Dubai esimest korda

Netist näpatud pilt. Aga just sellisena Dubai meid tervitas - 828 m kõrgune Burj Khalifa nõelana

pilvedest läbi pistetud...

Igatahes pole selles blogiloos mitte midagi naljakat.

Kui välja arvata see, et meie AirBaltic maandub Dubais kell 7 ning napp poolteist tundi hiljem - pärast seda, kui me oleme korda kolm tutvustanud endid kõigile uutele tuvastajamasinatele ning lõpuks õnnelikult iseendiks tunnistatud - oleme  valmis palehigis päevitama. Inimtühjas rannas. Sest mida muud suudab kesktalvine kahvanägu suure suve sisse sattudes välja mõelda, eriti kui tal on selja taga lennukis lööberdatud öö (maskis muidugi!) ja majutuskoht veel vastu ei võta. Kuidagi on vaja ju jume kokku korjata.

Rand on põhjaliku eeltöö raames välja valitud. Seal peavad olema nutipalmid ja jumal-teab-mis imed veel. Pakistanlasest taksojuht on meie valikust kerges hämmingus, kuid klient on teadagi kuningas. Ja kuningaga ei vaielda, olgu pääle, et  plääži koha pääl laiutab enam-vähem ehitustanner. Aga noh, teisel pool veeriba poseerivad pilvelõhkujad, vesi on sama soekülm nagu rannahoojal Eestis ikka ja liivaribagi ei puudu. Nii et kõik fotosessooniks vajalikud atribuudid on olemas. 

Sellisena metsarahvas endale nutipalmi muidugi ette ei kujutanud. Metsarahvas arvas , et tegemist on  ikka pärispalmiga, millele mutid-nutid külge kruvitud. Võta näpust! 

Nutipalmide peaülesanne on palmilehtede pealisküljele paigutatud päikesepaneelide abil rannarahva nutitelefone laadida. 

Pingutame päevitada nagu jaksame. Kui enam üldse ei jaksa, lehvitame endale uue pakistanlase ning läheme hotelli õnne katsuma. Õnn laseb end ainult näpuotsaga puudutada, kuid lubab kotte valvata. Seega - EXPOle. Eesti Vabariigi sünnipäeva auks sinimustvalgeiks kostümeerituina.

Eestlaste "Click and Grow" ehk nutipotid. Aga - ving-ving-ving - oleks tahtnud ka mingit suuremat seletust sinna juurde. Tagantjärgi-pildi pealt on näha, et miskinegi i-täht on küll olemas, kuid koha peal seda  ei märganud. Tõenäoliselt ei pannud seda tähele siis ka enamus külastajaid. Lihtsalt mingi lillesein-disain...

EXPOl on meist ja meie kostüümidest jumala suva. Isegi Timor-Leste, kes Mart Normeti kinnitusel meile  kassikakakohvi pidi pakkuma, ütleb, et sorry, selle kuu limiit on täis. No kui me väga-väga tahame, siis 60 euro eest on valmis 250 grammi puru müüma. (Aga limiit?!?) 

Nii väga me nüüd ka ei taha. Võtame parem liibanonlaste käest veini. Lõpuks on Eestil ikkagi sünnipäev. Ja Ukrainal verepäev. Nii et põhjust joomiseks on küllaga.  Ukraina paviljoni läheme puhtalt solidaarsusest ja Venemaa värvilistest voolikutest junni jätame täiesti vahele. Venemaal on sellest loomulikult suva, aga... juba "Kevade"- köster käskis inimesel oma hinge eest hoolt kanda.

Venemaa asemel. Kah värviline. 

Ukraina paviljoni alumine saal oli pühendatud teemale "Smart", ülemisel

vahvad lõikepildid. Kui Sa nüüd tahad teada, mida tarka-smarti Ukraina pakub, 

siis googelda sherp'i. On sellised uhked erisuurte ratastega ATV-d. 

Kokkuvõte EXPOst: 

1) Eesti paviljon oli tegelikult hamburgeriputka. Kuulsus eestlaste hamburgeridest on levinud nii üle expoilma kui üle emiraatide, rikkamad-ilusamad saadavad oma autojuhte siia burkside järele. Ka meie visiidi ajal oli hamburgeritel korralik saba. Seevastu "kuulsa" joogiroboti, baarman YANU vastu ei tundnud keegi peale eestlaste huvi.

2) Küsimuse peale "Miks ma peaksin järgmisele EXPOle Jaapanisse minema?" vastas üks Eesti paviljoni töötaja pika pausi järel: "Võib-olla Jaapani looduse pärast?"
Võib-olla ma siis valin ikkagi mõne rahulikuma aja?

3) Kõige sümpaatsem osa EXPOst oli teenindus piletikassade juures, kus meid kõiki sabast välja rebiti, pensionärideks loeti ja tasuta piletid pihku pisteti. 

Uue pakistanlasega hotelli ja veel uuemaga hotellist ära. Vahepealse aja sisustame jumekogumisega hotelli katusebasseinis. Õhtuse meele lahutame ära Global Village's. Maailma Küla  on kunagisest turuplatsist välja kasvanud disniländi, stockmani ja aastavahetuse segu. Ostu- ja meelelahutuskeskus kogu perele. Värviline, vilkuv, lõhnu ja rahvast täis, kuid plussiks on see, et iga maa paviljonis müüakse tõepoolest selle maa kaupa - India omas pehmeid kašmiirsalle, värvilisi sarisid ja originaalseid ehteid, Jeemenis mett ja maiustusi... Iga maa söögikoht on ka tõesti lubatud maa maitsetega, mitte ülemaailmselt ühtlane hot dog.

Lohe purskas vahepeal suisa puhast tuld ja tõrva ja tossu ka. 

Päevitatud, exponeeritud ja maailmale külas tiir peale tehtud - pole paha esimese päeva kohta!