Saturday, June 17, 2017

Keppkalapäev

Pärast seda, kui maksuamet oli meiega nii kenasti käitunud, oli selge, et sellest tuleb üks ilus päev. 

Tuligi. 

Hakatuseks tuli turismiinfo majast hullmagus ja vastupandamatu saiakeste lõhn. Üksiti tuli välja järgmine meeldiv tõsiasi: nagu Islandil, on ka siin lubatud kohvi juua nii palju kui jaksad, kui sa selle korra juba ostnud oled. No kas pole kenad inimesed, ah?! 

 Turismiinfo materjalid kinnitasid, et siin kuskil peavad ka valge liivaga rannad tulema-olema. No see tundus esiotsa küll puhas valejutt, sest me olime ikka täitsa palju mööda neid saari juba sõitnud ja täna hommikulgi juba sadakond kilomeetrit ja ainult üks kivi ja Kalju. (Tervitused kõigile Kaljudele!). Ei mingit liiva, ei valget, musta, punast, halli ega kaneelikarva. (Need kõik olid olnud Islandil). 
 

Kuna me nüüd mingi maksuameti tõttu ikka nii ilmatu kaugele olime sõitnud, siis otsustasime kohe maailma lõpus ära käia. Lofootidel lõpeb maailm A külaga. Sellise A-ga, millele on mull pähe pandud.

See oli geniaalne mõte, sest selle peale toodi kohe liivarannad lagedale. Mõned isegi koos lammastega. 

Me ei saanud päris täpselt aru, miks neeed lambad randa on läinud - päevitama, ujuma või mereande otsima. Sest Kaili käib kogu aeg meile rannast süüa toomas - noh, nagu mereäärsele rahvale kohane. 

Lammastest inspireerituna mõtlesime välja järgmise geniaalse mõtte: me otsime üles kohaliku villateema.
Jumala abiga olid seal ainult koledad kampsunid ja kare lõng, nii et kuduma me Lofootidel ei hakka. Kuid seal oli üks ilmatu kena muhejutuline onkel trepi peal, ja sees oli ühe teise onkeli puulõigete näitus. Ja see oli täitsa kena vaadata, eriti see pilt, kus kõikide erinevate värvidega tegtud pildid n-ö valmispildi kõrvale olid pandud.  
Vat seda tüüpi pildid oli mees nimega Lars Erik Karlsen valmis teind:

  Aga me nägime oma teel veel hulgaliselt toredusi. Näiteks päikesepatareide pealt liikuvaid matkajaid,...

... ja kohtusime stockfiskiga. Selleks oli tõepoolest viimane aeg, sest veidi hiljem selgus, et jaanuaris riputatakse tursk rõuguredelitele kuivama ja juunis korjatakse ära. Nii et me saime ikka kohe väga õigel ajal jaole! Ja koristajad olid kohal tõepoolest, suure veoautoga kohe.

 Niimoodi need tursad - kohalikus keeles skrei - seal stockfiskiks kuivavad. Hjelli peal. Ilma soolata, värskes õhus tuule käes. Neli kuni kuus kuud.

 Tegemist on sajanditevanuse traditsiooniga -  juba viikingid on stockfiskiga kaubelnud. Läbi ja läbi kuivanud kala säilib vähemalt 4 aastat, ei lähe tema käest ära ei kuuma suve ega külma talvega. Selline toiduaine oli suu- ja suurepärane tarvitada ka pikkade merereiside ajal.
Keskajal oli norrakate õnnistuseks katoliiklus oma reedese kalapäeva ja pikkade paastudega. 

Mida vähem kala pakast saab, seda paremini ta "küpseb". Seepärast on kuivatusrestid nii lähedal merele kui võimalik - vesi peegeldab talvel sooja, samuti aitab soolane mereõhk maitsele kaasa. Vihm veidral moel ei mõjutavat protsessi mingil moel. 
 Kuivamise ajal kaotab kala 70 % algsest vedelikust, küik toitained aga jäävad alles.  5 kilo värsket kala sisaldab sama palju B-vitamiini, proteiine, rauda ja kaltsiumi kui 1 kilo kuivatatud kala. 
 Ilusasti sabapidi kahekaupa koos. Esialgu tundus, et suud on pärani, lähemal vaatlusel tuvasstasime, et suud olid koos peaga otsast võetud. 
 
Ilusasti mahub autoga kokku korjama!

 Miks neil pead otsast võetakse, jõudsime mõelda, kui - voila! 

Järgmisel hjellil on ainult pead! Pead on üksteise taha nöörile aetud - nii, nagu meie vanaemad vanasti õunalipse nööri taha ajasid ja pliidi kohle kuivama riputasid...

Enam tüüpilisemat pilti Lofootidest pole võimalik teha - sillad, mäed ja stockfisk :)

Mis nad nende peadega teevad, jõudsime mõelda, kui - voila!

 Kui keppkala "lihakehad" lähevad peamiselt  Itaaliasse ja Portugali  siis pead sõidavad Nigeeriasse. 

Nigeerias tehakse peadest kalasuppi. Olla hirmus proteiinirikas. Peade nööri taha ajamine olla omajagu ebameeldiv, kuid kõige vastikum olla keele väljlõikamine pea küljest. Seda tegevat peamiselt koolilapsed, kes natukest taskuraha tahavad teenida.

Netis on lugu 10-aastasest Friedast, kes on otsustanud maailma kõige kuulsamaks keelelõikajaks saada. Töö ise käib nõnda: laua peale on löödud nael. "Mataki!" virutatakse tursapea naela külge kinni. Kiire lõige keele tagumisest osast, pea minema, uus pea naela külge. Nätaki! Mataki! 5,5 eurot teenib ühe kilo tursakeeltega. Ühe keelekilo jaoks läheb vaja 20-30 tursapead.
Frieda "tootis" mullu 1100 kilo keeli. Ja artikli kirjutamise ajal on Frieda kuue nädalaga juba tonni piiri ületanud...

Võib-olla ei olegi ajalehtede müümine kõige hirmsam asi, millega taskuraha teenida :)?

Igatahes jätkame me Ilvesejala (Lo Fot) saarte avastamist.


9 comments:

  1. Nyyd olette ka Teie Frieda kuulsamaks tegemises osalistunud.Aga kena kuulda, et teil ikka hästi läheb

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nojah, kui vähegi meie võimuses, me ikka aitame :)

      Delete
  2. Põnev lugemine. Sellest kuivatamisviisist olin varem kuulnud, aga see peadega toimetamine oli küll uudis. Ootan uusi postitusi.

    ReplyDelete
  3. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  4. Kusjuures ma olen igatsenud mekkida Fääri saartel ookeanituules kuivatatud lambaliha. Lamba kints riputatakse lihtsalt räästa alla ning soolane meretuul kuivatab ja soolab selle ühekorraga ära. Kui kunagi Fääridele põrutate, siis palun mulle üks liipsuke.

    ReplyDelete
    Replies
    1. No hiljaks jäid, Neeme!!! Me ju säält just tulimegi, enne, kui siia sattusime!

      Delete
    2. Istun nüüd ja kahjatsen, et varem siukest värki ei teadnud... :) :(

      Delete
  5. Sealgi on siis suvi!?
    Kas A külas ka inimesi elab?

    Tervitustega
    Heidi

    ReplyDelete
  6. Hoi, tere Heidi :)!
    No mõni ikka elab, see näiteks, kes seal tursamuuseumi peab :). Viimasest tulenevalet on tal kogu aeg kohutavalt palju külalisi :)
    Vaffat suve Sulle ja Su perele!

    ReplyDelete