Islandi-perioodi
tulemusena teame täpselt, kui metsa poole me oleme. Esiteks
kinnitasid diagnoosi kena naeratusega kõik Eestis kohatud tuttavad,
teiseks saime Islandil olles endale üllatuseks teada, et lisaks
leivale võib inimene puudust tundma hakata ka metsast.
Küsi,
ja sulle antakse!
Kahel
hommikul Aucklandis ärkasime selle peale, et linnud laulsid akna
taga. Kohe südamest. Pidasid viisi ja puha. Ilus oli. Meile pole
väga kaua enam keegi akna taga laulnud.
Auckland
ise oli, ütleme, tavaline miljonilinn. Puhas. Modernne. Mitte ehk
nii rahavarohke, nagu ühelt miljonilinnalt oodata võiks. Kõik
kohad ülikooli täis. Jalutasime väärsused läbi ja kehitasime
õlgu. Armas linn, kuid noh, lihtsalt linn... Suurimaks elamuseks jäi
sushirong – sushid maitsesid imehead ja rong tähendas seda, et
lauad asetsesid ringikujuliselt ning ringi siseserva mööda sõitsid
lindi peal ringiratast üha uued ahvatlevad portsud.
Aga
ega me siia sööma ei tulnud. Keerasime kollase tibu noka põhja ja
läks!
Nüüd
lõpuks on meil metsa. Metsikult kohe on. Igas ilmakaares ja
iga ilmaga. Ilm, muide, on siin Põhjasaare põhjaosas märg. Mitte
et pidevalt sajaks, aga kõik see, mis märjaks saab, see ka märjaks
jääb. Seniks, kuni sa ta endale selga paned ja ise ära kuivatad.
Nii on meil praegu mitu paari puhtaid märgi sokke varuks. Iga päev
kuivatame mõne paari ära. Käed-jalad on kogu aeg tegemist täis...
Aga
jah, metsa ja puid meil nüüd on. Vägevat ja maalilist.
Issand ise teab, mis kõigi nende puude nimed on! Pojengipungadega
puu osutus kameeliaks. Punaste pudeliharjadega puu kohalikuks
jõulupuuks pohutukawaks (õitseb sobival ajal). Sõnajalametsad. Hallid
metsad on tehtud nendest puudest, mille küljes on raudrohu õied.
Palm ja pettäi käsikäes. Ja siis kõik need puud, millel
korralikku eestikeelset nime polegi – vähemalt kinnitab nii
Hendrik Relve saates „Kuula rändalat”. Ütleb, et sinne loodus
on arenenud nii eraldatuna, et kõik on siin nii oma ja ürgne ja
mujal pole.
Me läheme nüüd jälle omadega metsa. Ilusat jõuluaega kõigile!
Me läheme nüüd jälle omadega metsa. Ilusat jõuluaega kõigile!
Pojengiõitega kameelia
Punased pudeliharjad
Pohutukawa ehk Uus-Meremaa jõulupuu
Suurem toidab väiksemaid...
...ja läheb seejuures ise karvaseks...
Sõnajalametsas
Kollanokk läks randa. Detsembrikuus läks...
Maaililised maastikud igal hetkel igas suunas. Kaili ütles, et see lill on tõrvikliilia.
Kuusepuu see küll ei ole.
Ei ole ju!
Pühendusega. Kanna. Marikale.
Whangarei kosk. 26 meetrit.
No mõni pilt Aucklandist ka - lihtsalt, et te ei kahtlustaks, et me pole seal käinud...
Uus-Meremaa naised said esimestena maailmas valimisõiguse.
"Sa armas Mooses!" ütles Kaili, kui seda Michelangelo skulptuuri nägi.
Kõige tähtsam asi Aucklandis on muidugi teletorn.
Ja sellised toredad pikutamisdrežiinid on seal ka.
Laste mänguväljak Aucklandis. Tehismurukattega.
Köögitarvikute poe uks
Üks jupike ülikooli. Kellatorni jupike.
Ilusat jõuluaega kõigile!
Teretere ja jõudu ja et teil oleks seal huvitav aeg :) Aga kui näete mingeid taimi kasvamas puu otsas, siis tegelikult puu ei pruugi neid toita. Puu on ainult elupaigaks taimedele, kes suudavad kõik vajaliku endale hankida vihmaveest, udust (pange tähele õhujuuri!) ja õhus lendavast tolmust, lisades sinna juurde oma fotosünteesivõime. Selliseid taimi nimetatakse epifüütideks ehk pealistaimedeks - ja metsas, kus pealistaimestik on rikkalik, võib alustaimestik olla seda vaesem, sest valgust ei tule alla kuigi palju. Orhideekasvataja ei pea ennast ju eriti vaevama orhidee muldamise, kastmise ja väetamisega - aga sellepärast, et paljud meil toataimedena kasvatatavad orhideed ongi need pealistaimed oma kodumaal ja harjunud vähesega läbi ajama.
ReplyDeleteAitäh, Katrin :)!
ReplyDeleteAitäh pühendusest, ja sellest, et nüüd on jälle mida hommikuti oodata 😆
ReplyDelete