Ull Lugu: Pallid ja püüd ja

Rasvaneljapäevast on saanud minevik ja käes on püha paastuaeg. Ma olen dieetimises ja paastumises küllaltki tugev - minu isiklik rekord on kahenädalane dieet 4 tunni ja 19 minutiga.

Nädal algas pallipäevaga. 27. veebruar oli vastlaesmaspäev ehk meie vastlalaupäev ehk islandi bolludagur. Meile keegi palle ei pakkunud, ehkki sel päeval söövat kõik teised Islandil suure tuuletasku moodi vastlakukleid, mis on täidetud vahukoore ja moosiga ning siis veel šokolaadiga üle valatud. Šokolaadimütsike on sama kohustuslik nagu meie kuklite vahukoorekübar.

Pallipäev on Islandi variant roosiesmaspäevast, peost, mida eestlased pole pidanud tarvilikuks tähistada. Saksakeelne Rosenmontag on algselt olnud hoopiski "Rasender Montag" ehk Kiire esmaspäev ja kiirus tuli sellest, et kõik pidi järgmise päeva pidustusteks valmis saama. Ja üksiti pidi selle kiire sees veel jõudma mõelda vaesele Jessukesele ja tema valudele ja kannatustele. Islandil on need valud ja kannatused nüüd vanemate kanda jäänud: sel päeval püüavad lapsed varahommikul umbes nagu kepi otsa kinnitatud papptaldrikutega (vms "vitsakimbud", mis nad näiteks lasteaias kõik koos valmis teevad) oma magavate vanemate tagumikkude pihta laksu anda. Ja kui õnnestub õiget kohta tabada, hüütakse "Bolla! Bolla!" ja siis peavad vaesed läbipekstud vanemad üles tõusma ja vastava arvu pall-kukleid kapist välja otsima.

Aga varemalt olla jah iseendale haiget tehtud, et Jessukese kannatustele ikka südamest kaasa elada.

28. veebruar oli vastlateisipäev ehk vastlapäev ehk sprengidagur. "Sprengidagur" on tõlkes lõhkiminemise või plahvatamise päev. Väga ratsionaalne lähenemine päeva nime valikul - kuna järgmisel päeval algab paast, tuleb laualt võtta viimast... Lõhki minna aitavad traditsioonilised road: süüakse lammast ja oa- või hernesuppi. Lammast saame meie siin nagunii iga päev, aga seekord oli siis tõepoolest ka sprengidaguri supp töölisklassi laual.

Kolmapäev, 1. märts oli tuhkapäev ehk öskudagur ja üksiti paastu algus.

Kolmapäeval läksid kõik lapsed karnevalikostüümides kodust minema. Meie majast väljus kolm ämblikmeest - 6-, 4- ja 2-aastane. Ja siia käib juurde midagi meie sanditamise-sarnast, sest lapsed peavad nüüd maiustuste saamiseks laulma. Ainult et nemad ei laula koduuste taga - siinsed lapsed käivad mööd ettevõtteid ja poode! Alustavad hommikul kl 7 ja nii umbes lõunani. Akureyri postkontoril läinud kahe tunniga 150 pakki komme ja üks tüdruk toonud huvi pärast oma seljakoti postikaalu peale. Kaal öelnud, et siin kotis on 3,6 kg komme. Kui Kristiina selle peale ahhetama hakanud, naernud tüdruk, et tal on autos teine sama suur seljakott veel...

* * *

Pihlaväljadele on ilmunud lumepüüd. Jalutavad suvemajade ümber nagu mingid kodukanad.

Meie polnud kumbki varem lumepüüd looduses näinud - vähemalt mitte nii lähedalt. Küll neil on nunnud püksid!!!

Lumepüü ehk Rjúpa - nimi tulevat nende häälitsusest - kohta räägitakse Islandil niisugust legendi:

Kutsunud neitsi Maarja kord kõik linnud kokku ja käskinud neil üle põleva haohunniku jalutada. Linnud teadnud, et tegemist on suure väe ja võimuga taevase valitsejannaga ning ei julgenud vastu hakata. Nii nad tulle marssinudki - kõik peale lumepüü. Pärast seda said kõigist teistest paljasjalgsed - kõigil teistel lindudel on suled jalgade pealt ära põlenud.

Kangekaelsel lumepüül jäid küll püksid jalga, kuid ega ta siis ometigi niisama ei pääsenud. Neitsi Maarja vihastanud ja pannud linnule peale needuse: lumepüü olgu kõigist lindudest kõige armetum ja kaitsetum, aastaringselt jälitatav ja kogu aeg hirmul. Peamiseks jälitajaks olgu tema vend kull, kelle lemmikroaks saagu lumepüüd.

Ühe väikese armulikkuse lubas neitsi Maarja linnule siiski: võimaluse vastavalt aastaajale värvi vahetada. Nii on lumepüü talvel valge, suvel pruunikashall ja vend kullil polegi teda nii lihtne leida.

Nii ongi kõik tänaseni - kullid jahivad ja söövad lumepüüsid (nagu ka polaarrebased). Kuid niipea, kui kull on saagi südameni jõudnud, saab ta aru, et tegemist on õega ning laseb kuuldavale pika ja kaebliku leinakarje...

Kuid polaarrebased ja kullid pole nunnu rjúpa ainukesed vaenlased - lumepüü kuulub islandlaste jõululauale ngu meil verivorst! Selleks tuleb neid sügisel kullidega võidu küttida. Jaht on lubatud neljal nädalalõpul (neljap-pühap) teatud piirkondades. Kusjuures mõne jahi nendest neljast keerab kindla peale ilm tuksi.

Islandil süüakse lumepüüsid, kuid Gröönimaal olla delikatessiks nende väljaheide. No tõesti, kui ikka toidulaud kesine, siis võib mis iganes Haute Cuisine'ks klassifitseeruda!

Urumiit on selle varanduse nimi, mida talvel Gröönimaal korjatakse - talvel on see kenasti kuiv, mitte mingi kleepuv äkk. Ja kuna lumepüüd toimetavad suhteliselt kaua ühes kohas, siis tühjendavad nad end seal vähemalt 50 korda. Nii et see ei ole mingi nõela heinakuhjast otsimine, kui õige koha peale satud, saad korraga sitakoti täis ja võid väärtusliku varandusega gurmeerestorani poole astuma hakata.

Keedetakse seda varandust rääsunud hülgeõlis ja natukese hülgelihaga. Vanal ajal eelnärinud perenaine liha, et see teistel vähe lihtsamalt läheks, ja sülitanud siis keedupotti tagasi.