Aknataguse sidividisädina autoriteks on skógarþröstur'id. Eesti keeli vainurästad. Islandi keeles tähendab esimene pool linnu nimest - skóg - metsa. Ma ei tea, kust islandlased üldse on tulnud mõttele panna mingile linnule nimi, mis on seotud metsaga! Eestis on metsvint või põõsalind igati sobilik nimi, aga kuidas nad Islandil sellise mõtte peale on tulnud? Meie ei nimeta ju kedagi näiteks liustikurähniks!
Võib-olla tahavad linnukesed oma nime õigustada ja kuna neil selleks siin eriti palju võimalusi ei ole, siis on nad kogu kollektiiviga kaaperdanud ühe Islandi kümnest puust, mis juhtumisi kasvab meie akna all. Halleluuja, kui palju pisikesi linde mahub ühe puu otsa! Koorilaulutunnid on kaks korda päevas, hommikul ja õhtul. Kui ei saja. Vihmaga pidu ei peeta. Vihmaga saadetakse siin õue ainult lapsed ja lapsehoidjad.
Aga Urvastes olla ühe pildi peal korraga olnud kuldnokk, lõoke ja leevike.
Igatahes on meie majas käes verevahetuse aeg. Inimesed lähevad ja loomad tulevad.
Näiteks tuli üks nunnu varsake.Meil ei tulnud seejuures üldse meelde, et me oleme ühe poole talve hobuseliha...
... ja teise poole lambaliha peal üle elanud...
Mägi on läinud, Sitsiilia ja Armastus ka (tšehhi nimi Eliška meenutab islandi sõna elsku, armastus), homme lahkuvad See-Kes-Õlut-Ei-Tee-Ega-Joo ja justTiina. Külalistemajas on algamas madalhooaeg.
Nii madal, et kolmel päeval käisin naaberhotelli kasimas. Vastu võttis mind tütarlaps nimega Härra. Nii ta vähemalt ütles. Aga kui ta oma nime kirjutama hakkas, sai sellest Hera.
Naabermaja nimeks on Skyrhúsid. Umbes nagu Jogurtimaja. Selle omanik on loomulikult meie peremehe sugulane ja lisaks Jogurtimajale on tollel veel üks hotell või majutusasutus - Indias!
Jogurtimajas leidis järjekordselt kinnitust see, mille üle me olime viimane kord Reykjavikis hoogsalt mõtteid vahetanud: tõenäoliselt on MacGyver Islandilt pärit. Igatahes on tänaseks kindel, et teip on Islandi rahvuslik reliikvia. Viimase uhke avastuse teibi kasutusvõimaluste kuulsusrikkasse loetellu tegi Kaili, kui ta ühte tuba värvima hakkas: seinamaterjali - oli see siis küprok või mis iganes plaat - ei olnud täpselt jagunud, kahe plaadi vahele oli jäänud ca 5 cm laiune pragu. Nutikad ehitusmehed olid prao kinni teipinud ja kui kõik värviga üle käia, siis peaaegu ei paistagi...
Selle taustal tundub paaegu uskumatu, et kuskil tehakse midagi tõeliselt korralikult ja pühendumusega. Nimelt kohtusime Lemme juures noorte eesti kuttidega, kes konstrueerivad Rootsis Koenigseggi hüperautosid.
No ei ulatunud meie haridustase Königseggini. Pole ka ime, sest viimati tundsin ma automarkide vastu tõsisemalt huvi nii umbes 25 aastat tagasi, kui isiklike poeglaste harimise eesmärgil tantsisin peugeotti ja näitasin volksvaageni-muskleid.
Niisiis saime teada, et üks Koenigseggi masin maksab vähemalt kaks miljonit, et enne ei hakata tegemagi, kui ostja on olemas, aga ostjad ootavad juba kõik ilusasti järjekorras, et kõik on käsitöö, et mõnes autos võib olla väga palju kulddetaile, et aastas tehakse paar-kolmkümmend masinat ja et ettevõttes töötab sadakond inimest. Ja et iga auto valmimine on omaette sündmus ja et projekteerijad ise veel ühtegi Koenigseggi autosse sisse istuda pole saanud - et on küll lubatud, kuidas järgmisele proovisõidule võetakse kaasa, ja nii nad siis muudkui toodavad ja loodavad.
Kõige selle peale pidime loomulikult Koenigseggi googeldama. Soovitan sama teilegi :)!
Kui poolakast kolleeg Janile vaimustunult Koenigseggist rääkisin (tema, ime küll, teadis sellist asja!), haris ta mind edasi ja lõi googlisse sõnad Arrinera Hussaria. Ehk siis Poola Koenigsegg. Küllap on seegi üksjagu kõva sõna, kuid mulle turgatas pähe mersu ja sapaka võrdlus.
Koenigsegg, pilt on pärit siit.
Lisaks Koenigseggsi koostajatele kohtusime Islandi pealinnas Ave Kumpase laululapsega. Ja "puhta matemaatilise iluga". Viimast sõnakombinatsiooni ja selle juurde käivaid mustreid olin varasemaltki netis trehvanud, kuid nüüd tulid piltidele juurde inimesed ja isiklikud emotsioonid. Väga toredad kusjuures!
Jaan Kumpase fraktaalkunst: tööd on loodud
matemaatiliste valemitega, ent ilma pilditöötlusprogrammideta. Pilt on kopeeritud FB kontolt Arthappyeffect.
Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline...
Nojah, vahepeal oli muidugi ka esimene aprill, kus me siis kogu töölisklassi ära lollitasime - tegime neile sellise töögraafiku, et kõigil oli lõug ripakil - tõsi, mitte küll kaua, sest ega meil siin mingid nõrgamõistuslikud ei ole...
"Kas ma selle jaoks käisin kolledžis?", küsib tekst lõikelaual. Lõikelaud ise asub külalistemaja pesuruumi seinal. Keegi on seda täiendanud: "Ei, selle jaoks on vaja magistrikraadi!!!"
No comments:
Post a Comment