Ull Lugu: Veinidieeti alga ehk puhkus Portugaalias I

Väga tore on reisile minna, kui sul on reisikorraldaja omast käest võtta! Meil Kristiga oli.

Kuna Kiti on kogu Portugaalia pähe õppinud, võisime kõik koos rahulikult veinidieedi saladustesse süvenema hakata.

Esimese veini saime Bruno käest. Koos korgitseriga. Bruno on Kiti väljavalitu ja meie oleme Kiti valikuga väga nõus. Brunol on ilusad pruunid silmad ja lapsed, keda ta peab hommikuti kooli viima. Koolitunnid algavad kell 9, aga umbes pool tundi varem peavad lapsed kohal olema. Kool ise algas 13. septembril ja kestab nüid jõuluni välja, alles siis tuleb vaheaeg. Järgmine paus antakse lastele munade-lihade-võtmiseks ja siis juunikuust lubatakse lahkesti kolm kuud suvevaheaega.

Veel on Brunol sinised lained. Bruno külalistemaja Blue Waves Portugli lõunarannikul Lagoses on rahva lemmik, vähemalt internetis. Ja õigustatult. Kui me oma Ryanairi poolt läbiraputatud luudkondid-koljudkolbad Bruno sinisesse lainesse olime toimetanud ja õhanud, et nüüd on täielikust õnnest puudu veel vaid üks vein, kummardus Bruno, õngitses laua alt välja täiusliku õnne ning juhatas meid meie terrassiga tuppa. Terrassi ja Portugali põnevate korstnate taha oli Bruno samaks hetkeks päikeseloojangu korraldanud.

Abrigado, Bruno! Aitäh!

Kuna me andsime korgitseri Brunole ausalt tagasi, määras meie edasist veinivalikut peamiselt kork. Ka keeratava korgiga pudelites on täitsa joodav vein! Vähemalt Portugaalias.

Portugali keele omandamine läheb üle kivide ja kändude, õigemini rannast randa. Rand, "praia", meenutab ingliskeelset palvetamist. Eks me päikese poole palvetamas olemegi - ikkagi esimene soe ilm pärast Uus-Meremaad. Aga tollest saab varsti kaks aastat... Kristi räägib loo, kuidas kellelgi läinud Itaalias keel sõlme ja väljendist „bondžorno” (tere hommikust) sai ootamatult Džon Porno... Portugalis, tundub, hakkab päev kohe hommikul peale – eraldi tervitust hommiku auks ei paista olema, „bomdias” sobib igal ajal.

Aga rannad on ilusad. Lagose idatiivale jääb pikk liivarand, umbes nagu Pärnus ehk et maailma mastaabis ei midagi erilist, kuid ida pool on järjest põnevaid, liiva-lubjakivikaljude vahele peidetud maalilisi soppe, üks maalilisem kui teine - Praia Dona Ana (Donna Anna Rand?), Praia do Camilo, Ponta da Piedade. Viimane on palistatud piltidega Jessukese teekonnast Kolgata mäele. Siit ka nimi Piedade (=kahju, kannatus, raskus).

Esimene vaade rannale. Kohe pidi pilti tegema!

Teine, kolmas jne edasi rannapilt. Vesi on tegelikult külm. Ja vees ujuvad krokodillid. Alguses kartsime, pärast harjusime ära. Pepino de mar, ütlesid kohalikud. Neid süüakse, ütlesid kohalikud. Meripurad, ütles internet.

Rannad ON ilusad.

Sportlikud üritused rahva ja iseenda rõõmuks. Oligi lõbus, kui sa ei ole 20 aastat hundiratast teinud!

Mingil põhjusel arvasime kõik kooris, et Piedade-neem on „maailmalõpuks” tituleeritud paik. Ja maailma lõpuks tahtsime me ometigi korralikult valmis olla. Seega ostsime endale veel veini. Sest kuumas kliimas aurustub vein väga kiiresti. Meil on siin 25-27 kraadi (õhk, mitte vein!) ja see on väga kuum, võin ma teile kinnitada pärast viimaseid plusskümme suvesid.

Kiti ja Kristi tegid endast enne maailmalõppu veel ka viigipuu all paraadportree „Meie Leninid”.

Maailma lõpp oli jälle väga maaliline. Pakuti paadireise koobastesse ja puha. Kuid mingil salapärasel moel jõudis meie ajukäärudesse arusaam, et tegelikult ei olegi maailma lõpp veel käes. Et lõpuni on veel 25 km ja et puhtalt selle kilometraaži pärast lükkub maailmalõpp järgmisesse päeva.

Seda rõõmsat teadmist tuli tähistada. Valisime piduliku sündmuse auks välja kahhelplaatidega söögikoha ja tellisime ungarlanna käest praetud sardiine, merekarpe ja kalmaare. No ja veini muidugi ka, sest ungarlannast ettekandjal oli ju korgitser olemas. (Vahemärkusena: alati ei peagi keeratava korgiga veini otsima, kui müüjat paluda, korgib ta ise sulle veini lahti! Inimene õpib kogu eluea!)

Glasuuritud kahhelplaadid on üks Portugali omapäradest ja neid naudime nii väiksemates kui suuremates variantides: linnaosade nimed ja tänavanimed on kahhelplaatidel, ja kui maja enda välispinda pole jõutud vannitoaks vormistada, siis mõni pisem dekoratiivne detail leidub ikka.

Bruno arvas, et jalgratastega maailma lõppu minek on liiga vaevaline. Et kui me nii väga tahame, siis võime koha peal rattad rentida ja ringi tiirutada. Niisiis sõitsime Sagresesse liinibussiga. Tee peal tänasime mõttes Brunot tema ettenägelikkuse eest.

Kiti ütles, et tema on lugenud, et maailmalõpu kindlusesse sisse minna pole mõtet. Meie Kristiga arvasime ka, et pärast sellist kõhus keerutavat bussisõitu saame me tunduvalt turvalisema tunde korralikust keretäiest koos väikese veiniga kui mingist kindlusest. Pealegi puhus Portugali maailma lõpus Islandi tuul. Niisiis hakkasime oma kohta elus otsima.

Kristi selja taga on maailma lõpp Cabo de São Vicente. Täitsa ilus lõpp, eksole!

Me tahtsime maailma lõpus mingit kohalikku ubrikut saada, mitte suurt valgete linadega restorani. Saime – vähemalt teenindaja teenis kõik kümme punkti välja.

Kümnepunktimees ajas kõigepealt meie tellimused segamini ja siis hakkas lustiga asja parandama. Lõpuks tõi nt 2 korda suurema arve. Lustiks, pärisarve oli ka peos.

Maailma lõpus Sagreses on varsti vannipäev tulekul...

Mitte lükka ega tõmba, vaid keera! Veepaagi nupp kempsus.

Ühes järgmises kohas. Lisaks papagoile lehvis selle laes ka Eesti lipp.

Maailmalõpu rannas sattusime kokkutulekule.

Kõigepealt tõi üks koer oma peremehe kohale. Koer ise nägi välja nagu suuremat sorti must puudel. Siis tõi järgmine koer oma peremehe kohale. Ise nägi välja, nagu oleks ta eelmise ema või laps. Siis tuli kolmas koer oma peremehega ja nii kohe tükk aega jutti. Lõpuks oli nagu puuriida-laulus, et „õu sai puuriita täis” - rand sai musti puudleid täis.

Päris puudlid need siiski ei olnud. Olid hoopis Portugali veekoerad ja see oli nende kolmas rahvusvaheline võistlus-kokkutulek. Üks peremees näiteks oli oma koera 24 tundi autos sõidutanud – nemad hakkasid Itaaliast tulema. Keegi oli Norrast, keegi Saksamaalt... Meiesuguseid tumbajumbasid, kes portugali veekoertest midagi kuulnud polnud („Peekoer? Mis see veel on?” küsis Kiti esimese hooga), oli valmis harima ca 50 km kauguselt pärit meesterahvas. Ütles, et väga vana tõug. Et olid vanasti kalurite töökoerad, aitasid võrke sikutada ja hüppasid kaladele vette järele, kui mõni võrgust välja kukkus-hüppas.

"Meil oli Portugalis mõned aastad tagasi projekt "Hoolime puudest", ütles infopunkti-tädi. Seepärast on paljudel puudel kudumid ja heegeldised seljas.

Vahepeal läks võistlus ka käima, kolmes vanuseklassis (või tasemes) ja puha. Koerad pidid ümber poide ujuma ja veest nänni kokku korjama. Aga meie ei saanud väga kaua vaadata, sest vahepeal oli tulnud tõus ja meie tagasitee kinni pannud... Pealegi ootas meid Lagose kesklinnas pidu!! Suured reklaamplakatid lubasid, et Silva laulab ja et siga aetakse vardasse. Ma ei ole kunagi veel vardas seaga kohtunud!

Peoplatsi leidsime lihtsasti üles, ehkki see oli väga keeruline ülesanne – peoplatsil valitses haudvaikus. Pole ka imestada: siga oli vardas küll, aga lisaks seale oli peole tulnud veel vaid viis pensionärist memme. Noh ja siis meie. Mida sa sellises olukorras ikka kilkad!

Kuid organisaatoreid paistis küll sebimas ja nii saime teada, et tegemist on sotsiaalpeoga. Et tulud lähevad abivajajatele. Hakkasime neile siis hoolega tulusid tekitama. Kõigepealt sõime seasaia Superbockiga. See on kohalik õlu ja maitseb hää. Nagu ka Sagres. Siis pähklisaia kohviga ja siis viskasime veel tilga viina kinnituseks peale. Viina nimi oli Brandymel – tegelikult ei olnud, aga keegi ei mäleta, mis oli. Võibolla Meduusa, aga võibolla ka mitte. Igatahes alkohoolsete jookide sõnastik ütleb, et Brandymel on Portugalis Algarve piirkonnas brändist ja meest valmistatav liköör ja täpselt seda müüjad meile väitsidki. Ja Portugalis me olime ja Algarve piirkond oli see ka, nii et kui nad ise ei tea, mis nende joogi õige nimi on, siis meie ei saa sinna midagi parata.

Pikapeale hakkas rahvast juurde tekkima. Ma mõtlen, et viiest pensionärmemmest oli märkamatult saanud kümme. Kümne memme peale vedas juba ka üks taat ennast kohale. Taadi peale ilmus välja ka Silva. Meessilva tõmbas akordeooni laiali ja hakkas Läti laule laulma. Vähemalt kõlasid need kõik nii, nagu oleks nad Paulsi pilli alt tulnud. Memmed kihutasid kohe tantsupõrandale, Kristid nende kannul (ütlesime Brunole, et me kõik oleme Kristid – pole ju mõtet inimest võõraste nimedega segadusse ajada!).

Vihtusime tubli kolm lugu tantsu ja oligi aeg kodu poole liikuma hakata. Aeg kah hiline, Lidl ähvardati juba kinni panna, aga meil oli õhtune vein veel puha valimata...

Nii palju siis Lagose ööelust. Vaatame, kuidas Lissabonis läheb.