Friday, March 18, 2022

Dubai teine päev

Iga päev on lehekülg sinu eluloos. Araabia vanasõna.

Selle päevaga  oma eluloos - meie reisi teine päev - olen ma küll rahul. Normaalne, nagu tänapäeval tavaks öelda.

Kõigepealt oli meil plaan A:  minna Al Aini. Ikka UNESCO linn ja kuulus kaameliturg ka. Hommikul kella kuueks (puhkuse ajal!!!) kohaletellitud taksojuht, järjekordne pakistanlane,  hakkab kõhklema. Helistab sinna-tänna ja ütleb siis, et ei-ei-ei, teil on vaja 24 tunni vanust koroonatesti. Sest see on teine emiraat. Pagan! Selle peale me ei tulnudki! Aga õnneks on meil olemas plaan B.
Plaan B pakub, et Dubaist mõnekümne kilomeetri kaugusel on ka kaameliturg. Mitte nii suur ja kuulus, aga kui tervet ei saa, eks me võtame siis pool. 

Tee peal uurime taksojuhilt, et palju ta seisuaja eest raha tahaks. Tahab nii palju, et laseme ta kerge südamega lendu.

Kaameliturg koosneb kahest osast. Suurest siseõuest, mida ümbritseb justkui müür. Müüri sees on aga väikesed poekesed erineva "kaamelistaffiga". 

Ja siis lihtsalt kõrbealast, kus eraldi salkadena müügisolevad kaamelid.
Siin tegutsevad nüüd siis tõesti kohalikud - võõrast keelt ei räägi meiega enam keegi, kõik küsimused-vastused formuleeritakse kehakeelde.

Kaamelistaffi" osast võib kaamelile toitu osta. Punt värsket lopsakat rohelist ristikut maksab umbes ühe euro. Kandiline heinapall samuti ühe euro. Lisaks on pakkumises hulgaliselt erinevaid toidusegusid - pensionärist kaamelile, aktiivselt sportivale kaamelile, kaamelibeebile jne. 



"Kaamelistaffi" osast võib osta endale ka džoki. Need on väikesed akudrellidest ehitatud mehikesed, eri värvi kostüümid seljas ja numbrid küljes. Osadel juba piitski peos valmis. 
Nii, nagu lääne maailmas ei kasuta keegi hobust enam töötegemiseks ning kõrget hinda maksavad võidusõidutraavlid, on ka kaamelitega. Tõuaretus käib täistuuridel ja võidusõidud on moes. Kuid ratsanikeks pole Araabias enam päris-inimesed. Järjest kergemate džokide otsingul jõuti välja lasteni,  2002. aastal keelati lapsdžokide kasutamine ja nii asendusid inimdžokid varsti elektroonilistega. Ehk akudrellidega. 


Muide, võidujooksukaamelid kihutavad sama kiiresti kui võidusõiduhobused. Ja maksavad vaata et rohkemgi - SELLE artikli andmetel on ühe kaameli eest välja käidud 9,5 miljonit USD. 


Miks neil punased kotid suu ees on? Ehk selleks, et isakaamelid emaste läheduses rahulikumad püsiksid?

Miks neil udarad kinni seotud on? Et lapsuke oma elu peale ära võõrutada?


Kaamelitel on kolm komplekti silmalauge ja kaks rida ripsmeid. Ikka, et liiv silma ei läheks. Liivatormi ajaks oskavad nad ka oma ninasõõrmed täielikult sulgeda. Ja nagu saami keeles põhjapõtradega, on ka araablastel oma kullakeste jaoks rohkem kui mõni sõna - vähemalt 160.

Igasuguseid ilusaid lugusid kaamelitest räägib meile ka  valges rüüs (kandura) musta peavõru ja uhke autoga - nagu kõik kohalikud mehed -  noor mees, kelle me endale tagasisõiduks hääletame. Mees ise elab Dubais, kuid ka tema pere tegeleb kaamelikasvatuse ja -tõuaretusega. Jutt sobib ja mees tahab meid vägisi viia "sinna, kuhu me tahame". No valime siis kaardi pealt ühe koha välja. See on väga hea koht verivärskes kõrghoonete rajoonis - nii, nagu me oma peenest autost välja astume, jooksevad järgmised noored mehed kummardades kohale, küsivad, kas me tulime neile külla (ilmselgelt tulime ju) ja hakkavad meile toole istumise alla sättima. Mikrofonid ja kaamerad on ka kõik juba kenasti kõrgete külaliste ootel. Meil pole pidu vastu midagi, saati siis veel aukülalise rolli vastu esimeses reas. 
Päike paistab ja palavalt paistab. Kedagi oodatakse vist veel, sest pidu ei hakka ega hakka pihta. Imelik, me oleme ju piisavalt kaugelt kohale tulnud (ja ma ei mõtle kaameliturgu. Aga võib-olla peaks?) Lõpuks jooksevad noored mehed jälle ette-taha kummardades kõigi külaliste juurde ja paluvad neid tuppa. Registreerima. Meie otsustame, et tuppa me ei taha - dubailased pidavat muide kõik D-vitamiini-vaegust põdema, sest elatakse ainult toas - ja lõpuks oleme me siiski täpsete inimeste kultuuriruumist... Hiilime minema. (Oi, kuidas mulle meeldib hiilida!)
Kõige tõenäolisemalt hakati seal järjekordset maja avama. Umbes niisugust, nagu kõik ülejäänudki selles kvartalis: 
Üles on kirjutatud EMAAR - see on üks kahest riiklikust ehitusirmast Dubais. 
Aga bussipeatus flamingodega on tore! Ja nendes vabaõhubussipeatustes pidi ka konditsioneer olema - hakkavat tööle pluss 22-ga. 
Huvitava detailina märkame, et iga poolelioleva pilvelõhkuja ehitusjärje juures lehvib  lipp. Ikka see emiraatide oma.

Taksojuhiks on - no muidugi Pakistani poiss. Laseme end kullaturule viia. Kuhu mujale peakski pilvelõhkuja avamispeolt suunduma, eksole. 
Kullaturu põhiväljaminekuks saab kaamelipiimast jäätis. Väga hea muuseas. 


Üksiti märkame üliinformatiivset linnakaarti. No et sa ikka teaksid, kuhu suunda pühkida, kui imaam huilgama hakkab.


Me oleme endid  just ühte väikesesse armsasse räpasesse välikohvikusse karak-teed jooma istutanud,  kui   joru algab. Tagantjärele tarkusena teame, et see tee oli meie reisi parim jook. Peremees kasseerib kribinal-krabinal raha sisse, vabandab, et ta peab poe kinni panema. Tema peab, kuid meie võime siin rahumeeles edasi istuda.
Istume ja imetleme, kuidas kõik putkad klõpsti kinni kukuvad ja mehed, vaibarullid kaenlas, kõik ühes suunas liduvad. 



Dubai linn on veega pooleks jagatud. Tegelikult on see 14 km pikkune jõe näoga vesi meri. Pikk ja kitsas fjord, Dubai Creek. Veest üle viivad (vaid) kaks silda ja lugematud arhailise olemusega laevukesed abra'd. Sõit maksab umbes 25 eurosenti. Üks väheseid päris odavaid asju siinmaal. 


"Söök on siin odav," kinnitab üks pakistanlane. "See on kohalik poliitika, keegi ei tohi näljas olla." Seda odavat sööki me oma reisi jooksul eriti ei leia - aga eks me liigumegi oma lühitripi ajal enamasti ikka neid kohustuslikke turismilõkse pidi. Päris kohalik elu on päris korralikult ära peidetud. Aga noh, eks me oleme sellega arvestanud. Dubai nimigi tulevat araabiakeelsest väljendist "daba dubai", mis tähendavat "nad tulid suure rahaga"...

Kindlusmuuseum on kinni. Juba pea aasta. Toidame siis vaimu asemel ihu. Teeme ühe juhusliku tänavatoidu - umbes nagu kreembrülee - ja taksotame Dubai Raami juurde. 
Raam kujutab endast peaaegu saja meetri kõrguseid kuldposte, mis ülevalt klaaskoridoriga ühendatud. Isegi osa põrandat on klaasist, et oleks ikka natuke õudne ka. 
Üleval saame teada, et on Kuveidi rahvuspüha. 25. veebruar, Nüüd jääb ainult oodata võimalust sellelt teadmiselt  profiiti lõigata.
Enne väljumist näidatakse täitsa vahvat filmi tuleviku-Dubaist. Päris ulmelised visioonid :). Sisenemisel omakorda on pisut ajaloolist ekspositsiooni. Nii et raami reklaamlause "sild mineviku ja tuleviku vahel" ennast ikka ära õigustaks.. 
.
Pilt netist. Järgmisel, oma pildil on raamiesine bassein. Et suurusi aduda :)


Kuidagi on juhtunud, et oleme lasknud end ahvatleda laeva peale programmiga õhtusöögile. Et aega parajaks saada, võtame kerge õhtusöögioote. Sellest tänavatelk-restoranist saab meie reisi parim maitseelamus. Sestap jagan: restoran Cando, 37a Baniyas Road. Araabia köök.




Kõht kenasti täis söödud, hakkame laeva-õhtusööki ootama. Meile on lubatud, et laev väljub kell 19.30, nii et kell 19 võiks kohal olla. 
Jalutame mööda veeveert edasi-tagasi. 

Kell 18.45 läheme proovima, et ehk lubatakse juba peale. Lubataksegi. Oleme esimesed ja võime endale parimad kohad valida. Kõik näeb väga peen välja, valged linad ja lipsustatud teenindajapoisid.


Kell 19.45 oleme ikka veel esimesed. Ja ainukesed. Mis kell see laev väljuma pidigi? 19.30? No ilmselt siis 20.00, meile lihtsalt igaks juhuks öeldi veidike varem...
Promenaadil liigub küll inimesi. Meil on ju kõige paremad kohad ja hea ülevaade. Mõni jalutab meie laeva juurde ka. Kell 19.50 tuleb isegi veel paar inimest laevale!
Me muudkui arvutame, millisesse kohutavasse kahjumisse see ettevõtmine neil jääb. Pikad bufeelauad on - tõsi küll, kinniste kaante all - ootel. Teised analoogilised laevukesed on juba ammu kõik minema purjetanud. Aeg-ajalt käib kapten meil pead silitamas. Ta ei näe pooltki nii kurb välja nagu meie tema ärile mõeldes.
Korraldame oma 4-liikmelise seltskonnaga kihlvedusid, mitu külalist laeva väljasõiduhetkeks pardal on. Üle 15 ei julge keegi pakkuda.
Kell on 20.15. "Sisseviskajad" trapi juures teevad usinasti tööd. Veel paar inimest on suudetud ära rääkida. Meie muudkui ennustame - kas nendele räägitakse auk pähe? Aga nendele seal?
21.30 stardime! Jee! Ja laev on rahvast täis!
Toit on araabiapärane, kuid pole pooltki nii maitsev kui meie õhtusöögiootel. Eks ta on õige mitu tundi laagerduda ka saanud. Magustoiduks pakutavad fruktid on veel kordades maitsetumad kui meie marketites. Aga muidu on kõik, nagu lubatud - seelikuid keerutav mees, mustkunstnik ja maalilised vaated veest ning veele. 


Selle päevaga oma eluloos võib tõesti rahul olla. 

No comments:

Post a Comment