Lambasaarte lood

Laev oli küll tormi tõttu varem startinud, kuid ei kavatsenud hoopiski selle võrra varem Taani jõuda. Kavatses hoopis ettenähtud aja Lambasaartel maha molutada.
Tänu uutele kudumissõpradele õnnestus meil endid ühe saartel tuuritava saksakeelse turismibussi peale munsterdada. Sakslaste busse oli tegelikult viis.
„Me ei usu, et teil see õnnestub,” arvasid ühed sõbrad kaastundlikult päid vangutades. „Juhtidel on keelatud rohkem rahvast peale võtta kui turismibüroo nimekirjas on. Isegi kui bussis on vabu kohti.”
„Proovige kindlasti, meil on väga sümpaatne bussijuht, selline pika patsiga,” arvas teine vanapaar.

Pika patsiga poisist sai meie viimane lootus – kõik ülejäänud juhid olime juba läbi kummardanud, kui tema lõpuks saabus.
„Miks mitte,” arvas pats. „Taga on tõesti paar vaba kohta.”  
Jess! Sa mõtle vaid, korralik giidiga ringreis! Ja veel saksakeelsega!

Sakslaste „Wiking Reisen” toob rahva Saksamaalt Taani põhjatippu laevale, siis passitakse kaks päeva laevas, siis tehakse poolepäevane bussiring Fääri saartel, jälle ööpäev laeva, siis bussipäev Islandil ja samamoodi peatusega Fääri saartel Taani tagasi. Kuus päeva merel ja üks Islandit tundub mulle hirmsa raiskamisena, aga võib-olla ma kunagi mõtlen ümber.

Bussi tagaotsas oli lustlik seltskond. Nii, nagu see bussireisidel ajast aega olnud on, sõltumata reisijate rahvusest või vanusest. 
„Vabandage, mida ta nüüd ütles,” püüdsin ma ühel hetkel meie giidist, kelle üle ma ju niiväga ette rõõmustanud olin, aru saada.
„Pole aimugi,” muheles seltskond. „Meie ei saanud temast juba eelmisel korral aru! Nüüd me lihtsalt enam ei pingutagi.” Sellegipoolest koukisid kõik enesestmõistetavalt euro või paar taskust lagedale, kui meelehea-mütsi-ring nendeni jõudis.

Aga giidil polnud muud häda kui et ta oli ülihajameelne. Tõenäoliselt vanusest tingituna. Ühegi lause algus ja lõpp ei sobinud omavahel kokku, kohe kuidagigi ei sobinud. Võimalik, et sobisidki, kuid sellisel juhul oli nende vahelt puudu ühendav lüli. Lüliühenduste puudumisel niisiis ikkagi ei sobinud.  „Vasakul... niimoodi on läbi aegade... kõige esimesena....väga suur perekond..."

Kõige mõistlikum oli käituda nagu ülejäänud tagaots ja giidile mitte enam tähelepanu pöörata. Ehk välja astudes kõik üles pildistada ja hiljem uurida, et kus siis õige kah käidud sai.

 

Esimene koht, kus buss peatuse teeb, Velbastaður, sobib suurepäraselt üleminekuks: ainuke kohanimi Fääri saartel islandipärase lõpuga -staður (koht, paik). Kõige esimesena asustatud koht sellel 18 saarekesest koosneval komplektil koondnimetusega Fääri saared. 

  Infotahvel ütleb, et Velbastaðurist olla pärit fääri rahvuskangelase Nólsoyar-Pálli vanaisa. 

Kangelne Páll  ehitas aastal 1804 esimese fääri laeva – esimese pärast keskaega - ja pani sellele nimeks Royndin Fríða ehk „Ilus katse”. Ilus katse lõppes viis aastat hiljem merepõhjas, kui Páll püüdis oma näljahädas kaassaarlastele Inglismaalt vilja tuua. Nólsoyar Páll oli meresõitja, kaupmees ja luuletaja. Šotlase Robert Burnsi sõber. Pálli kuulsaim ballaad Fuglakvæði (Lind) on umbes nagu fäärlaste rahvustunde alustala, nurgakivi või käilapuu, mis väljendab metafoorses vormis kibestumist ja vastupanu Taani monopolile, seda eelkõige kaubanduse vallas. 

Infotahvel ütleb veel, et kunagi olla siin 7 talu 32 merkuriga olnud. Merkur, selgub. on vana fääri saarte pinnamõõt. 1 merkur = ca 32 hektarit.
Kui aastal 1924 sai valmis maatee pealinnast Velbastaðurisse, hakkas tulema ka rahvast. Praegu on külas veidi üle 200 elaniku ning kõik eluks hädavajalik: lasteaed, kaks kooli, õlletehas Okkara ja alkoholiravi keskus Hilbrigdid. Kirikut ei ole. Kirik nimega Oleviste asub 5 km lõuna pool Kirkjubøuris.

Patsiga poiss tundub samuti esimest korda Velbastaðuris olema.

 

Streymoy saare edelaosas asuv Kirkjubøur – Kirikuküla – on Fääri saarte ajalooline süda, endine vaimne ja kultuuriline keskus ning kuulub oma kolme tähtsa ehitismälestisega mite ainult Fääri saarte kohustuslikku programmi, vaid ka UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Need kolm ehitismälestist on:
Piiskopi residents ehk talu aastast 1111. Ilmselt läks piiskoppi vaja nendele iiri munkadele, kes juba 7. sajandil olla siia elama asunud.
Talumaja Roykstovan on väidetavalt vanim puumaja maailmas, milles on pidevalt elatud ja elatakse tänini. Elajateks on Paturssoni suguvõsa liikmed, kelle uhkeimad esindajad Jóannes ja Sverre olid Fääri saarte rahvusliku ärkamise mootoriks. Kaasaja kangeimaks on klaasikunstnik Tróndur Patursson.
Kuid vana talu, seda enam, et jõukas talu, ei koosnenud ju vaid ühest hoonest. Siin on peetud kooli – Fääri saarte vanimat kooli, õpetajaks piiskop isiklikult. Ühte hoonesse on sisustatud muuseum. 

Ja miks siis koerakuudil katuseakent ei ole??

 Hundertwasser :) ???

 Sellist pühapilti pole kah varem kohanud...

 

Kuulsaim Kirkjubøuri piiskop oli Erlendur, kes aastal 1300 lasi ehitada Magnuse katedraali, mis aga kohaliku rahva ülestõusu põhjustas – nood ullikesed ei tahtnud kõrgeid kirikumakse maksta! Erlenduri rünnati ja keegi ei teagi, kas tal siis õnnestus põgeneda või on mees omaaenda katedraali põranda alla aetud. Sadakond aastat hiljem õnnestus aga ühel järgmisel Kirkjubøuri piiskopil, Johannes Theutonicusel, Erlenduri pühameheks kuulutamine välja kaubelda. Igatahes on Erlendi süü, et „Mururin” (müür) ehk Magnuse katedraal ehitati ja reformatsiooni süü, et see aastal 1557 maha jäeti. Jäeti maha ilma katuse, uste ja akendeta, mis tähendab tuult ja vihma nii sees kui väljas. Kuid kanged müürid muudkui püsisid. 1997 alustati siis lõpuks restaureerimisega. 

Aastal 2009 toimus toomkiriku müüride vahel esimest korda rokifestival „Müüri juures” ( Viðmúrin)

 

Kolm kanget: katedraali müürid, piiskopi talu ja Oleviste

Klaasist värav kirikuaeda. Võimalik, et siin on mängus Tróndur Paturssoni käsi.  

 

Oleviste ehk St Olavi kiriku toolileenide nikerdused 15. sajandist olla üks Fääri saarte väärtuslikemaid varasid. Seetõttu neid kirikus ei hoitagi, on hoopis Fääride Ajaloomuuseumis.

Oleviste pole mitte ainult saarte vanim kirik, vaid ka ainuke keskajast pärit kirik, mis tänini kasutusel on. Koos oma avadega seinas, mille kaudu ennemuistsel aal pidalitõbsed jumalasõnast osa võisid saada.

Lambasaarte Oleviste altarimaal. Ülimõjuv.

Kirkjubøuris kasvas üles ja käis piiskopi juures koolis Sverre Sigurdsson, enne, kui ta aastal 1176 Norrasse siirdus ja sääl keskaja Norramaa kangeimaks kuningks sai.
Siin elas ka legendaarne Gæsa, kes paastu ajal liha sõi ja seeläbi hirmsa pühaduseteotusega hakkama sai. Gæsa patt loeti nii suureks kuriteoks, et ta kõik oma ilmatusuured maavaldused lunastuse saamiseks kirikule pidi andma. Legendi järgi läinud Gæsa seepeale Kirkjubøurist minema ning asunud elama ühte orgu, mis tänaseni tema nime kannab - Gæsadalur. 

1832 leiti Kirkjubøurist nn Kirkjubøkivi, 19 ruuniga kirjatud kivi 11. sajandist. See on vanim kirjamälestusmärk Fääridelt. Pikka aega hoiti kivi Taani Rahvusmuuseumis, nüüd olla see Fääridel tagasi.

2015 aastal loeti Kirkjubøuris kokku 80 elanikku. 

Tjørnuvik asub peasaare Srteymoy kõige lõpumas lõpus ja on Fääri saarte ajalookirjutajate jaoks oluline. Oma arheoloogiliste leidude poolest. Turist muidugi ei leia midagi - peale tibatillukese, kuid imekauni liivaranna. Liivarand on Fääridel haruldus nagu Islandilgi. 

Päike paistab selles imelises rannas  – nagu terves külaski -  ainult ennelõunal! Mägi jääb ette! 

Mäe ja kaamera ette aga jäävad lambad – nii, nagu nad jäid igal pool ette ka Islandil. Aga need siin on jälle veidi teistsugused lambad. Justnagu peenemat sorti, kõpskingades ja meigitud...

 Mõned  netist leitud faktid-lood veel:

Fääri keeles puudub mõiste «homme õhtul», öeldakse «teisel õhtul» ehk teisisõnu siis, kui ilm lubab.

Fääri inimesele meeldib elada oma majas, mis peab olema väga hea: sooja- vihma- ja tormikindel. Pilkupüüdev väljast ja kõikmõeldavate mugavustega seest. Majaehitus on äärmiselt kallis, sest kogu ehitusmaterjal tuuakse mujalt. Metsa Fääridel ei kasva, sest tugevate tormituulte ja sagedate vihmade tõttu puud ei juurdu. Või siis söövad lambad noored istikud ära. 

Maailma väikseim parlament, Fääri saarte parlament, asub samuti tõrvatud männipuudest ja mätaskatusega hoones Torshavni südalinnas. Ka ministrite kabinetid ja linnavalitsus paiknevad samalaadsetes sajanditevanustes ajaloolistes majakestes Torshavni vanalinnas. 

 

Delfiinlaste sugukonda kuuluva tavagrinda (Globicephala melas) iga-aastasest massilisest tapmisest Fääri saartel, traditsioonist, mis kuulub täiskasvanuks saamise riituse juurde,  saab lugeda siit.  

 *   *   *

Aga patsipoisile kinkisime tänutäheks viina. No mida muud sa bussijuhile ikka annad, eksole. Pealegi oli see väga väärtuslik viin:  külmalt Lapimaalt osakutena saadud, Islandile ringi peale teinud Ukraina viin, mille Eesti emad Fääri saartel sooja südamega Saksa bussijuhile  üle andsid...