Lakki sain

Ei elult ega inimestelt maksa eeldada, et nad on normaalsed. Elu on ebatavaline. Inimesed on ebatavalised. Selle lihtsa teadmisega leppides on ka elu ise lihtsam ja arusaadavam. Aga proovi sa leppida! Kui asi sinust kaugel, on väga lihtne tolerantne ja salliv olla, aga kui oma särgi alla poeb, on lugu hoopis teine.

Keegi tark on öelnud, et sallivus on inimese aju jaoks nagu sport - alati nõuab pingutust. Nüüd me teemegi kogu meeskonnaga ajusporti. Sest Emandkokk välgatas vapustava säutsatuse: paneme karmanid kokku ja  kintsukaapija sahtli särama! Emandkokk kujutab endale väga elavalt ette, kui õnnelik kintsukaapija meil siis saab olema! Igaüks kougib karmanist justtäpselt nii palju, kui süda ja muud siseorganid lubavad ja ehk me oleme valmis tipipurgikarbitäiest ka loobuma ja siis peapäälik ehk paneb omalt poolt puuduva juurde ja mõtle, kui lavli see kõik kõlab ja kui naiss see kõik lõpuks välja näeb...

Emandkokk välgatas lõunalauas. kesk püha ja õndsat puhkehetke. Eriliselt innustavale ning vaimustust purskavale sõnavõtule - nagu nõukaaegse agitbrigaadi peaesineja oleks sõna saand - reageeris kuulajaskond... haudvaikusega. Tükk aega pärast esimest ehmatust  piuksatas napoljoonimaa Leenotška: "Aga mul oleks autot vaja!"

Ajusporti nõud arusaam tuuperäst, et Kintsukaapja om siinse töölisklassi seen palgalise poole päält piä nigu parlamendisaadik. Kintsukaapja om ka paadunu lakekrants, kes esi ütles, et napsutamine om timä viis õnnelik olla. Ja suurustleb  summadega, mis igas kuus vägijookide alla maetud saavad. 

Ajusportlaste ülesanne ongi nüüd välja mõelda, miks nad peaksid toetama tüüpi, kes võiks veerandi kuupalga eest ise oma murekoha ära lahendada.

Tundub, et keegi ei taha eriti seda sporti teha. Peale emandkoka, kelle jaoks Kintsukaapija on eluliselt oluline tööriist - emandkokk oma vormirikkuses lihtsalt puhtfüüsiliselt ei jaksa kõiki neid liigutusi teha, mida tema amet talt eeldab.

Ja nii istuvad kõik küll omaette, küll paarikaupa ja püüavad kaine mõistuse, südametunnistuse ja viisakasolemise vahel kompromissi leida. 

Kui kõiki neid asju kainelt vaadata, ajab ausalt öelda jooma küll. Aga omamoodi põnev on ka, et kumb meist nüüd lõpuks ikkagi lakki saab - kas mina sellega, et  lasen järjekordselt  südametunnistusel mõistust võita või lakekrants, kelle auks korraldatud kihvaaktsiooni meeskond lõpuks üksmeelselt kihva keerab...

*  *  *

Viimne Reliikvia saab ka kogu aeg lakki. Viimne Reliikvia on kohalikust rahvatõust personaaltreener, kes kah suveks pealinnast maale rahakorjele tulnud. Kahe täiskasvanud lapse ema ja ilma igasuguse mäluta.  See teeb temaga koos töötamise veidi keeruliseks. Aga muidu väga kena inimene. 

On ainult kaks asja, mis Viimsel Reliikvial iialgi meelest ei lähe: gümnastika ja piltide postitamine instagrammi.  

Esimesed poolteist kuud kuulutati ülepäeviti, kuidas see ja see kell on maja ees heinamaal džemm. Või džinn. Või midagi niisugust. Ja et kuidas kõik on oodatud. Aga kõik oodatud ei oodanud gym'i karvavõrdki - kui sa ikka hommikust saati füüsilist vihud ja kui sul juhtumisi lisaks ka õhtune vahetus peaks trehvama,  siis ei ole kohe mitte mingisugust isu sinna vahele veel võimlemispidu panna, ausõna! Ja samas oli jube piinlik kenale inimesele kogu aeg vastu vingerdada.

Esimesed poolteist kuud päästis meid vihm.  Nii, nagu džinn välja kuulutati, oli Päästja platsis. Vihmaga ei tahtnud isegi personaaltreener heinamaal urvitada. Islandi jumalad on meiega, kindel värk!

Kuid Islandi naised on kanged ja nemad juba jonni ei jäta. Viimne Reliikvia lükkas kokku lauad-toolid puhketoas ja ütles, et nüüd on stuudio ja kõik on teretulnud ja endiselt väga oodatud. 

Puhketoa vastu jumaliku vihma vägi ei hakanud. Valisin kostüümi. Sellise suurejoonelise ürituse vastu ma ei olnud ausalt öeldes üldse valmistunud... Kuid Eesti Ema garderoob on loomulikult niimoodi komplekteeritud, et kannatab nii pulma kui džemmi välja.  

Suure hirmuga olin veerand tundi varem platsis. Mingid turistid olid ennast stuudiosse sööma sättinud. Ja kuna klient on kuningas, ei sobi teda ometigi pühal õhtusöömaajal oma džemmide ja džinnidega segada.

Hingasin kergendatult, tänasin Islandi jumalaid ja varjusin (igaks juhuks) oma urkasse.

Järgmisel päeval selgus, et Saagu Valgus oli õigeks ajaks läinud ja pidanud üksinda kõik võimlemised ära võimlema ja jumalast raske oli olnd ja ta ei tunne oma ässagi enam ja... No aga vähemalt sai personaaltreener endale korrakski persooni, kelle peal oma ihasid rahuldada!

Kahe nädala pärast läheb personaaltreener minema - näis, kas õnnestub lõpuni kõrvale vingerdada...

 *  *  *
Aga tegelikult ma sain ikka Lakki ka. Kohe päriselt.

Kakssada viiskümmend aastat tagasi rebenes maa Lõuna-Islandil Kirkjubæjarklausturi taga 25 km pikkuselt katki ja lõhest hakkas igasugust värki välja tulema. Sellise hooga, et kogu maailm sai osa. Viimased riismed rehitses endale Jaapan, lähemalolijatele jagus muidugi rohkem. Prantusma näiteks sai endale revolutsiooni - kuna päike läbi tuha enam maale pääle ei paistnud, ikaldus iga viimane kui lible ning näljastel inimestel ei jäänud muud üle kui barrikaadidele ronida ja vabariik välja kuulutada. Islandil endal suri viiendik rahvast ja kolmveerand kariloomadest. Laki purse on Wikipedias maailma 10 vägevaima vulkaanipurske hulka arvatud. 

Korotše: Laki kraatrite juures ehk Lakagigaris ma ei olnud veel käinud. 

Enne minekut tuli muidugi ja tingimata Kirkjubæjarklausturi tanklas traditsioonide (isiklike traditsioonide) kohaselt sealseid imemaitsvaid saiakesi manustada. Üks saiake ei jookse ometigi mööda külgi maha! Minul jäävad nad kõik ilusasti puusa ja pee peale pidama.

 See pilt on nüüd küll infotahvlilt maha pildistatud, kuid tegelikus elus on Lakagigar ehk Laki kraatrite riba sama hästi nähtav. Ainult et telefoniga pildistades pole tulemus nii efektne. 

Tagaplaanil on liustik. Vatnajökull.

 Teel Laki otsa. Laki on piirkonna kõrgeim mägi ja seisab enam-vähem kraatrirea keskel. Laki ise vulkaan ei ole, vaatamata sellele, et kraatrite rida on tema järgi nime saanud.

Taha paremale jookseb kraatririvi.

 Pannkoogikivi?

Nagu ikka: kui juba purskab, siis on Mendelejevi tabel kivisse raiutud. Kindel värk.

Ülemine pilt on nüüd küll netist näpatud, aga täpselt nii oli... Siit näpatud.   

 Ainult üks kraatritest - Tjarnagigar - on täidetud veega. "Tjarnagigar - mida see tähendab?" küsisin jutukalt rahvuspargipoisilt. 

"Tiigikraater." 

No täpselt - mida muud olekski islandlastelt oodata! Nimed käivad täpselt nii, nagu asjad on - Pihlaväljad, Nõlvaotsad, Tiigikraater,...

"Mida see nimi tõlkes tähendab - Fagrifoss?" küsisin kohalikult bussijuhilt. ""Foss" on kosk, aga "Fagri?" - "See on "ilus", aga tükk maad rohkem, kui lihtsalt "ilus". Umbes nagu ilusa kõrgeim aste." 

Niisugune näeb siis välja Vägailuskosk Geirlandsá  jõel.

 Teele jääb ka Fjaðrárgljúfur - tuttav koht, isiklikus kõnepruugis Justin Bieberi kanjoniks ristitu. 

Reisi mõistatus: mis issandama põld saab olla keset samblavälju, kust lähima taluni on ca 30 km? Vastust teab vaid tuul... no ilmselt keegi veel...

Elu on ebatavaline. Inimesed on ebatavalised...  Ühel hetkel selgus, et Lakkisaamine on pühendatud minu sünnipäevale - einoh, miks ma siis rõõmus ei ole, kohe vägagi olen...