööliste kui klientide omad - enda kaela. Tööliste omi keerab jõudumööda naljaks: 

"Ühes toas tuli dušihoidik seina küljest lahti."

"Sa murdsid duši seina küljest lahti? Miks?"

Üks kraan köögis ja teine pesutoas tilguvad juba tükk aega. Neile on nutikas töörahvas sallid kaela ümber keeranud, et tilkumine kõrvaltoas magajat ei häiriks ja vesi vaguralt oma teed saaks minna.

Köögikraani kohta arvas Elli (peremeest aasides), et ühe pärast pole mõtet torumeest välja kutsuda, köögis on kolm kraanikaussi veel. Peremehe vastus kõikidele sedasorti pöördumistele on:

"Jau-jau. Ma pean selle korda tegema."

"See on neil perekonna värk," kinnitab Elli. "Mind ajavad sihukesed asjad täiega närvi! Ämmal  on köögiseinal A4 leht töödega, mis on vaja ära teha - tilkuv kraan, ripakil kapiuks ja nii edasi. Nimekirja all on lause: kui need kahe nädala pärast korras ei ole, hakkan streikima! Mis sa arvad, kaua see nimekiri seal köögiseinal on olnud? Vähemalt kaks aastat! Ja see kell, mis mulle täna tuuletõmbusega pähe kukkus ja seepeale ise suurest ehmatusest seisma jäi - mis sa pakud, kui kauaks jääb registratuuri kell poole kahe peale? Mina pakun kümmet. Kümme aastat."

No aga peremehel pole ometigi aega tegeleda selliste pisiasjadega nagu registratuuri kell. Tema ripub ööpäevaringselt telefoni küljes (peremehe lapsed olid väga üllatunud, kui lasteaias liikluskasvatuse käigus politseinikult kuulsid, et autoroolis ei tohigi telefoniga rääkida, ja kinnitasid tollele, et nende "pappa" küll räägib) ja ajab äriasju. 

Kas sa seda lugu tead, kuidas Bjössi ühte lammast kaks korda müüs?" küsib Elli.  Mina ei tea. 

"Noh, tahtsid mingid turistid lambakintsu saada. Said. Aga nad vaesekesed ei jaksanud kõike korraga ära süüa, osa läks külmikusse tagasi. Hommikul, kui nad tahtsid oma lambakintsu kätte saada, arvas Bjössi, et see läheb siis juba lõunasöögina kirja ja kasseeris nende käest lõunasöögi eest kah raha sisse. Aga noh, vett ta siiski veel ei müü."

"Mis vett?"

"Joogivett. Meil oli siin saare peal üks majutusasutus, mis kinnitas turistidele, et Islandi vesi ei kõlba üldse juua, et see ´tuleb küll mägedest, aga on igasuguseid mürgiseid ühendeid täis. See kõlab ju isegi usutavalt, kui termaalalade lõhna peale mõelda. Noh, ja siis ta lasi ise kraanist vett - seda mägede oma ikka - pudelitesse ja müüs ropu raha eest oma turistidele. Aga ta läks liiga ägedaks, tal võeti minu teada ettevõtluslitsents ära ja nüüd ta pidi hotelliäri kuskil mujal Euroopas ajama. Ma arvan, et kokuvõtteks tal vedas. Tegelikult peaksime me kõik kuskil kenamasse kohta elama minema. No sa ise näed, mis ilm see siin on! Ja kogu aeg kuskil miski podiseb, ilmaski ei või teada, kas õnnestub oma elunatuke loomuliku lõpuni elada või lendad ühel päeva lihtsalt õhku või mattud muda alla. Ma olen korduvalt öelnud: müüme selle saareniru maha ja kolime kõik migisugusesse normaalsesse kohta! Näiteks tuumakatsetusteks, selle eest peaks piisavalt palju pappi saama, et igale islandlasele kuskil Vahemere ääres kena majapidamine soetada! Aga niimoodi me vindume siin nagu mingid... depressioonide poolest oleme Põhjamaades esikohal, suitsiididega kah... " Elli on täiega hoos.

"Aga islandlased olla ühed maailma kõige õnnelikumatest inimestest?"

"Bullshit! Me oleme maailma kõige paremad valetajad! Me oleme väikerahvas ja kannatame korraliku alaväärsuskompleksi all, me tahame kuidagi välja paista, midagi olla ja tähendada! Terve meie ajalugu kulgeb kriisist kriisi! Nii, nagu ühest välja tuleme, on uus platsis. Nii rahvuslikus kui perekondlikus plaanis."

Ellil on jumala õigus. Perekondlikus plaanis on nende suguvõsa tänavu õnnistatud mitme raskekaalulise haiguslooga. Nüüd Atli auto põlemine - sellest olla isegi uudistes räägitud. (Tšehhi tüdruk Eliška ütles viimase kohta: teil ei juhtu siin ju mitte midagi, iga liiklusõnnetus on uudistes!)
Üldrahvalikus plaanis tundub aga, et Islandil kehtib tõepoolest ja täiega vanade viikingite tarkus "halvad uudised on head uudised". 2008. aasta kriis, kus terve RIIK oli pankroti äärel, läks maailma meediasse aga imeliste taustapiltidega vulkaanidest, geisritest, sinisest laguunist jne. Ja turistid hakkasid tulema. Eyjafjallajökull 2010. aastal andis oma täiendava panuse. Nii on tänaseks riigi suurimaks tuluallikaks turism ja see äri töötab esialgu ikka aina tõusutuuridel. Kuid keegi ei tea, millise pauguga see ükskord otsa võib saada. Liustikud näiteks kahanevad kohutava kiirusega. Skaftafelli rahvuspark sai kuus aastat tagasi uue pealiku, see hakkas puhtjuhuslikult igal aastal ühe ja sama koha pealt pilti tegema - kuue aastaga on liustik mäe taha vajunud! See tähendab, mitte lühemaks, vaid õhemaks jäänud! See oli kah uudistes.

Ja siis oli uudistes veel see, et Islandi suurima järve, Þingvallavatni peal on mingi järjekordne Islandi ime lahti,  jää murdub väga erilisel moel, moodustades korrapäraseid täisnurkseid geomeetrilisi mustreid. Ja keegi pole sellist asja varem näinud.

Aga kevad tuleb. Hommikuti tööle sõites - isegi kui tegemist on eriti varase hommikusöögiga - on suur valge väljas. Nagu aalloleval pildil, mis ongi hommikuse töölesõidu pealt tehtud.

"Ma pean teistega nõu pidama. Äkki me tellime teie käest Blue Icelandi'le kampsunid."
Tegemist on itkulaulja, meie peremehe ja veel kolmanda kuti liustikumatku pakkuva firmaga.
Vat nii kuulsaks oleme oma kampsunitega saanud :)

Niisugused uudised siis sedapuhku.
Kena kevadet kõigile!