Nuudli ja hapupiim - noid ei ole küll viimätse kolme kuu joosul saanu. A tuu iist om ütte-tõist muud põnõvat tii pääle jäänü...
Meie peaaegu kolmekuulise Lõuna-Ameerika tripi viimase vaatuse võttis enda kanda imearmas Kolumbia perekond pealinn Bogotas, kelle Leegi õde meile vahendas.
Vasakult: Ulvi; südamlik pereema Yasmin; tema eksabikaasa Jorge; viimase uus elukaaslane Miriam (eesrea helesinine); tütar Mauren, Leegi, Jorge ja Miriami baleriinist tütar Oriana. Pildilt on puudu meiega eelmisel päeval ringi tuuritanud Paula.
Kolumblastel tundub olema sama seis nagu
eestlastel üheksakümnendatel, mil me nii väga tahtsime, et iga
välismaalane mõtleks: "Issand, kui toredad inimesed seal on!" Kolumbia
tavakodanikke tundub väga häirivat maine, mille riigile on külge kasvatanud
maailmakuulsad narkokaubitsejad Pablo Escobar (alustas 70ndatel, hukkus põgenemisel 1993) ja Don Diego (mõisteti 45 aastaks vangi aastal 2009, alustas "äritegevusega" 90ndatel).
Koka-teemat selgitas toredasti Bogota kullamuuseumi (Museo del Oro) giid: "Sama lugu nagu viinamarjade ja veiniga: ei saa ju väita, et viinamarjad on kahjulikud, kuna neist on võimalik valmistada veini ja mõni idioot oskab ennast veinist purju juua. Kokalehti on arheoloogide sõnul Andide piirkonnas tarvitatud 8000 aastat. Mõtle - 8000 aastat! Neid on aastatuhandeid näritud kui ravimit - ergutav
toime, vähendavad näljatunnet, toetavad seedimist ning
aitavad kõrgmäestiku vähese hapniku tingimustes paremini toime tulla...
Lubjast ja kokalehtedest valmistati segu - lubi aitab kokas leiduvate ainete eraldumist aktiveerida. Segu pandi spetsiaalsesse närimiskotikesse, segu näritakse-mälutakse ja sülg neelatakse alla. Mägialadel
arvestatakse isegi vahekaugusi enamasti nende läbimiseks kuluvates
kokadoosides: üks teelõik on cocada, mille
pikkus mägisel maastikul on umbes kaks kilomeetrit ning
tasandikul umbes kolm kilomeetrit. "
Inkade legendi järgi kinkis kokalehed inimestele päikesejumal Inti - et vähendada inimeste valu-, nälja- ja janupiinu. Seetõttu kummardasid inkad kokataime.
Puhast
kokaiini hakati valmistama 1860. aastate alguses. Mõnda
aega kasutati kokaiini meditsiinis universaalainena, seda sisaldasid
mitmed patentravimid. Ka populaarne jook Coca Cola sisaldas kokaiini
kuni aastani 1903.
* * *
Bogota perekond viis meid traditsioonilisi sööke sööma. Me olime küll ise ka üritanud midagi sellesarnast leida, kuid mitte kuigi edukalt. Peaaegu kõik see, mille me ise olime avastanud, liigitub peatüki "Veidrad fruktid" alla.
Traditsioonilised supid - mitte need, mida meile kolm kuud järjest päevamenüüdes pakuti - koriandriküllased, kord paksemad, kord vedelamad leemekesed, kuid kindlasti koriandriga maitsestatud - osutusid nii uhketeks komplektideks, et me ei osanud käitudagi mitte. Et kuidas seda kõike nüüd kokku või lahku segama peab või mis järjekorras või mida mida millega sööma... Õnneks olid võõrustajad valmis - pärast seda, kui ema oli söögipalve ära lugenud - meid juhendama. Söögipalve ajal mõtlesin mina kolme asja. Esiteks, et ma ei ole vist mitte iialgi istunud lauas, kus keegi päriselt ja südamest söögipalvet loeb, teiseks, et see on nii armas, kuidas ema meie auks inglise keeles palvetada pingutab ja kolmandaks oli omamoodi põnev ja soe kogeda, et keegi päriselt palubki, et sul hästi läheks - keegi põhimõtteliselt täiesti võõras inimene võõralt maalt ja mandrilt...
Lõunal koos Paula ja Yasminiga.
Bogota piirkonna traditsiooniline roog Ajiaco - kanasupp, üldjuhul koos kolme sorti kartuliga. Maisitõlvik kah sees. Riisi võib supile sisse segada või kõrvale süüa. Riisist järgmises väikeses kausikeses on mingid hapendatud tutid-nutid - Leegi pakkus, et võivad olla kressi omad. Järgmises rõõsk koor ja siis avokaado. Kõige puhul kehtib üks ja sama reegel: kui tahad, miksid segi, kui tahad, võtad lusikaga ampsu siit ja teise sealt...
Traditsioonilise supi suurimaks üllatuseks oli avokaado - ma ei oleks ise kunagi selle peale tulnud, et avokaado-jupid mistahes supile juurde segada. Väga hea kreemine amps - värske avokaado koos supileemega!!!
Järgmisel päeval uus supiring - sedapuhku oli tegemist oasupiga. Kohal olid nii kõik eelmise päeva komponendid - koor, avokaado jne - kuid täiendavalt ka lihaleivakesed (ausalt, see on midagi muud, kui see, mida teie lihaleiva all ette kujutate) ja arepad - traditsioonilised ümmargused maisileivakesed.
Sedapuhku koos Maureni ja Yasminiga.
Sissejuhatus. Valged pätsikesed paremal on maisileivad arepad. Nende kõrval vasakul lihaleivad - vahvlilaadsed krõbedikud, millel lihasalati moodi segu peal. Mahlad - con leche ehk piimaga - on igaühel erinevad.
Punastest ubadest supp koos lisandite, sh vorstiga. Ja avokaadoga.
Mõlemad supid maitsesid väga hääd ja mõlemal juhul oli üks häda: liiga suur ports :).
* * *
Kes tuleks selle peale, et mangole soola-pipart-sidrunit peale raputada ja niimoodi värskendav soolane amps saada? Kolumbias on see väga in.
* * *
Üheks gramm pire pidulikumaks roaks Peruus-Ecuadoris on grillitud merisead. Väga ahvatlevalt püüavad tee veeres pilku ka suured sead - kuid nende valmistamisviis eestlase maitsemeelele naudingut ei paku. (Liha ei küpsetata mitte vardas, nagu esimese hooga tundub, vaid rääsunud õlis panni peal). Kohalikud aga hindavad kõrgelt sea krõbedaks kõrvetatud kamarat.
* * *
Asi, mida ma igal juhul taga jään igatsema, on erinevad fruktid ja mahlad. Sa heldus, kui palju imelisi vilju!
Kõigil neil eestikeelseid nimesid ei ole. Selle eest on neil ohtralt kohalikke nimesid - umbes nagu õun, upin jne :). Näiteks rico, mamon ja quenepa - see on üks suur turisti lollitamine, ma ütlen! Tšiilis oli selle asja nimi rico, mingil ajal muutus rico mamon'aks ja siis ühtäkki öeldakse quenepa. Ja sina ei tea üldse, kas sa oled seda juba proovinud või ei... Rico't olen, aga quenepa't - no tõesti ei tea... Isegi apelsini ei tunne kirjapildis ära. Naranja - no kes võiks arvata, et see tähendab apelsini!
Kuid kõige ilusam on rico-mamon-mamoncillo-quenepa nimi ikkagi eesti keeles! Lihtsalt kuula ja imesta: mmm... mmm... mesi-musipuu... (Melicoccus bijugatus). Alles see oli - paar postitust tagasi - kui ma jagasin oma üllatust magusast marmelaadipuust...
Ca 3 cm läbimõõduga mesi-musipuu vilja sees on kivi. Maitseb nagu sidruni või laimiga mesi :)
Veider selles mõttes, et mahlane kollakasoranž osa on justnagu vatt - hammustada seda ei saa, ainult lutsutada :)
Oga-annoona jäi meie lemmikmahlaks. Kohe nii lemmikuks, et me ei suutnud vastu panna kiusatusele mõned ogamürakad kojugi tarida. Ja mürakad nad on - umbes nagu väiksemat või keskmist sorti arbuusid, ainult et lopergused-piklikud. Magushapukad.
Ja no vähkide vastu pidi oga-annoona hirmus hää olema - ja igasuguste mikroobide ja parasiitide ja... Nii et me oleme igakülgselt vaktsineeritud :).
Oga-annona (Annona muricata) / Guanabana / Graviola / Soursop
Borojo - (Alibertia patinoi; eestikeelset nime ei leia) - olevat kõige tervisliikum kõigist ilmamaa fruktidest ja kasvavat teine ainult Kolumbia lääneosas, Panamas ja vihmametsas. Vajab kasvamiseks õhuniiskust üle 85% ja keskmist temperatuuri kõrgemat kui pluss 25 °C.
Borojo mahlakokteil piimaga maitses umbes nagu Urvaste kama keefiriga, millele veel väike sorts ploomimahla sisse segatud. Lihtsalt kama oli peenemaks jahvatatud :).
Pilt on pärit siit.
Curuba ehk banaani näoga kannatuselill (neid kannatajaid on siin igat sorti ja näoga!) ehk (Passiflora tarminiana) näeb peale vaadates välja nagu tavaline pisemat sorti banaan. Kasvab Kolumbia Andides. Seest näeb välja nagu iga teinegi kannataja - värvilise süldi sees midagi kurgiseemnete laadset. Sült on kergelt hapukas, kuid siiski magus, seega täitsa ok. Igasuguseid vitamiine täis (arvata on!) ja pidi vererõhku alandama ning hea une andma.
Pilt on pärit siit.
Draakonivili - (pitaya) kuulub kaktuseliste perekonda.Välimuselt meenutabki väikest draakonit. Selle vilja kohta on kuskil netis öeldud, et " maitselt meenutab natukene melonit, mis on kokku segatud
koogel-moogeli ja sidrunimahlaga. Magus, valge või roosa mustatäpiline krõmpsuv
viljaliha sisaldab lükopeeni, looduslikku antioksüdanti, mis aitab
võidelda vähi, südamehaiguste vastu ning alandab vererõhku. Parim viis
on vili lihtsalt pooleks lõigata ja lusikaga viljaliha süüa, mis on väga
maitsev ja värskendav." Täpselt nii ongi - selles osas, mis söömist puudtuab :)!
Draakonivili. Pilt on pärit siit.
Lulo (Solanum quitoense) on samuti Lõuna-Ameerika põhjaosa Andidest pärit. Pealevaatamisel justkui tomati ja apelsini miks. "Maasikas ja sidrun," ütles Jassu, kui oli mahlalonksu alla neelanud. Meil ei jänud muud üle kui takka kiita.
Pilt on pärit siit.
Välimuselt põnevaimaks viljaks jäi guaba - jäätiseoapuu kaunad. Ingliskeelne maailm nimetab seda jäätiseoapuuks, taimetargad ütlevad Inga edulis, eesti keeli söödav ingauba. Maitseb nagu vaniljejäätis :)
Igasugustest siltidest on sama palju abi kui piltidest :D
* * *
Traditsiooniline õlle- või kaljalaadne, kuid viljalihaga (st mehuselt tummine) jook on Chicha. Kergelt hapukas. Meie proovisime Ecuadoris, kuid chicha on tuntud enamuses Lõuna-Ameerika maades.
Otavalos - selles hirmsuure indiaanituruga linnas - peetakse igal aastal septembrikuus chicha-õlle-festivali.
* * *
Kuigi meie põhitoiduseks oli kana, siis mõned korrad suutsime selle siiski kalaga asendada. Serveeringu mõttes põnevaim kalaelamus nägi välja niisugune:
Pruun pallike on magus riis. Kala ise on keegi tilaapialine (Kohalikus keeles "mojarra"). Niisugune valmistusviis - õlis küpsetamine - oli levinuim. Ja maitses väga hää!!!
Jook kuulub väga sageli söögi juurde, st sisaldub prae hinnas. Sellisel juhul on joogiks nõukaaegset kompotivedelikku meenutav asi.
Omamoodi rekordiks ja seega ka elamuseks oli üks Coca-cola juhtum. Ostsime söögi juurde igaühele 0,3-se pudeli. "Parim enned" olid kõigil ammu läbi - nii ammu, et esikohale platseerus aasta 2011...
Kohalik viin - Aqua Ardiente - jäi meist miskipärast proovimata. Pidi olema Ouzo moodi ehk siis aniisiviin, nagu kinnitas kullamuuseumi giidipoiss.
Bogota kullamuuseumi Del Oro giidipoiss juhtis meie tähelepanu ka Kolumbia õlle sümbolile: Club Colombia peal on põlisrahvastelt laenatud loomafiguur,...
... looma tegelikust kujust saab aru allse siis, kui see keskelt kokku voltida....
"Talismanid olid tollel ajal nagu tänapäeva telefonid," ütleb giidipoiss. "Nad aitasid rääkida teise ilmaga."
"Indiaanlaste jaoks ei olnud kuld valuuta või raha, see oli maagiline metall ja maagiaga ei kaubelda. Kauplemise jaoks olid smaragdid. Kuid kuldesemeid pandi hauda kaasa. 18.-19. sajandil rüüstasid kullaotsijad ohtralt haudu ning müüsid kõik leitu välismaale. Rahvuspank ostis need tagasi," räägib giidipoiss.
"See on minu lemmikeksponaat meie muuseumis," räägib giidipoiss. "Sa mõtle, KUI peen filigraanne töö ja see on kõik ühes tükis valatud!"
Minu lemmikkohaks muuseumis jäi "šamaanituba" - ümmarguse põhiplaaniga ruumi seintel on eksponeeritud grupeeringutena ühesuguse kujuga kuldesemed selliselt, et hämaras valguses moodustub neist justkui looduspilt. Maastik. Ruumi keskel on järve sümboliseeriv ümar "kaev" - põlisrahvad heitsid religioossete rituaalide käigus kuldesemeid järvede lainetesse. Taustaks šamaani muusika...
"Indiaanlastele ei meeldi, kui nende kohta "indiaanlased" öeldakse," teatab Kolumbias sündinud, kuid suhteliselt varasest lapseeast Brüsselis elanud giidipoiss lõpetuseks. "Kolumbus avastas Ameerika ju ainult seetõttu, et Siiditee oli parasjagu sõdade tõttu käigust ära, kuid katoliku paavstil oli hirmus kullaisu. Kolumbus mõtles siis, et läheb merd mööda Indiasse ja uskus end olevat kohale jõudnud. Nii saidki kõik põlisrahvad endale ühise nimetaja "india-lased". Tegelikult on indiaanlased võrreldavad Euroopaga, kus elavad sakslased, hispaanlased, inglased, kreeklased jne - nn "indiaanlasi" on 1200 erinevat "tõugu", nad räägivad väga erinevaid keeli ja neil on väga erinevad kombed."
Jah, ainuüksi Ecuadoris, Eestist pinna mõttes 5 korda suuremas riigis, oli mulle silma jäänud kaart, millele märgitud ja värvidega keelegruppidena tähistatud 137 põlisrahva asualad...
- Museo del Oro's on enam kui 38 000 eksponaati ja on sellisena maailma vägevaim kogu;
- pljud eksponaadid pärinevad Eldorado-laguunist, Guatavita järvest. Sealt leidsid kokistadoorid aastal 1560 kõikvõimalikke kullast loomi: ahve, kalu, kilpkonni, isegi ühe kaimani.
Jätkub :) ...
ž
On ikka maitseid ja on ikka vilju😉
ReplyDelete