Kaasike!

"Ja võtke midagi söödavat kaasa, grillimiseks," ütles majaperemehe ema Ingeri. 

Jaaniõhtu Norras! Olime elevil. Ingeri oli lubanud mänge ja võibolla koguni pilli-laulu.

"Kell kuus," tuletas Ingeri veelkord meelde.

Kella kuueks me kohale ei jõudnud, sest me pidime ju töölt tulles poest läbi astuma. Et mitte ilmarahva ees häbisse jääda. Sest meie põhitoidust, Salvesti purgisuppi, on üksjagu ebamugav grillida.

Poes langesime kolm korda koomasse:  esiteks, kohe sisse astudes müüdi pioneere. Teiseks - nii väikese raha eest nii palju vorsti!  Kolmas kord oli siis, kui tuvastasime, et 8 noku elik 80 eurosendi eest antakse 800 grammi kartulisalatit. Meile oli siiamaani mulje jäänud, et Norra on kallis maa.

 Kella kuueks me kohale ei jõudnud, sest kodutrepil pidas meid kinni majaperemehe vend. Seda venda polnudki meile veel seni näidatud ja nii me pidime ka Ruubertile ausalt ära rääkima, kui hästi me elame. Seisime, vorstid-salatid süles ja olime oma 36-osalise ülistuslauluga napilt teise kolmandiku lõppu jõudnud, kui Ruubert ootamatult üle käsipuu minema kalpsas.  Sest Ruuberti kuueaastane tirts Ninni paitas  parasjagu õnnelikult tänakoorunud kajakapoegi ja ei pidanud karjuvat-pikeerivat kajakaema miskiks.  Igatahes jäid tänu Ruuberti tiigrihüppele kõik lapsukesed, sõltumata soost ja liigist, ellu.

Kuid Ruuberti käest saime teada, et homme on järgmine jaanituli. Teisel pool lahte. Jõe ääres. Jões pidid lõhed hüppama.

Tundub, et tulitamine on siin täitsakohe traditsioon.

Kella kuueks me kohale ei jõudnud, sest me sõime ometigi enne peoleminekut kõhud korralikult täis.  Nagu daamedele kohane. Vorsti polnud meie silmad enam ammu näinud ja kartulisalat osutus ka kardetust maitsvamaks. Nimigi vastas lubatule - ainult kartul ja palju koore-majoneesisegu.

Sama ootamatult nagu meie heineinelise-karjäär oli alanud, sai tema nüüd otsa. Algas tema ei muu kui raha pärast ja lõppes tema täpselt samal põhjusel. Sa mõtle, mida kõike inimene raha pärast ei tee - kui vaja, sööb suppi, kui vaja, siis vorsti ja kartulisalatit...

"Annas jummal, et sääne rammus süük nüüt poolõ pidu päält põhja alt ei lüü', " palvetas Kaili. 

Kella kuueks me kohale ei jõudnud, aga ega siis üks jaanituli ometi nii välk-pauk värk ka ei ole, arvasime.

Külarahavas oli kõik ennast mere äärde tuulevaiksele mäenõlvale sättinud, tihedalt üksteise kõrval nagu eestlased lauluväljakul,  ja iga pere ees tossas grill. Veidi eemal lõõmas ilmatusuur lõke.

Kohalik rahavs oli oma grilltoodetega suures osas ühele poole saanud. Meil lubati lahkelt ükskõik millist grilli kasutada. Niisiis sõime veel natuke vorsti. 

Kohalik rahvas hakkas jooma. Kohvi. Termostega kaasa võetut. Meil, lollikestel, oli õlu kotis!

Kui kõigil olid kõhud täis, hakati vaikselt kodu poole sättima. Kella kaheksaks oli pidu peetud. Ilm oli endiselt soe ja päike oli endiselt kõrgel.

Täna õhtuks lubati mäletatavasti uut pidu...

Ämbris pioneerid

Teel tulele. Saarekesele (sosinal: tegelikult see ei olegi saar, see on poolsaar!) on ennast sisse sättinud kõik küla pidulised.

Aga lõke oli uhke!

Isad ja pojad. Isa hüppas natuke aega tagasi üle meie trepikäsipuu.

Emad ja pojad.