Gastronoomilised hetked

 Kes oleks võinud arvata??? Pakkumisel on veel Montenegro, Alaska, Siberia, Australia, Venecia - kõik Kolumbia kohvikasvatuspiirkonnas!

Popayán on  linna nimi, mille me järgmiseks vahepunktiks oleme valinud. Eelkõige söögi pärast, sest kes ei tööta, see sööb. Ja Popayán on UNESCOsse kantud kui gastronoomia linn. 

Tegelikult on Popayán nii peenike koht, et ta on UNESCOs veel teiselgi põhjusel - Püha Nädala (Semana Santa, Holy Week) protsessioonide pärast.

Päris kindlasti oleme me esiotsa kergelt pettunud. Kuulus valge linn, kuulus ülikoolilinn, kuulus laternate linn, kuulus kangelaste linn, kuulus gastronoomialinn on sellel hommikul, mil talle tulevad külalised kaugest Eestist, inimtühi! Meie plaan lõpuks ometi kanadieet kukele saata ja midagi põnevamat proovida ähvardab läbi kukkuda: linn on täiesti välja surnud, kõik uksed-aknad suletud. Mida pekki gastronoomiat?!

Ühel tänavanurgal toimetab linna ainuke elus ja ärkvel memm, tema kõrval mugib midagi linna ainuke elus ja ärkvel taat. Taat näitab meile püstitõstetud pöialt. Võtame pöialt kuulda ja saame osa mõnusalt koduse maitsega kohupiimapotšikutest. Selline unescogastronoomiline elamus siis...

Keskpargist leiame veel mõned üksikud  inimesed. Mehed, keda me esimese hooga peame mahlamüüjateks. Otsustame proovida. Mees hakkab toimetama sellisel moel, et me ei saa esialgu üldse aru, mida me siis nüüd tellisime.  Laseb raginaga jääd puruks ja paneb topsi jääputru kuhjaga täis. Kuhja peale soristab midagi oranži ja midagi punast. Kõige peale pigistab valget ketšupit. Torkab jää sisse kõrre ja jäätisepulga ning ulatab topsi Leegile.

"Kas me ikka kõik tahame seda?" küsime meie Jassuga Leegilt.

"Tahame," kinnitab Leegi, kelle näole on ilmunud õnnis naeratus. "Kindlapeale tahame!"

See ON gastronoomiline elamus - jääpuru täis tops, millele peale valatud kannatuslille vilja granadilli (maracuya)  ja vaarika (või hoopis põldmarja? mora) siirupit ning veel mingit magusat valget asja. Valmistamistseremoonia on täpselt nii aeglane, et veidi vedelikku jõuab põhja sulada - kord luristad kõrrega põhjast, kord limpsid pulgaga pealt...  Kõik see maitseb ülivärskelt ning karastavalt.

Ma olen puhtalt sellesama emotsiooni pealt valmis andestama kõik kinnised uksed.



Oleme õndsalt igaüks oma jääpuru kallal, kui meie juurde astub noor mees ja teatab, et kohe algab siitsamast tasuta linnaekskursioon. Linnaekskursioonid jootraha eest on Lõuna-Ameerikas levinud trend ja giidid, kes ennast küll professionaalideks ei pea, paljudest proffidest etemad.

 Valge linn. Ja laternate linn. 

"Miks valge linn?" alustab sümpaatne noor mees oma etteastet. Sest kogu vanalinn on valgeks lubjatud, tahaks vastata, aga küsimus läheks ju edasi - miks just valgeks?

La Ciudad Blanca võlgneb  oma nime mingitele kohalikele kirbulaadsetele tegelastele, kelle kohta giid ütleb "niguas". Need olid vanal ajal vaesema rahva suureks nuhtluseks, põhjustades päris hirmsaid haavandeid. Jalgu kaitsvaid nahksaapaid ei saanud mitte igaüks endale lubada. Giidipoisil on varuks niisugune hirmus pilt:

Pilt on pärit siit.

 

Kuid selle häda vastu aitas lubi. Nii andsid linnajuhid  jõukamatele kodanikele käsu majad valgeks lubjata. Nüüd sai vaesem rahvas jalgu mööda majanurki nühkides ennast ravitseda.

Majanurgad, mille lubja vastu end vanasti nühiti, tuleb muinsuskaitse käsul ka täna "paljad hoida. Samuti on linnakodanikel käsk majad igal aastal uuesti üle lubjata, et valge linna kuulsuse sära ei kaoks.

"Miks kangelaste linn?" küsib giidipoiss järgmiseks, viib meid mausoleumi ja esitleb 12 Kolumbia ajaloos tähtsat isikut. Camilio Torres, katoliku preester ja vabadusvõitluse teoloog, raiuti tükkideks;  José María  Obando valiti kaks korda Kolumbia presidendiks - üldse on Popayanist pärit viis Kolumbia presidenti -, Kindral Mosquera ja tema suguvõsa, Julio Arboleda, kelle perekonnal oli kõige rohkem orje ja kõige rohkem kulla- ning hõbedakaevandusi,...

"Miks ülikoolilinn?" küsib giidipoiss ja viib meid ühte majja. Maja, tuleb välja, kuulus kunagi Mosquera perele. Praegu asub hoones 1827. aastal Bolivari algatusel asutatud Cauca Ülikooli administratsioon. Ca 20 000 tudengiga ülikool on hea renomeega ning siia tullakse õppima ka Euroopast. Valida on filosoofia, poliitikateaduste, elektrotehnika ja telekommunikatsiooni, inseneriteaduste, tervishoiu, juristika, sotsiaalpoliitika, loodus- ja humanitaarteaduste, põllumajanduse ja majanduse vahel.

Majas on säilitatud tema algne planeering. "Mis te arvate, mille jaoks sellised aknalauad hääd olid?" küsib giidipoiss järgmiseks. Tõepoolest, milleks selline saunalava moodi aknalaud?

"See siin oli vanasti ema-isa tuba," räägib giidipoiss. "Kõikide majade tubade järjekord oli niisugune: kõige ees vanemate tuba, siis poegade tuba ja siis tütarde oma. Kui tütred tahtsid välja minna, pidid nad kõigepealt läbima vendade magamistoa, siis vanemate oma... Vanemate toas oli aknalaud, kus tütred võisid istuda ja välisilmaga suhelda. Neitsilikkus oli katoliiklikus maailmas oluline abielulepingu tingimus ja seda tuli terve suguvõsaga kaitsta-valvata. Selliseid aknaid kutsuti kanakuudiks. Kana oli sel ajal nii väärtuslik tegelane, et ainult rikkad jõudsid neid osta. Nii kutsuti ka rikkaid inimesi kanadeks, pollo'deks. Ja kuna vaese inimese rikkuseks olid tema tütred, siis kutsuti pollo'deks ka tütreid ning nende istumiskohta kanakuudiks..."

Siseõu. Purskkaev oli jõukuse sümboliks.

Orad vihmaveerennide ühinemiskohtades on nõidade püüdmiseks.

"Miks gastronoomialinn?" küsib giidipoiss. "Sest igal aastal septembrikuus toimub siin suur gastronoomiakongress. Linna akadeemiline seltskond toob oma uuringud lagedale: missugused on uued suunad maitse-eelistustes, toimuvad töötoad, gastronoomiakoolide-ülikoolide kohtumised ja muidugi saab igasuguseid hõrgutisi maitsta. Osalejad ei ole mitte üksnes Kolumbiast, vaid kogu maailmast."

"Mis on Püha Nädala protsessioon?" küsib giidipoiss. "Popayan on väga katoliiklik linn. Selles on süüdi hispaanlased, kes ikka ja jälle maavärinate poolt raputatavale maale ohtralt kirikuid püstitada lasid.  Läks üks katki, oli teine varnast võtta. Hispaanlaste tulekust peale on siin olnud 12 maavärinat. Kui palju oli varem - ei tea, indiaanirahvad ei tundnud kirjutamise kunsti. Praeguseks viimane, 1983. aasta maavärin algas kohe vahetult enne Püha Nädalat. Oli terve rida hukkunuid, sealhulgas need, kes said pihta katedraali kupliga, kui see sisse kukkus.  Kunstnik  Fernando Botero on selle sündmuse ühele oma kuulsale maalile jäädvustanud. 

 Praegu särab katedraal oma endises hiilguses, nagu ka tema kõrval asuv massiivne  Torre del Reloj aastast 1700. Koos piiskopikiriku fassadiga moodustavad nad linna tunnussilueti.

Püha Nädal, Semana Santa, on lihavõttenädal. Siis  toimuvad linnas pidulikud protsessioonid. See on sajandeid vana traditsioon. Rikkalikult kaunistatud laudade peal kantakse hoolikalt valmistatud pühakute kujusid. Lauad on rasked,  ühe kandmiseks läheb vaja 8 meest. Mehed tõstavad selle õlgadele. Kandmisõigus on privileeg ja liigub perekonnas ühelt generatsioonilt teisele.

On ka laste protsessioon, kus kõik asjad miniatuurmõõtmetes, et 5-12-aastased pärisprotsessiooniks harjutada saaksid. Naised tohivad protsessioonist vaid 1 korra elus aktiivselt osa võtta - vanusevahemikus 17-22, värvikirevas, ainult selleks puhuks tehtud riietes.

 Laste protsessioonil kasutatavad kandelauad (või -kapid)endises härrastemajas, mis praegu on Junta Permanente Pro Semana Santa fondi kasutada.

Niipea, kui uus sõna - nädal, semana - oli õpitud, jäi tema kohe veelgi teele ette:

 Ajakirja "Nädal" esikaas - Kaunitar ja koletis

"Semana Santa  on traditsioon, kunst, kutuur ja muusika ühe korraga," ütleb giidipoiss. "Samal ajal toimub linnas ka muusikafestival. Enamus üritusi on tasuta."

"Aga selliste dušinurkade kohta öeldakse Los Lavapatas," räägib giidipoiss edasi. Vanade indiaanirahvaste eeskujul tehtud, umbes niisugused on ka San Agustinis. Indiaanirahvastel oli Pacha Mama auks kindel jalapesurituaal. Seda siin on natukene "moderniseeritud", kuid idee on indiaanlastelt. "

Niisuguseid lugusid rääkis giidipoiss 1537. aastal hispaanlase Sebastián de Belalcázar poolt rajatud linnast. Hispaanlane, kes oli otsimas legendaarset Eldoradot,  leidis selle paiga olema  kena strateegilise koha  Cartagena und Quito vahel. Hõbeda- ja kullakaevandused pidid Popayanist rikka linna tegema. (Siin valmistati ka hõbemünte, mis 1826 rajatud Kolumbia vabariigis kehtisid).

Nimi Popayán tuleb pealik Payánist - see oli kohaliku indiaanirahva pealik enne hispaanlaste tulekut.

 *  *  *

Istume jälle bussides. Ecuadoriga võrreldes oleme tükk maad madalamale  langenud - umbes kilomeetri jagu allpool on soojem ja tundub, et ka märjem. Siinse kliima kohta kasutavad kohalikud väljendit „Cielo roto“ - katkine taevas - mitu korda päevas sajab-kuivab.

Bussiakende taga on mäeküljepõldude asemele ilmunud laiade orgude agraarmaastik. Mäed on taustale taandunud. Viimastel serpentiinidel viskasid puuoksad paar korda avatud bussiaknast veesahmakaid sisse - ärkasin mitu korda ehmatusega, et nüüd oleme kraavis. Olid aga lihtsalt kilked ja naer.

Lisaks maastiku muutumisele on muutused ka inimtõugudes - kui seni ei olnud me neegreid peaaegu kohanud, siis nüüd, Kolumbias, on neid - erinevas tumedusastmes - kõik kohad täis. Seda enam, et tegemist on mingisuguste pidustustega ja külades rahvas tänavatel nagu väljanäitusel. Suur osa on millegi valgega kokku mäkerdatud - netist loeme, et 5.-6. jaanuaril ongi kombeks üksteisele jahu, kingaviksi ja mingit muud jama veel kaela visata - see sümboliseerida erinevate rasside sõprust ja nahavärvide mitmekesisust!  

Palmid. Kraavid pikkade-laiade põldude vahel. Mootorrattad on vahepeal moodi tulnud.  "Christus sinergia salud" - ah siis sellise pealkirjaga pühakoda! Autoaknast viipab sõrmustatud daamikäsi - laske mind vahele! Ühel neegrist müügimehel, kes kunagi mingis bussis oma asja ajas, oli eriti vägev kahe-sõrme-sõrmus... 

*  *  *

Ja siis oleme Calis. Tips tüdinult, nii et vajame turgutust. Mis oleks veel parem turgutaja palavuses ja kerges väsimuses? 

Kui õlu joodud, tulevad need kõige paremad mõtted - me otsustame kanu eirata ja pöörame pilgud ning suud sushi poole... Ja siis veel kohvi poole... Olgu, me ei saanud Popayani paremaid palasid, aga  gurmeepäeva tiitli võime viimasele kaheteistkümnele tunnile  ikkagi omistada.

*  *  *
"Estonia? Really? Ei või olla - Estonia? Kas tõesti Estonia?" Emotsionaalne Cali taksojuht ei suuda oma üllatust varjata. "Estonia, Latvija, Lithuania!" laob ta oma teadmised lagedale. "Teil on seal ju PM!" Meie oleme peaaegu sama pahvid nagu tema. Jah, muidugi on Eestis praegu pärastlõuna... Aga kohata inglise keelt mingilgi määral purssivat inimest on siin sama haruldane kui eestlase kohtamine...

"Kuidas teile Kolumbias meeldib? Kui kaua te Calis olite? Columbia on kõige ilusam maa, onju?" - "Jaa, pärast Eestit," kinnitame meie naerdes. Mees naerab kaasa ja on nõus.

 "Ma tean ühte eestlast ja nüüd veel kolme - vau!"

Mis mõnusad pisikesed hetked ja emotsioonikesed!