Töörahva uued tissid

Kintsukaapija kihvasaaga on tõusnud ja vajunud, tõusnud ja vajunud. Nagu insener Garini hüperboloid. Vajunud seetõttu, et emandkoka ergutavatele sõnavõttudele pole kuigi innukalt reageeritud.  

"Mida sa passid," ütles Tark Mees Taskust ehk eestimaine nõustaja telehvuunis. "Mõnikord on targem asjad täpselt nii välja öelda, nagu nad on - lööb enda ekraani puhtaks ja ümberringi õhu värskeks."

 Sest saaga oli jälle kõrgustesse tõusnud. Emandkokk  oli moodustanud molovihku grupeeringu, kus ta mesikeelel pajatas Kintsukaapija imelistest võimetest ja sellest, milline ülim õnn see meile kõigile on, et saame niisugusesse Pühasse Üritusse panustada. Salaseltsi liikmeteks olid lisatud kõik elavad ja surnud hinged, kes ealeski siinse asutusega kokku puutunud, saare esmaasustajatest saati. Juhtumisi ka isik, kelle auks aktsiooni korraldatakse.

"Keegi peab kööki kihutama ja tema telehvuuni sisse vehkima, kuni ma selle apsaka ära klatin!" algas paanika. "Ei, hilja, ta juba nägi! Õumaigaad! Nüüd ta on mu peale vihane! Teeme nii, et lõpetame selle loo ja unustame igaveseks!"

Kaks minutit hiljem olime kõik uue ordu liikmed ja saaga algas otsast.

Niisiis kribasin südaööl täiskuutule paistel vastulause. 

Hommikuks oli selle alla rida pöidlaid tekkinud.

"Ulvi presidendiks! Juhhuu ja halleluuja!" hõiskas prekkvestimansa, kui ma hommikul majja jõudsin. Tasapisi tilkusid kõik ärganud käppa katsuma ja patsutama. Olin justkui üleöö Jessukeseks saanud (ja mitte libahundiks, mis ju täiskuuga palju kergemini juhtuda võib!)

Oligi klaariks löönud.

Et Püha Üritus päris vett vedama ei läheks, otsustasime Valge Roosi eestvedamisel moodustada analoogilise grupeeringu pealkirjaga "Uued tissid töörahvale".  Sest rinnakad naised söögisaalis mõjuvad külalistemaja reitingule kindlapeale tükk maad paremini kui  heas hambumuses kokk kööginurgas. 

Kõik, kes tahavad meie Püha Üritust toetada, andku endast pühapäevaks teada.

Foto on illustartiivne ja sellel pole Püha Üritusega mingit pistmist :) :) :)

Samas omab foto rahvavalgustuslikku iseloomu.

Olime kõik ikka üksjagu üllatunud, kui miljunäärimaja üht külalistetuba koristades kempsust sellise taiese leidsime. Detaile lahates selgus, et polegi kellegi isiklik väljamõeldis, vaid täiesti tööstuslik toode. Võimalik, et avalikes kempsudes on sihukesed isegi kuskil olemas. 

Nn "isiklikus vannitoas" tundub selline asi muidugi natuke üle pingutatud.

 Seda enam, et meil on minu meelest peaaegu kolmeteist-tärni tase - no vaata ise, mismoodi me kasvõi kempsupaberirulle pitseerime!

Ja kui rikkaliku varustusega on meie suvemajad! See, et telekad ei tööta (töötaksid, kui nad kusagilt mõne signaali kätte saaksid), on tühiasi - inimesed võivad ennast terve peregaõhtu läbi lõbustada nupumänge mängides! 

Viimne Reliikvia ei teadnud, et telekad ei tööta. (kes teakski!) ja kui ühed islandimaakeelsed tulid temaga kord sel teemal juttu puhuma, oli ta siiralt üllatunud ja kaastundlik ja vabandas ja lubas ei-tea-mida jne. Kui kliendid läinud olid, selgitasin talle süsteeme ja ütlesin: "Ja nüüd tuleta hästi meelde, kuidas sa just äsja käitusid ja mida ütlesid jne, ja tee seda iga kord samamoodi."

Viimsest Reliikviast on tänaseks saanud väga hea näitleja.

*  *  *

Emandkoka esinemised hakkavad tasapisi tüütuks muutuma. Umbes nagu seto leelo, et tükk aega on põnev, aga igavesti kuulata ei viitsi. Kusjuures setodel on sõnavara ja temaatika oluliselt rikkalikum. 

Etteastete sisu on üks ja sama: mida iganes tema ka ette ei võtaks, teeb tema seda suurima põhjalikkkuse ja hoolikaima ettevalmistusega, väga vell ooganaisd ning tulemus on setõõttu ka alati ette teada: vapustav, imeline, suurpärane, oivaline. Ämäizing. Ükskõik, kas tegemist on pulma, lihtsa lõunavõileiva või kintsukaapija hammastega.

Pulmi me juba nägime. 

"Mis me sinna lõunaleibade vahele paneme?" (Leibadeks on muidugi mitte leib, vaid röstsaia viilud).

"Ma näitan teile. Kõige alla panete natuke seda burksikastet, siis salatilehe, siis ühe munaviilu, ühe tomatilipsu ja siis teise leiva siia peale. See on suurepärane, väga maitsev ja ämäizing lõunaleib."

(Te saite just praegu täiesti tasuta üliämäizing lõunasöögi retsepti, panite tähele? Ma loodan, et te tissiaktsiooni ei unusta!)

"Ma tahtsin sinuga keelekursustest rääkida," püüdis perenaine mu ükspäev kinni. "Me ikka ei saa neid tänavu siia oma külasse, õpetajat ei ole. Aga 60 km kaugusel on ja seal saab osaleda."
Pealejuhtunud emandkokal lõid  erutusest kõrvad loperdama.

"Aga mina võin! See oleks ämäizing! Ma olen ju! Õpetaja! Suurepärane! Islandi keele õpetaja!"

Höfn on tegelikult täitsa armas linnake.

*  *  *

Aga mul oli ju sünnipäev ka.

No sättimine algas muidugi ikka mitu aega varem. Sest me elame siin ju nii sündmustevaest elu - emandkoka paariminekuprallest on ju kah juba pea terve kuu möödas! Kõik muudkui rääkisid: "Ulvi sünnipäev, Ulvi sünnipäev..." Ühel hetkel hakkas mulle juba tunduma, et me peame Gerdoonias üldse uue ajaarvamise välja kuulutama ja väljendit "enne/peale Kristust" veidi kohendama.

Ja siis ta tuli ja - no nii töist sünnipäeva pole mul ka veel olnud! Kes veel võib öelda, et ta on oma sünnipäeval ära kotitanud viiskümmend tekki ja need kõik kunstipäraselt voodite peale lapanud, imenud, mopanud ja siis veel ilmatu hunniku köögi- ja söögitarbeid ära pesnud, kuivatanud ja läikima löönud?

Aga lõpuks sai see kah tehtud ja pidu võis alata. Esiotsa tundus küll, et sünnipäev tuleb ümber nimetada ristseteks, sest emandkokal oli tisside vahel väike nunnu nutsakas, keda kõik imetlema pidid. Prantsuse buldogi titt. Õnneks oli titt nii värske meie ühises majapidamises, et kui inimestel esimene  ülistuslaul läbi sai ja teist kohe varnast võtta ei olnud, läks emandkokk titega tuttu. Nii et jäi ikka natuke aega mulle ka.

Leenotška oli emandkoka  supervisiooni all kena koogikese kokku käperdanud, Vana Tallinn hoolitses sobiliku meeleolu eest (mõnel puhul hommikuni välja) ja väikesi toredaid üllatusi jagus nii õhtusse kui  tegelikult kõigi kahekümne nelja tunni sisse. Isegi Eestimaalt postipandud pakk saabus justtäpselt õigel päeval. Aitäh, sõbrad, teile kõigile!!

 Küpsisepõhja peal skyrikook. "Vasakul nurgas on Jökulsarloni sild, paremal purskamahakanud vulkaan". selgitasid koogimeistrid. "Ja siis muudkui punane laava voolab üle jää..."

 Prantsuse poiss seletamas, kuidas kõlab inglise aktsendiga prantsuse keel. Selle üle, et tal endal on maailma kõige suurema prantsuse aktsendiga inglise keel, oli Pjäär siiralt üllatunud.

 Jessuke on mul väga hästi välja treenitud. Nagu Pavlovi pini. Mina ütlen "Pavlitšku!" ja tema selle peale kohe "Ulvikene!" Esiotsa tahtis teine tükk aega "Ulvineke" öelda, aga siis ikka allus dressuurile ja nüüd tuleb see trikk meil väga hästi välja.

Üheks põhjuseks, miks meie sõprus nii soe püsib, on muidugi ka kamps, mille ma Jessukesele kudusin. Erinõuetele vastav. Näiteks, et rastapatsid pavad capucino alla mahtuma.

Niisiis, pühapäevani! :D