Kalamaksakaste ja kuningad

Poola rahvusroa bigos valmistamise kohta öeldakse, et "keemisprotsess tuleb aeg-ajalt katkestada. Vanasti tehti bigost metsas lõkke peal ja siis tõsteti pada lihtsalt vahepeal lumme, tänapäeva perenaised kasutavad külmutuskappi."

Lofootide kalamaksakastme valmistamise juures juhtus enam-vähem sama.

"See on emal mingi oma rituaal," kinnitab majaperemees Gunnar. "Ta ütleb, et kolm korda peab niimoodi tegema."

Tõepoolest tõstab Inger kalamaksapaja pliidilt ja sortsab sisse kolmandiku klaasi külma vett. Paneb tagasi, ootab, kuni kallis kraam uuesti mullitama hakkab, tõstab kõrvale, jahutab järgmise klaasikolmandikuga maha, paneb pliidile, võtab ära, lisab viimase veekolmandiku ja lükkab taas tulele. Ja valmis ta ongi.

Valmistamisviis imelihtne: maksad puhastada nn "kiledest", veega kaetult keema, juurde natuke hakitud mugulsibulat ja soola. Paar korda tõstis Ingeri lusikaga kalakeeduleent juurde. Ja siis see kolmekordne ehmatamine. Kõik. Ei mingeid muid maitseaineid, ei mingeid rasv- või jahuaineid. Lõpptulemus on selline... vedelamat sorti munapudru näoga kalamaksakaste.

Aga maksa me püüdsime ju puha täitsa ise merest kinni! Mõni maks oli tursa sees, mõni makrelli, isegi üks lange ehk harilik molva (Wikipedia: Harilik molva on kalaliik molvade perekonnast, mis kuulub lutslaste sugukonda.) annetas meile oma maksa. Kõige suuremeelsemad maksadoonorid olid sei'd ehk saidad (Wikipedia: Saida ehk põhjaatlandi süsikas  on kalaliik tursaliste seltsi tursklaste sugukonna süsikate  perekonnast.). Nemad tulid kohe terve suguvõsaga konksu otsa ja ütlesid, et palun-palun, siin me oleme koos kõigi oma maksade ja muu värgiga. Muu värk läks kajakatele - pärast seda, kui Gunnar oli kalad ära fileerinud ja maksad vasakule toimetanud. Meie vaatasime sellist raiskamist vesiste suudega pealt. Samumeie, millised supid-praed-desserdid-tordid sellest kõigest oleks saanud teha! Jumala värske kala!

"Ega mina tavaliselt niimoodi ei tee," hakkab Gunnar rääkima, nagu oleks ta meie mõtteid lugenud. "Aga mu vend, tema ütleb alati, et miks me peame konte järama, kui meil on nii palju kala. Üks kala, kaks kala, kolm kala! Suur kala!" Viimane loetelu on eesti keeles. "Noh, ja täna meil on palju kala ja palju külalisi ja vend tuleb ka sööma - ta minestab ära, kui ta näeb, et ma olen sei'd ära fileerinud! Ta ei usu seda minust ilmapeal!"

Kalalekäigu korraldas meile Ingeri. Emad ju teavad, mis on hea! Lisaks meile kahele kuuluvad püügimeeskonda veel vanahärra Hákon Vossi kandist koos kahe tibiga. 

"Oo, milline kuninglik nimi!" kummardun tervitamisel-tutvumisel aupaklikult. 

"Jah, mina ja mu kuninglik õukond - lapselapsed Anna ja Kristiina, " muheleb Hákon vastu. Lapselaste vanus jääb kuskile kolmandasse aastakümnesse.

 Tema Kuninglik Kõrgus

Sildpollnes on koha nimi, kus Gunnari kalapaat seisab ja kust me oma retke kalavetele alustame.  Sild tähendab heeringat, poll lahesoppi ja nes on neem. Niisiis alustame Heeringalahest. Ma ei väsi nautimast, kuidas erinevates piirkondades elavate inimeste keeles on nende kultuuriruumist tulenevalt meie jaoks ühe ja sama asja väljendamiseks tohutus koguses erinevaid sõnu.Lapimaal sadu variante põhjapõdra kohta, Islandil tuule, ilma ja erineva näoga mägede kohta, siin, Lofootidel, üllatun juba mitmendat korda sõna "laht" peale: esiteks muidugi ammutuntud  "fjord", mis tähistab pikka, kitsast, käänulist, sügavalt sisemaale ulatuvat merelahte. Järgmiseks samuti tuttav "vik, viki" - madalamat sorti laht (nagu Haapsalu viik) . Nüüd lisanduvad sellesse ritta "poll", "vågen" ja "vær" - viimane tähistab rannalähedast head kalaala. Svolvær, Henningsvær. Tõenäoliselt on lahe-sõnu veel.

Mina igatahes püüdsin käed rakku. Päriselt. 

Meie kalapüügiriistad. Kolm komplekti.Viskad tamiili üle paadiserva vette, annad nii kaua järele, kuni ots põhjas ja siis hakkad tamiili paati tagasi sebima. 

Ja loomulikult läheb tamiil vahepeal sõlme...

Need siin on kõik sei'd ehk saidad. 

 No kui palju võib ühel kalapaadil roole olla? Kabiinis on ka veel mõned lisaks.

See on see koht, kus meil Kailiga süda verd tilkus - kõik see kallis kraam, millest Eesti Ema oleks mitu kuud söönuks saanud, läks üle parda kajakatele...

Iseenesest ei olnud küll (vist) maailma parim kalapäev, kuid ikkagi õnnestus mul ühel korral neli kala korraga kuue konksu otsa saada -  selline asi tekitab hasarti, isegi kui pooled või rohkemad korrad tühja tamiili paati kerid!

"Siin ei ole kala. Vaalaliha ka ei ole," ütleb Gunnar puhtas eesti keeles ja sõidab jälle törtsu edasi. Ega üks tänapäevane kalamees siis niisama umbropsu ei rapsi - paadi peal on ekraanid ja värgid, mis kõik kalad ilusasti monitori peale üles joonistavad. Peaaegu.
Igatahes on meil olnud imeline päev.

*  *  *

Kuna kõik ettevalmistused on laeva peal ära tehtud, pole peakokk Ingeril meie saabudes muud muret kui potid pliidile panna. Kalad ja vesi potti, natuke soola ja natuke äädikat - kõik. 

Istume sööma. Koorega keedetud kartul, keedukala ja kastmeks kalamaksapuder. 

Seltskonda kuuluvad lisaks võõrustajatele ja meile  Hákoni kuningapere, Heamees Gudman naabermajast oma tailannast kaasaga ja maja värvima palgatud poolakas. Mingiks ajaks lisandub ka vend Terje koos kahe töömehega. See vend, kes konte ei armasta.

Fileeritud kala on tõesti hea süüa.

Endisel akordioniõpetajal Gunnaril on eestlastega päris palju pistmist olnud ja nii on ta omandanud terve rea ootamatuid eestikeelseid repliike. Nagu näiteks "ilge ilm".  Räägib, kuidas eelmisel aastal olnud tal noored Eesti tüdrukud abis sügisel lambaid mägedest kokku korjamas ja kuidas siis walkie-talkie'd kolmes keeles rääkisid - eesti, inglise, norra. Ja et siis ta õppis ära väljendi "Ma proovin". Tema oli all ja nägi, kus lambad on ning juhendas tüdrukuid: "Upp" Upp!" (Üles! Üles!") ning oli kogu aeg vastuseks saanud: "Ok, ma proovin."

"Mina ise ei ole siin nende meie mägede otsas käinud," räägib Gunnar. "No ma mõtlen, päris tipus. No mul ei ole sinna asja olnud. Muidu ma käin küll mägedes matkamas, igal sügisel käin. Need on väga toredad matkad, kohe mitu nädalat läheb mõnikord ära. Aga lambad ju tippu ei lähe, nii ei ole ma kah sinna sattunud."

Endine muusikaõpetaja on koolitööst lahti öelnud ja elab nüüd kalade ning lammaste pealt. On selle küla ainuke lambakasvataja.

"Need kuradima kontrollid! Ja igl kontrollil on veel oma kontroll taga! Ma olen tänavu juba niisuguse papi igasuguste sertifikaatide alla pannud, et... Paljas lambalauda suitsuandur maksab 500 eurot, saad sa aru! Selline tavaline, inimeste oma, sinna ei kõlba, seal peab vastama nendele ja nondele ja kolmandatele tingimustele... 500 eurot suitsuanduri eest, saad sa aru!"

Jutu käigus raputab Gunnar oma kalale pipart peale. Jutt on sorav ja pipar voolab ka soravalt. "Oi, piparkook!" hüüatab Gunnar üllatunult eesti keeles, kui ta pilk lõpuks taldrikule langeb. 

Kalal käiakse talvel ja siis ikka võrkudega, selline püük nagu täna, on  lõbusõidukalastus. Gunnari kaks venda on mõlemad elukutselised kalamehed. Üldse on kõik selle suguvõsa mehed kalurid olnud, Gunnar on ainuke, kes muusika peale ära pööras. Kuid nüüd on temagi "traditsiooniliste eluviiside" juures tagasi. "Ma olin väsinud sellest, et mu aeg oli nii tohutult ära hakitud," ütleb ta selgituseks. "Nüüd olen vaba mees vabal maal."

Illustratsiooniks räägib loo ühest õpilasest, kes oli tõsine pillimängufänn ja kellega tal olid pillitunnid enne koolitundide algust. Õpilase kodus. Sellisel varasel hommikutunnil oli loomulikult terve pere veel kodus. Õpilasele meeldinud hirmsasti Moskva helilooja Vjatšeslav Semjonovi "Eesti rapsoodia", jõuline lugu, mitte mingi Heimatmelodie. Eks nad siis harjutasid seda. Mille peale ilmunud iga kord välja unine ja tigeturske pereisa, kes neednud ühtejutti maapõhja nii helilooja, pilliõpetaja, oma poja, akordioni ja lõpetuseks ka iseenda, kes ta kõigele sellele omal ajal rohelise tule oli andnud. Ja iga kord, kui ärritus oli valjuhäälselt õhus ära lahustatud, lõppenud needmine peaaegu pisarsilmse härda palvega: "Kas te ei võiks ometi midagi ilusat mängida?"

Küsime Gunnarilt, et kas ta siis võiks. Mees võtab pilli välja ja "Bergrosa" tuleb. Youtube'is mängib seda norra rahvalaulu ka tuntud euro-kalamees, Alexander Rybak.

Vaba mees vabal maal tohib püüda aastas 20 tonni turska, sei ehk saida on kvoodivaba, kuid keegi ei tea kunagi, mis kuupäevani - teade riiklikelt institutsioonidelt tulla enam-vähem üleöö, et nüüd on lõpp ja enam püüda ei tohi.

Kalasöögi juures pole mingi ime, et jutt aegajalt jälle merele libiseb. Näiteks, et kui palju õnnetusi juhtub. Räägitakse lugu kellestki Annast, kes kunagi ühe korraga mehe ja viis poega kaotas. Sellest Annast olla raamat ka kirjutatud. Ja et Vottvika kandis läinud kunagi ammu-ammu pulmalised põhja. Ainult pruudi annikindad ujusid välja, sellest ka lahe nimi: vott tähendab labakinnast. Pulmaseltskond olnud teel kirikust koju - maanteed on siin üsna uus nähtus, tee meie külast Svolværi (küla asub praeguse Lofoote läbiva põhimaantee ääres ja  Svolvær on maanteed mööda ca 30 km) valmis alles 1965. Enne seda käidi keskusesse-kirikusse paadiga.

"Fruuda on väga hea inimene," kinnitab Gunnar järgmisel hetkel. Tema ema noogutab nõusolevalt. "Väga hea! Aga keegi ei taha temaga koos tööd teha! Ta on 72 aastat vana, aga nagu üleskeeratud mänguasi. Kui me mägedesse lambaid otsima läheme ja pool päeva ringi vantsinud oleme ning ma teen ettepaneku väike kohvipaus teha, kriiskab Fruuda, silmad üllatusest suured: "Paus? Kohvi? Miks?" Nii on see igal pool ja alati - 30-40-sed mehed tunnevad endid alatasa nagu pahateolt tabatud koolijütsid, kui nad Fruudaga koos töötavad. "Paus? Miks?" küsib Fruuda iga kord hämmeldunult, vangutab pead ja läheb tööle. Ei midagi rohkemat. "Paus? Miks? Kohvi? Miks" Gunnar kriiskab mõnuga ja poole tema kitsast näost täidavad üllatusest suured silmad. On äraütlemata muhe õhtu.

Muide, makrelli liha on üsna rasvane ja sellest toodetakse skumbriat - no kes oleks osanud arvata, et skumbria ise ei olegi kala!!!

*  *  *

"Ma ei tea, see on hea ja see on hea ja see..." vangutab pead kohalik saksofonist ja meie retseptsioonitibi Sunnove, kui talle Lofootide Kammermuusika festivali programmi nina alla lükkame.

Küsisime siis Ingeri käest ka.

"Ma ei tea, see on hea ja see ja.." ütleb Ingeri, kui olime talle programmi nina alla lükanud. "Aga selle kohta kirjutati ajalehes, et sellele kontserdile tuleb kuninganna Sonja ka."

Niisiis on kaalukauss langenud ja asi otsustatud.

"Kas Sa oled kunagi kuningannat elusast peast näinud?" küsime Ingerilt. Ta ei ole. Mina muide olen - kunagi Trondheimis sõitis auto kuningliku residentsi ette ja kuninganna astus autost tuppa. Nii viis meetrit kuninglikku astumist viiekümne meetri kauguselt vaadatuna.
Nüüd istub 80-aastane Sonja meist neli rida eespool.
Meil on hea meel, et me saame norrakale tema kuningannat näidata. 

Aga kontsert on tõesti väga hää.
80-aastane Arve Tellefsen mängib viiulit nagu ebamaine ilmutus.
Ja üks tüdruk mängib kaheksa käega klaverit. Ülejäänud kuus ei ole küll näha, aga kahe käega niimoodi mängida on ilmselgelt võimatu. 
Kuningannale ka meeldis. 

*  *  *
Nüüd on meile jäänud veel  üks rõõm - poolakad. Õigemini see, et nad mõlemad lähevad lähiajal puhkusele.