Friday, March 31, 2017

Ilm, rongad ja lennukid

Meil olid vabad päevad. 4 (neli) tükki ühe korraga!!! Vaatasime ilmakaarti ja saime aru, et esimesel hommikul me küll magada ei või, sest siis me ei pääsegi siit "ehedast külalelust" välja - tuule numbrid kasvasid iga tunniga nagu pärmi pealt.
Tagantjärele tarkus ütles, et õigesti tegime. Reykjavikis teatas Lemme, toetudes kohalikule meediale, et meie koduväärsuse Jökulsárlóni  ääres olla tuul 55 (!) sõiduki klaasid katki puhunud. Sellist asja põle kah veel varem kuulda olnd.

Aga päälinnas oli täitsa tavaline islandi tuul. Selline, millega andis isegi korraks õue astuda. Eesti ema nr 5 juhatusel astusime Hrafn Gunnlaugsson territooriumile.

Hrafn Gunnlaugsson, kelle eesnimi tähendab ronka, on Islandi tuntuim filmirežissöör, kelle enim tunnustust, sh rahvusvahelist tunnustust leidnud tööks on "Ronga lend" (Hrafninn flýgur, 1984), esimene tema viikingi-teemalisest filmitriloogiast (järgmised: "Ronga varjus" (Í skugga hrafnsins, 1988) ja "Valge viiking" (Hvíti víkingurinn, 1991). Mehe nime arvestades ei ole tegemist just kõige tagasihoidlikuma tegelasega. Ei tea, mis meeltesegadus teda viimase filmi juures tabas, et see nii mittemidagiütleva nime sai - vähemalt "Valge vares" võinuks ikka olla...

Natuke mässumeelne on see Hrafn vist kogu aeg  olnud. Igatahes sundis ta oma ühe oma filmiga ("Meie vahel", 1982) Islandi parlamenti seadust muutma. Rahvuslike sümbolite kasutamise seadust. Sest Hrafn olla tolles filmis hümni ebaväärikalt kohelnud ning ühe rahvuslikuks pühakuks kuulutatud kustunud geisri taas ellu äratanud. Hrafn ise kinnitanud ka, et ta tahtnud lihtsalt testida, et kui kaugele võib minna.

Viimasel ajal mässab Ronk sedaviisi, et kakleb linnaga. Päälinnaga. Juba pikalt. Nimelt on ta endale kunagiste briti armee barakkide varemetele absoluutselt ebaseadusliku rämpsust maja ehitanud. Ronk ise nimetab seda taaskasutuseks. Linnale selline prügila ei meeldi.  Buldooserid olla mitu korda kohale saadetud, aga kuidagi on asi ikka pooleli jäänud.
Esimese hooga näebki ümbrus välja nagu oleks Emexisse sattunud. Lähemal uudistamisel hakkab rauakola lugusid looma. Eesti Ema nr 5 on eriti tore jutuvestja ja tutvustab meile  järjest nii Õilsat Rüütlit, Õnnetut Merineitsit kui Mereelukate Pidu. 

Vaade Hrafn Gunnlaugssoni maja juurest Reykjavikile

Nagu  Emexisse oleks sattunud...

Eesti Ema nr 5 õpetab, kuidas territooriumil käituda. Näiteks, et valvurrüütli käest tuleb sisenemiseks viisakalt luba küsida ja lahkumisel aupaklikult kummardada.

Juutuubis on teatavasti kõik maailma asjad olemas. Nii on seal ka klipp majast seestpoolt, kus peremees ise sõna võtab ja kinnitab, et majas on ka termaalveega basseinn (oi, see tuli nüüd kompskogemata nii islandipärane sõna, et kahju kohe teist parandama hakata - las jääda!) ja et selles majas olla valmis tehtud Islandi rahvusvaheliselt menukaim muusik Björk.

 Sellest, kuidas inimestele meeldib raiskuroiskunud rauakolu imetleda, saime teiselgi korral kinnitust. Nimelt oleme me seni ühest taevast allasadanud lennukist ikka mööda sõitnud ja ei ole seda Islandi topväärsuseks pidanud. Seekord käisime ära. Sest mõlemad olulised komponendid - ilm ja aeg - olid positiivses olekus.

See on uskumatu, kuidas me oleme Islandil õppinud ilmaga arvestama! Mitte niivõrd igapäevaelus, sest meil on üsna tubane töö, kuid iga pikema kui 10 km reisi puhul küll. Oma Islandi-elu esimesel etapil kuulsime sageli väljendit "stupid turist". Tänaseks oleme valmis seda peaaegu et ise ka kasutama. No ei ole mõtet arvata, et sina, kõrbest või metsast või suurlinnast tulnu oled targem ja osavam kui kohalikud meteoroloogid ja talumehed! Paar päeva tagasi sõitis pererahva lapsehoidja koos kolme lapsega kaks tiiru üle pea - lihtsalt korraga oli libe. Keegi ei saanud õnneks muhkugi, kuid pererahva järjekordne auto on rivist väljas. Ja raske on end pereema olukorda kujutleda - sügisel tegi eelmine lapsehoidja lastega tee peal lihtsalt 360 kraadi...
Täna Pihlaväljadel näitas auto temperatuurinäidik pluss 16...

Muhe näide selle kohta, kui kiirelt Islandil ilm muutuda võib, on äsja sotsiaalmeediasse ilmunud klipp:



Aga see lennukivrakk. Tõeliselt hämmastav! Teeäärne parkla on paksult autosid täis. Inimesed marsivad 3-4 kilomeetrit mööda täesti mõttetut tühjust, et mingi mõttetu rusuni jõuda, ja siis 3-4 km mõttetut tühjust tagasi... Kusjuures üks tüüp tundus küll hiina pruut olema, punane slepiga siidikleit seljas ja teenija tassis saba - mööda mõttetut tühjust - vat selle vaatepildi pärast tasuski selle mõttetu rusu juurde rännata!!!



 No ei ole midagi! Mitte midagi!

Iga hommikut ning õhtut kaunistab meeletu aknatagune vidin-sädin. Homme on esimene aprill. Olgu meil kõigil lõbus!




No comments:

Post a Comment