Peeter Leinbocki skulptuur "Elujõud" Tamula ääres.
Reede pärastlõuna üllatas mind täiega: selgus, et käesoleva päeva nimi on reede! Niisiis sain selle olulise info abil kalendrisse tagasi. Tänast päeva pidasin tänu oma tugevale matemaatilisele vaistule pühapäevaks. Tutkit - raadio väitis, et hoopis urbepäev ja et ma pean nüüd miskit pingutusi tegema hakkama selleks, et mu rukis ikka edeneks.
Läksin selle rukki pärast kohe ärevile. Kuna pool lauset jooksis kõrvust mööda, siis - mida üks määramata ajaks vangistusse määratud inimene muud ikka teeb, kui kuugeldab!
Kuugel ütles, et palmipuudepüha on ülestõusmispühade sissejuhatuseks (niisiis on varsti munapühad tulekul!) ja Kristuse viimase Jeruusalemma-tee mälestuseks. Et sellel päeval tuleb, palmioksad peos, Püha Haua kirikusse minna, aga kõik need, kellel palme või hauda käepärast pole, võivad pajuokstele austust avaldada. Pajuoksi (eriti hea, kui need on veel ära õnnistatud!) tulebki rukkipõllule viia, et see saaks pikaks ja terakaks kasvada. Pajuoksaga võib lüüa ka haiget looma - pidi terveks saama. Vanainimesed, kellel nagunii uni varavalges silmist kaob, võivad sel päeval enne päikesetõusu mööda maja ringi rooberdada ja kõiki magajaid nüpeldada - urbadega peksmine tegevat pekstava ergaks ja virgaks. (Erksaks - vähemalt sel hetkel - tundub igatahes usutav...)
Jumal tänatud, et minu majapidamises ühtegi vanainimest ei ole.
Teisest küljest jälle - ehk peaksime täna kõik üksteist läbi nüpeldama - loomulikult ikka kahe meetri kauguselt - sest urbadega löömine ei tee mitte üksi virgaks, vaid kaitsvat ka tõbede eest. Eriti veel, kui peksja ka loitsusõnu teab juurde öelda: "Tõbi välja, tervis sisse!"
Tegin pajutibutiiru. Ainult ühel sordil pajupargi 39-st olid arvestatavad urvad küljes.
Võru vingest pajupargist on rohkem juttu siin.
Aga täid saan ma nüüd küll kaela - mina, lollike, kammisin hommikul pead... Või - kui laseks ennast ikka kõvasti peksta? Aga kellel?...
No comments:
Post a Comment