Horvaatia: eluga pääsenud

Ma olin otsustanud selle suve eestimaiselt veeta, mäletate ju küll. Nii ma  siis läksingi Horvaatiasse.

No kes siis ei tea, et Horvaatia on üks imeilus maa! Pealegi on nad meie meestele andnud lipsud ja Teslad takkaotsa.

Aga neil on seal veel bora ka! Tegelikult peaks bora talvel tegutsema, umbes samamoodi, nagu lumi peaks talvel sadama. Aga siis võtab üks hull ette ja laulab, et juulikuus lumi on maas ja nii saabki igal aastal vähemalt korra ja korraks olema. Sõnal on ikka vägev jõud, ma ütlen! Jumal ütles ka. Et saagu. Saigi.
Boraga on sama lugu nagu juulikuise lumega, peaks teine suisel aal sügavas talveunes olema, aga võta näpust... Korotše: bora on tuul, mis teooria järgi peab sisemaal mägede taga kinni olema ja siis sealt aeg-ajalt väga ootamatult, hoogsalt ja külmalt rannikule välja vupsama. Talvel. Aga kui vups sünnib suvel, siis on bora kuiv ja kuum ja kole. Kui kraadiklaas näitab niigi ligi sada, sa ise oled öö läbi sõitnud-lennanud-sekeldanud ja magamata,  siis pole bora kindlalt mingi õnn ja rõõm.

See oligi Bora, kes meid Splitis vastu võttis. Ja keegi ei teadnud, kas garjatšie estonskie parni saavad kuuma lõunamaise Boraga hakkama või ei. Kuid me võitlesime vapralt! Bora läks õhtul löödult minema, tagasi enam ei tulnudki ning eesti mehed ja naised jäid ellu. 

Täitsa võimalik, et Split on ka tore koht. Vähemalt terve Diocletianuse lugu kõlab täitsa toredasti ja tema palee, maailma suurim ja UNESCO kaitse all ja puha, peaks ju ka ometigi inimesele muljet avaldama. Ja et selles paleekompleksis on maailma vanim katoliku katedraal, mis 1300 aastat jutti katoliiklikku õndsust ja õpetust ilma pääle jagnud, endal on vanust veelgi rohkem, tervelt 1700 aastat... On küll uhke värk, kui...  noh, kui seda Borat ees ei oleks!

Õnneks on meil väga märg programm, Hotell on rannas, on meri ja bassein ja kõike -  päikest, vett, veini, aega - on piisavalt. Seetõttu elab rühm vahepealsed väikesed väljasõidud eduliselt üle. Pealegi on buss korralik ja konditsionseeriga. Horvaadist bussijuhi nimi on Martin.

Pagasiga polnud ka mingeid probleeme. Mitte nagu Mare nõuka-aegses loos, kus terve rühma kohvrid kaotsi läksid ja külmast vene talvest soojale kapitalistlikule maale saabunud kasukates grupp rahapuudusel leidlikult paari heitis ning kahe peale ühed bikiinid ostis. Meie ostame ainult ujumissusse, et merisiilikute suhtes teatav üleolek saavutada.

Krk on saar Horvaatias, Krka on rahvuspark Horvaatias. Kõik. Muud seost neil omavahel ei ole. Rahvuspark ei asu saarel, saar ei asu rahvuspargis. 

Krka rahvuspark on, nagu tema kamraad Plitvicegi, tuntud oma imeilusate koskede poolest. Krka omades saab ja tohib ujuda ka. 

Peka on traditsiooniline Horvaatia roog, õigemini küll toiduvalmistamise viis. Tegemist on minimaalselt 3 tundi madalal temperatuuril küpsetamisega: kõigepealt tehakse "pliidi peale lõke" ja köetakse alusplaat kuumaks. Siis korjatakse söed kokku. Alusplaadile läheb vastava anumaga liha, mille "kaane peale" kuhjatakse kokkukorjatud söed  ja hakatakse ootama. Peka-roa peab alati vähemalt päev ette tellima, muidu ei jõuagi oma sööki ära oodata. 

Meile pakuti peka-roana kana ja vasikat. Kana tundsid inimesed ära, aga vasika peale läks  suuremat sorti sõjaks. Lehvitati lahingulippe ja lusikaid, peeti jõulisi debatte,  vägevad etteasted vaheldusid hoogsate hüüdlausetega... Igaühel oli ärasöödud loomast oma versioon.  Karvupidi kokku läksid nii veterinaarid, loomakasvatajad, kokad kui lihtrahvas. 

Kuni perenaine pisarsilmi vandus, et vasikas. Siis vaibus tüli nagu eelmise päeva bora ning kõik jätkasid vaguralt ja viisakalt veinivõttu. Sest tegemist oli ikkagi intelligentsete ja haritud inimestega,(mis siis, et siga ja vasikas omavahel segamini läksid). 

"See oli vasikas," kinnitas perenine nii peka-ahjude taustal kui söögilaua ääres. 

Kalapiknik tähendab Trogiri kandis seda, et sind viiakse paadiga kuskile väikesesse ja ilusasse nurgatgusesse Horvaatia sadade saare vahel, öeldakse, et nüüd marss ujuma, sina kuulad sõna, sest sa oled juba usinasti rakit joonud ja ujudki kuulekalt nii tubli kaks tundi jutti. Kusjuures sul ei ole selle vastu suurt miadgi, kuna parsjagu on kogu Euroopat on tabanud hirmus kuumalaine. 

Sinu ujumise ajal on kuskil  kalad kogu grupile täitsa ise valmis küpsenud. 

Kalapikniku raames.

Trogiri vanalinn on lihtsalt imeline. Veneetsiapärane, aga palju nunnum. Pealegi ei pea kartma, et ta ära upub.

Püha Laurentsiuse katedraali veneetsia gootiks kellatorn Trogiris. Parempoolne sein kuulub raekojale. Liputab hästi. 

Trogiri motiivid

Trogiri kaldapealne. Mõni koht on kohe ilusam kui teine. Mõni koht on kohe väga-väga ilus...

Kui juba Horvaatiasse minna, siis oleks patt üle vaatamata jätta mõni veini- või oliivitalu. Meie saime kaks ühes, lisaks leidsime grupiliikmele kaksikvenna. Horvaatia vend on Eestimaal juba ennegi kuulsust kogunud, näiteks siin. 

Oliivi- ja veinitalu peremees Radoslav Bobaovic eestlasest "kaksikvennaga".

Zadari linnal on lisaks iidsetele kividele ka tänapäevaselt ägedat pakkuda, nagu näiteks mereorel. Rannapromenaadi treppide alla on peidetud torud, mille ühes otsas on viled. Teisest otsast loksutab meri oma laineid sisse - talle teadaoleva rütmi ja tugevusega. Torussesattuv vesi lükkab eest seal pesitseva õhu, see väljub vile kaudu ja nii mängibki Zagrebi promenaadi treppidel igavene meresümfoonia. Iga päev isemoodi. Kui keegi tahab umbkaudset ettekujutust saada, siis üks variant Youtube linkidest on siin. 

Mul ei ole mitte midagi ette heita ka Šibenikule ja Kliši kindlusele, aga ahvatlevaid pilte neist toredustest pole. Telefon ütles, et talle aitab, tema enam pilti ei tee. Et tema tahab suurpuhstust saada. No aga mina pole ju mingi koristaja - vähemalt praegu mitte...

Selline ilus  eestimaine elu. Kuum ja väljakutseterohke eelkõige :)