Sotsialismist, ekvaatorist ja vulkaani sees elamisest

"Ja siis te võikste vukaani sisse minna," ütleb Mauricio. "Ma arvan, et see meeldiks teile. Seal elavad inimesed."
Minu pähe tekib umbes selline pilt, nagu siis, kui ma kujutan endale ette kobraste või Alpi ümisejate elamist - et mäenõlva sisse on kaevatud paras käikude rägastik, vahepeal veidi suuremad elu-, töö- ja pidukoopad, ja kuna tegemist on vulkaaniga, siis on neil seal loomulik-looduslik keskküte ja hõõguvad koopaseinad...
"Aitäh! See meeldib meile kindlasti!"

*  *  *

Mauricio, Ecuadori pealinna Quito hostelipidaja rabab meid jalust. Meie tüüpilise oige peale, mille me laseme kolmehäälse koorilauluna kuuldavale iga kord, kui jälle selgub, et inglise keelest pole keegi elus midagi kuulnud, ja mille refräänina me oma järgmised variandid letti laome (ise tegelikult uskumata, et mõnest võikski abi olla), teatab Mauricio: "A pa russki možno!" 

Tõepoolest možno!!! Sest Mauricio on kümmekond aastat Venemaal elanud!

Mauricio Larco (52) lugu on suurepärane näide sellest, kuidas sotsialism tapab usu sotsialismi. 

Nõukogude ajal oli Venemaa kõrgkoolides suur hulk vaesematest riikidest võõramaiseid üliõpilasi, kelle üheks pühaks eluülesandeks oli kodumaale naastes Suure Sotsialismi ideid edasi kanda. Niimoodi sattus Venemaale ka Ecuadori oivik Mauricio, kellel oli valida Prantsusmaa, Inglismaa, veel millegi - ja Venemaa vahel. Mauricio valis Nõukogude Liidu, sest sotsialism tundus nii ilus... Temast sai meditsiinitudeng (spetsialiseerumisega kirurgiale) Ukrainas. Koos klauslitega, et ta ei tohi oma elukohast liikuda kaugemale kui 30 km ja pärast kella 16 ei tohi üldse välja minna. Temaga ühes toas elasid kaks vene rahvusest üliõpilast, tegelikult nuhid - ilma, et vähemalt üks neist poleks kaasas olnud, ei tohtinud ta sammukestki liikuda.

Sotsialismi tõeline pale jõudis Mauricio teadvusesse jupikaupa. Üheks jupiks oli järgmine lugu:  suvalise tudengipeo käigus (nagu need ühikates ikka spontaanselt tekkisid) küsinud keegi: "Kuidas teie maal need asjad on?" Mauricio rääkis. Selle peale rääkinud ülearu vindine küsija, kuidas nõukogudemaal need asjad on. Öösel kell kaks tulnud maskidega mehed liiga avameelsele tudengile ühikasse järele, võtnud endiga kaasa ja pärast seda pole keegi teda enam näinud.

Kaks korda olid noorel mehel juba tagasisõidupiletid koju ostetud, kuid teda ei lastud tulema, Siis otsustas ta ennast lasta ülikoolist välja visata, kuid selle plaani segas ära ootamatu armastus. Nüüd tuli kõik  eelnevad patud kiiresti lunastada, sest  enam polnud koju kiiret ning kahemehest sai üleöö viielin.

Vaatamata piirangutele õnnestus Mauriciol ka kogu Venemaa läbi rännata.

Ecuadori tagasi tulles - koos venelannast abikaasa ja poeg Sergeiga - töötas Mauricio kolm kohustuslikku aastat kirurgina, kuid tol ajal ei teeninud siin sellega midagi. Nii tuli teisi variante otsida.

Praegust hostelit Quito vanalinna serva peal peab Mauricio kümnendat aastat. Koos oma teise abikaasaga. Venemaalt toodud naisega läksid elud laiali. Ühe korra selle 10 aasta jooksul on neid ka röövitud - päris põhjalikult. Hostel ise on tagasihoidlikult väljendudes tagasihoidlik.
"Aga üks asi oli Nõukogude Liidus hea - see oli meditsiini tase," ütleb tugevalt lonkav mees. "Minu panid päris hästi kõndima!" 

"Kuidas sulle meeldib Ecuadori praegune president Lenin?"

"Mitte eriti. Ta on liiga sotsialistlik. Mina olen sotsialismi oma silmaga näinud ja ei usu enam sellesse."

"Kes Sinu hosteli külastajad on? Kas Sul on Venemaaga mingid sidemed säilinud?'

"Kõige rohkem külastajaid on Saksamaalt, aga üldiselt üle terve ilma. Ja venelastega teen jah koostööd, neid on Ecuadoris ka päris palju - väga paljud kolisid siia, arvasid, et see on soe ja odav koht, midagi ei pea tegema, muudkui ilule...  Ostsid endale majad ja värgid, aga 7-8 aastat elasid ja siis olid rahad läbi - ei saa päris ilma midagi tegemata siin ka ikka hakkama.

Mauricio, kunagine kirurg

*  *  *

Elamine vulkaani sees on palju proosalisem kui pilt minu pea sees. Pululahua küla ja rahva juurde viib meid oma isalt päritud võimsa Ameerikamaa masinaga don Fernando -  30 aastat ekvaatoril giidiametit pidanud mees.

"Pululahua" tähendab kohaliku indiaanikõimu keeles "udu" ja don Fernando ei jõua ära kiita, kuidas meil on vedanud - sest väga-väga sageli ongi Pululahua udu/pilvede sees ja midagi pole näha. Me täitsa usume seda, kui me näeme, mida tegelikult tähendab "vulkaani sees elamine":

mingi arulage kamp on otsustanud endale vulkaani kraatrisse, mis viimati purskas 2500 aastat tagasi, pesa teha! Ca  100 inimest elab selles augus ja harib seal 400 hektarit. Ja nad ei kavatsegi ära surra - don Fernando on oma 30-aastase giiditöö ajal ainult 3 korda matuseid saanud!

"Kool pandi seitse aastat tagasi kinni," ütleb don Fernando. "Enam ei jätkunud lapsi. Noored on enam-vähem kõik ära läinud, siia auku on jäänud vaid vanainimesed. Aga nad on väga sitked. Enamus põllutööst tehakse käsitsi. Puhas õhk, oma söök ja ei mingeid "laineid"! Arstipunkt oli ka varem, aga arst jäänud suurest igavusest haigeks - kedagi polnud ravida - ja kolis minema.   Elekter on külas olemas, kuid tele- ja mobiililained siia auku ei jõua. Te peaksite nägema, kuidas need 90-aastased vanamemmed igal nädalalõpul oma saadustega siit nõlvast üles kribavad, et need linnas maha müüa, ja õhtul tagasi kihutavad!"

Vähemalt 300 m on see auk küll sügav. Ja jalgrada kraatsiservast alla kraatri põhja üsna järsk. Pealekauba on kogu kupatus nagunii juba ligi 3 km ümp - meiesuguseid võtab juba mõnekümne meetri sügavusele laskumine-tagasitõusmine ähkima. Ma kujutan neid memmesid endale väga hästi ette, kuid see on ikka neetult ränk tõus, liiatigi, kui sul veel mingi koorem ka seljas...
"Kas siia mitte mingisugust autoteed ei tule?"
"Tuleb, aga see on nii tohutult pikk tiir ümber mägede, et seda kasutatakse väga harva - noh, kui on vaja midagi tõesti suurt kohale toimetada. Argielu käib siitsamast seda rada mööda. Ja nüüd on külas juba 4 uut elanikku ka - 2 eurooplast ja 2 ameeriklast ostsid endale siia majapidamised. Üks kavatseb majutusteenust pakkuma hakata. Praegu on külas  üks hostel - kämping olemas, aga uus tegija tahab mingi peenema ja kallima variandi teha."
"Vulkaan magab ikka korralikult?"
"Vat ei teagi nüüd. 7-8 aastat tagasi ajas natuke tossu välja ja siis võeti ta teadlaste poolt erilise jälgimise alla. Kuid viimasel ajal ei ole midagi kuulda olnud."

*  *  *
"Intiñan muuseum on palju toredam kui see suur, mis teile kõigepealt teele jääb," oli Mauricio soovitanud. "Seal tehakse igasuguseid katseid ja giidid räägivad mitmes keeles."
Niisiis palume don Fernandol endid  Intiñan'i juures maha panna.

Aastal 1735 toimus Pariisi Teaduste Akadeemias tuline vaidlus selle üle, milline on maakera täpne kuju. Et kas on lapik või ei. Newtoni teooriate pooldajad olid seisukohal, et Maa on pooluste kohal kergelt lapergune kera. Cassini koolkonna toetajad väitsid, et ta on lapik on ekvaatori kohalt.

Seepärast läkitati aastal 1736 kaks ekspeditsiooni maakera kumerust mõõtma - üks suundus Lapimaale põhjapoolusele, teine aga praegusesse Ecuadori ekvaatorile. Uuring näitas, et õigus on Newtoni toetajatel.

Kuid kõigepealt tuli prantslastel ekvaator üles leida. Enam-vähem see neil ka õnnestus. Aastal 1936 püstitati Ecuadori pealinna Quito lähistele prantsuse ekspeditsiooni 200. aastapäeva tähistamiseks monument. Joonele, mille prantsuse teadlased 18. sajandil 0 laiuskraadi ehk ekvaatorina märgistasid. 

 Tagaplaanil "munaga" mälestusmärk on prantslaste ekspeditsiooni auks püstitatud. Kuna selle juurde pääs maksab 5 dollarit, Mauricio soovitas meile Päikese Teed ja aega ka napib, jätame munamärgi vahele.

Kuid tänapäevased GPS-id jms väidvad, et prantslased eksisid 240 meetriga. Üks nupukas Ecuadori ärimees taipas selle asjaolu ära kasutada ning rajas siia Intiñan'i - Päikese Tee (ketšua keeles) muuseumi.


Muuseumil on kaks põhiteemat - lustakad "ekvaatorlikud" katsed ja Ecuadori erinevate piirkondade rahvaste kultuuri tutvustamine.

 Siin ma siis nüüd olen, ne mjaso, ne rõba - ja parem pool minust on põhjas...põhjapoolkeral vähemasti...

Peamine katse, mida siin lustiliselt serveeritakse, on Coriolisi jõu esitlemine. Jõud, mis paneb liikuma-keerlema hoovused ja tornaadod jms põhjapoolkeral päripäeva, lõunapoolkeral vastupäeva. Tõestuseks tõstetakse kraanikausse kord ühele, kord teisele poole ekvaatorijoont ja allaminev veekeeris pöörleb tõepoolest kord nii, kord naa. Lõpuks siiski reedab giid, et nii väikeste koguste juures Coriolisi jõud ei toimi, nad lihtsalt viskavad vee kraanikaussi kord suunaga ühele, kord teisele poole. Kuid efekt on vahva.
Väidetavalt samal põhjusel - Coriolisi jõiud - saab ekvaatoril toore muna naelapea peale seisma panna.

Miks muna seisma jääb? Tegelikud põhjused: inimesed on motiveeritud, käsi tohib alusele toetada jne. Jääb kodus ka, kui pingutada - aga põnevust-elevust pakub, ja need, kes hakkama saavad, pälvivad diplomi. Ülejäänud võivad passi ekvaatori templi saada, kui tahavad. No me ju ka ikka tahtsime.

Ekvaatorijoonel on ka  "kahepoolse kasutusega" päikesekell - 24.9.-20.3. paistab sellele päike pääle lõuna poolt, 22.3.-22.9 põhjast. 23.9. ja 21.3., sügise ja kevade alguses, jookseb päike otse mööda ekvaatorit ning viskab varju mõlemale poole.

 Ja siis see vanade kultuuride-tavade pool.

 Enim jääb pilku püüdma üsna jõhker seinapannoo:

Tegemist on indiaanihõimuga Amazonase vihmametsadest, kellel tavaks skalpe võtta ja nendest "pisikesi päid" teha. Seinapannoo näitab täpselt, millised on töövõtted ja mis järjekorras toiminguid sooritada.

Sedasorti toimetamise peapõhjus: arvati, et niisugusel moel saab endale tapetu hinge, jõu ja muud väärt omadused, mis tollel olema juhtuvad.

Nahk libisevat kolju küljest ära nagu lipsti, teavad Jassu ja Leegi. Giidipoiss räägib, et järgmiseks sammuks on aju eemaldamine (selleks tuleb koljut keeta) ja siis tuleb nahkpea sisse igasugust spets heina toppida, et see vormis oleks ja hallitama-hapnema ei läheks... Nende protseduuride käigus tõmbab pea üksjagu kokku, nii et sellest võib isegi kena kaelaehte saada (ülemisel pildil paremal on kaelaehteks siiski ahvipea). 

 Giidipoisil on käes ahvi skalp

Kohaliku rahva keeles on „maailma keskpaik” ”Quitsa-to”. Arvatakse, et Euadori pealinna nimi Quito on tuletatud sellest väljendist. Linnake, mis asub prantslaste poolt väljamõõdetud ekvaatori ümber, kannab nime Mitad del Mundo - maailma keskpaik hispaania keeles. Niisiis on meil järjekordne maailma naba üle vaadatud.
Paar vahvat fakti veel ekvaatori kohta:

• Ekvaatoriks loetakse 5 km laiust riba;
• inimene kaalub ekvaatoril ca 1 kg vähem;
• kohalikel vanadel indiaanirahvastel oli ekvaator tegelikult juba ammu enne prantslasi paika pandud - see oligi Päikese Tee nime kandev joon ning täpselt selle koha peal, mida ka tänapäevased GPS-id ekvaatoriks mõõdavad...

Sa kae sõs, määndse loo tulliva! :)