Tuesday, December 1, 2015

Metsa poole

Islandi-perioodi tulemusena teame täpselt, kui metsa poole me oleme. Esiteks kinnitasid diagnoosi kena naeratusega kõik Eestis kohatud tuttavad, teiseks saime Islandil olles endale üllatuseks teada, et lisaks leivale võib inimene puudust tundma hakata ka metsast. 

Küsi, ja sulle antakse!
Kahel hommikul Aucklandis ärkasime selle peale, et linnud laulsid akna taga. Kohe südamest. Pidasid viisi ja puha. Ilus oli. Meile pole väga kaua enam keegi akna taga laulnud.
Auckland ise oli, ütleme, tavaline miljonilinn. Puhas. Modernne. Mitte ehk nii rahavarohke, nagu ühelt miljonilinnalt oodata võiks. Kõik kohad ülikooli täis. Jalutasime väärsused läbi ja kehitasime õlgu. Armas linn, kuid noh, lihtsalt linn... Suurimaks elamuseks jäi sushirong – sushid maitsesid imehead ja rong tähendas seda, et lauad asetsesid ringikujuliselt ning ringi siseserva mööda sõitsid lindi peal ringiratast üha uued ahvatlevad portsud.

Aga ega me siia sööma ei tulnud. Keerasime kollase tibu noka põhja ja läks!

Nüüd lõpuks on meil metsa. Metsikult kohe on. Igas ilmakaares ja iga ilmaga. Ilm, muide, on siin Põhjasaare põhjaosas märg. Mitte et pidevalt sajaks, aga kõik see, mis märjaks saab, see ka märjaks jääb. Seniks, kuni sa ta endale selga paned ja ise ära kuivatad. Nii on meil praegu mitu paari puhtaid märgi sokke varuks. Iga päev kuivatame mõne paari ära. Käed-jalad on kogu aeg tegemist täis...

Aga jah, metsa ja puid meil nüüd on. Vägevat ja maalilist. Issand ise teab, mis kõigi nende puude nimed on! Pojengipungadega puu osutus kameeliaks. Punaste pudeliharjadega puu kohalikuks jõulupuuks pohutukawaks (õitseb sobival ajal). Sõnajalametsad. Hallid metsad on tehtud nendest puudest, mille küljes on raudrohu õied. Palm ja pettäi käsikäes. Ja siis kõik need puud, millel korralikku eestikeelset nime polegi – vähemalt kinnitab nii Hendrik Relve saates „Kuula rändalat”. Ütleb, et sinne loodus on arenenud nii eraldatuna, et kõik on siin nii oma ja ürgne ja mujal pole. 

Me läheme nüüd jälle omadega metsa. Ilusat jõuluaega kõigile!

Pojengiõitega kameelia
 Punased pudeliharjad
Pohutukawa ehk Uus-Meremaa jõulupuu

Suurem toidab väiksemaid...
...ja läheb seejuures ise karvaseks...
Sõnajalametsas


 Kollanokk läks randa. Detsembrikuus läks...

Maaililised maastikud igal hetkel igas suunas. Kaili ütles, et see lill on tõrvikliilia.

Kuusepuu see küll ei ole.
Ei ole ju!

Pühendusega. Kanna. Marikale.
Whangarei kosk. 26 meetrit. 

 No mõni pilt Aucklandist ka - lihtsalt, et te ei kahtlustaks, et me pole seal käinud...
Uus-Meremaa naised said esimestena maailmas valimisõiguse.
"Sa armas Mooses!" ütles Kaili, kui seda Michelangelo skulptuuri nägi.
Kõige tähtsam asi Aucklandis on muidugi teletorn.
Ja sellised toredad pikutamisdrežiinid on seal ka.
Laste mänguväljak Aucklandis. Tehismurukattega.
Köögitarvikute poe uks
Üks jupike ülikooli. Kellatorni jupike. 

Ilusat jõuluaega kõigile!





3 comments:

  1. Teretere ja jõudu ja et teil oleks seal huvitav aeg :) Aga kui näete mingeid taimi kasvamas puu otsas, siis tegelikult puu ei pruugi neid toita. Puu on ainult elupaigaks taimedele, kes suudavad kõik vajaliku endale hankida vihmaveest, udust (pange tähele õhujuuri!) ja õhus lendavast tolmust, lisades sinna juurde oma fotosünteesivõime. Selliseid taimi nimetatakse epifüütideks ehk pealistaimedeks - ja metsas, kus pealistaimestik on rikkalik, võib alustaimestik olla seda vaesem, sest valgust ei tule alla kuigi palju. Orhideekasvataja ei pea ennast ju eriti vaevama orhidee muldamise, kastmise ja väetamisega - aga sellepärast, et paljud meil toataimedena kasvatatavad orhideed ongi need pealistaimed oma kodumaal ja harjunud vähesega läbi ajama.

    ReplyDelete
  2. Aitäh pühendusest, ja sellest, et nüüd on jälle mida hommikuti oodata 😆

    ReplyDelete