Takk fyrir, Island!

Pärast kaheksat kuud kitsukeses kaksikkambris olime mõlemad veendunud, et meie kongikaaslane on idioot. Enamasti õnnestus meil oma usku salata, kuid mitte alati. Seepärast ei kurvastanud kumbki, kui perenaine meie pärimise peale vastas, et võime küll varasema laeva peale minna. Varasem laev tähendas nädal aega varasemat – üksainuke laev sellele saarele käibki. Korra nädalas. 

Inimesed peaksid lahkumispidusid sagedamini korraldama. Üks hää tuttav, kes hiljuti pinsile pääses, arvas täpselt sama. Et terve eelneva elu jooksul kokku ei olevat kah nii palju häid sõnu öeldud. Ta vaadanud kohe mitu korda üle õla, et kellest nad räägivad. Meiega juhtus umbes sama.  

Kõigepealt hakkas muretsema perenaine. Nemad nimelt olid kogu suguvõsaga 400 km kaugusele peremehe esimesest abielust pärit kasulapse lapse esimese eluaasta täitumise puhul korraldatud peole kutsutud. (Lapsehoidja Vanessa Saksamaalt ainult oigas pärast pidu – nii palju inimesi!) Et millal meie laev läheb ja kas nad ikka jõuavad tagasi. Jõudsid, ehkki laev saatis meile 24 tundi enne väljumist teate, et nad lahkuvad 12 tundi varem. Islandi ilm.  

Enne perenaist oli siiski muretsenud ka peremees, ehkki mitte niiväga meie kuivõrd oma äri pärast. Viimastel aegadel oli nimelt mõned korrad täitsa iseenesest undama hakanud külalistemaja signalisatsioon. Peremees palus, et kas me ei oleks nõus hotellitoas ööbima – juhuks, kui... Selle peale otsustasime meie külalistemajast viimase välja võtta. Et kui kassid läinud, siis võivad hiired vabalt valge lina taga lõhepraadi süüa. Kokk arvas ka, et kui me peremehele ära ei kitu, siis tema taha asi ei jää. Mantasel oli lõpuks ometi põhjus ja võimalus näidata, et ta oskab peale ahjukartulite veel üht-teist teha. Roog maitses veel paremini kui ta välja nägi! Kergelt krõmpsud fruktid – mmmmm!

 Meie leedulasest kokapoiss

Püha õhtusöömaaja käigus küpses meil järgmine tore plaan. Kuna keegi teine ei teadnud, et peremees on meid pidulikult öömajale palunud, otsustasime endile hommikukohvi voodisse tellida. Tegelikult sellist teenust selles majas ei ole, kuid turistid võivad ju igasuguseid imelikke asju tahta. Ja teeninduse eest saame me ju tripadvisoris kogu aeg kiita.
Kuna hommikusööki pidi pakkuma poolakas Jan, tundus see veel eriti armas väike käkk. Sest Jani inglise keel on alla esimese leveli ja seega ülesanne igas mõttes väljakutse. Juba pelgalt kujutelm sellest, kuidas mees närveerib, oli mõnusa magustoidu eest. 

Niisiis toimetasime öösel köögilauale kirjakese. Et kuidas toas nr 17 on kaks idiooti, kes tahavad kell 7.50 kohvi tuppa saada ja et üks kohv peab olema tehtud nii ja teine naa.
Jan närveeris täpselt nii, nagu ette nähtud. 7.30 tuli tööle Elli, kes Jani kartusi õlgu kehitades kinnitas, kuid midagi lisada ei osanud. Seda enam, et Elli andmetel ei elanud toas nr 17 üldse mitte kedagi. Janike higistas ja vandus, kuni lavale jõudis Jessuke Pavel. Pavel oli õhtul pikalt restorani netis istunud ja meidki seal näinud, tema viis Elli ja närveldava Jani niidiotsad kokku ning täpselt 7.50 kummardas meie uksel õnnelikult õhetav-muhelev ning kohviaroomidega kaunistet Jan. 

 Kõik järgnev oli aga puhas isetulnud üllatus ja rõõm. Andrea ja Tomase poolt valmistatud südamlik geograafiline kaart "Estonian Mafia" ja eri-hommikusöök, Maria kommid, Elli enda kirjutatud raamat... Viimase tilgana pererahva-tööandja poolt kummalegi idoodile kingitud villane islandi käsitöötekk – vau!!! Vau-vau!!!

 Mõnikord võib väike asi väga suur olla. Näiteks teeb keegi sulle hommikusöögi. Täitsa tavalise munapudru, aaga sa pole seda tavalist munaputru kaheksa kuud söönud... Aitäh, Andrea ja Tomas! Pildile on jäänud ka õhetav kohvikeetja :).

 

Island ise pingutas samuti viisakalt viimase minutini välja. Meie aastatagusel lahkumisel eksponeeris saar koske, mille tuul poole langemise pealt minema pühkis. Sedapuhku kogesime korralikku kivirahet: meretuul haaras ühe fjordi rannast kaasa kõik, mis võtta oli. See, et auto üks külg läheb värvimisse, tol hetkel ei häirinudki - palvetasime, et klaasid terveks jääksid. Jäid. 

 Ühel hetkel vaikselt malbe (vähemalt autoaknast vaadates), järgmisel hakkab kividega loopima...

 ... ja siis teeb näo, nagu poleks midagi olnud ega tulemas ka mitte. Kohe mitte midagi. 

Vaatamata väljkuulutatud kevadele ei julgenud me otseteed üle mägede laevale jõudmiseks valida. Seetõttu avanes võimalus põgusaks peatuseks Islandi kivide näituse juures. Islandi värvide teemal olen ma lisaks kõigile eelnevatele oodidele valmis järjekordseks kiidulauluks. Igatahes on eesti triibuseelikud ja islandi kivid täiesti värvivõrdsed partnerid.  

Tark tegu oli ringiga sõit ka seetõttu, et hakkaski ikka lund sadama. Nii et meie püha üritus nimega „Talv Islandil” sai vähemalt viimaseks vaatuseks sobiliku lavakujunduse.  

Laeval oli ruumi nii lahedalt, et esiotsa saime endile eraldi kapi ehk kahe peale kuus voodikohta. Ja rea saksakeelseid sõpru, kes kõik tulid kampsunikudujaid uudistama. Sest minul oli viimane tellitud - lubatud töö veel käsil ja pooleli!

Igatahes minu selletalviseks skooriks jäi 18 täiskasvanu kampsunit, üks 7-aastasele ja kaks püksid-kampsun komplekti 2-aastastele. See ei ole normaalne, ausõna. Ma enam ei tee.

 Tšehhid-kolleegid Andrea ja Tomaš Jökulsarloni ääres.

 Taanlanna Cecilia meie külalistemaja ees, taustaks Vatnajökulli liustik.

KaksTartu kutti Kaili näputöö sees

 Kaili ja memme. Kaili kootud.

 Kaili kootud.

 Viimane.

Takk fyrir, Island! Ilma sinuta poleks me kudumist ilmselt nii pea taasavastanud! Takk fyrir, Island, kõige ilusa ja kõige vapustava eest, mida sa meile pakkusid! Mina kohtun Sinuga, imeline Island, juba augustikuus - ABZ Reiside abil!