Kiti korraldab ülestõuse

"Päev algas ülestõusuga", kommenteerib Kristi kohupiimaleiva kõrvale. Ja ta ei pea silmas katalaane. Kohupiim, muide, on imehea. Nagu ka tomatimoos.

Ülestõusu organiseeris Kitile-Kristile naabrite äratuskoer. Minu puhul kehtib teadupärast ütelus "Las koerad hauguvad, karavan magab ikka edasi."  Igatahes jääb meie mõnusa terrassihommikusöögi käigus mulje, et Kristid oleksid mingit muud ärkamisstiili eelistanud.
Kaks hommikut hiljem kurdavad mõlemad, kuidas nad ei saanud magada, sest ootasid, millal koer haukuma hakkab. Ennäe inimest! Aga lahke peremees oli koerale pühapäeva vabaks andnud...

 "Ulvi, mis sinuga juhtus?" küsivad Kristid süütult pärast ühte järjekordset selfitamist. Ma olen alati öelnud, et ma ei ole absoluutselt fotogeeniline...

Ülestõusnutena otsustame teemasse sügavamalt sisse minna.. Kiti lubab meile kogu ülestõusmise koos eel- ja järelmänguga selgeks teha ja korrutab: "Pomm, Jeesus, pomm!"

Mina kujutasin endale ette mõnusat harivat, intelligentset vaimlist äraolemist Pomm Jeesuse seltsis, aga  kus Kiti - tema oli meile hoopis spordipäeva kavandanud!!! Viis Bom Jesuse (bom - hea) basiilika juurde (4 km Bragast) ja ütles, ...

Portugali tuntuim usupühamu Bom Jesus do Monte. Ülemine osa kannab nime "Viie meele trepp"

...et nüüd läheme siit treppidest alla - 116 meetrit kõrguste vahe, 576 astet - et see on väga pomm tervisele ja silmaringile, ja siis veel tükk maad allapoole, ja see on ka pomm, ja siis...

...hakkame tagasi üles tulema ja selle käigus saamegi kõigist Kristuse kannatustest osa.  Ja et osad käivad selle maa põlvili läbi, aga meie võime täitsa tavaliselt oma kahel jalal kõndida. Milline suuremeelsus, ah?

Mina punnisin esialgu vastu - no ma olen Kristidest ju ikka tükk maad vanem ja selle võrra rohkem elus kannatada ka saanud. Ütlesin, et mina nii madalale ei lange. Aga Kristid on tõelised reisijuhid, keelitasid-moosisid-lubasid lobedaid lugusid ja põnevaid pilte ning tõrges sai taltsutet. 

 Tegelikult ei olnud ülestõus raske, sest iga natukese aja tagant saime kabelitesse piilumisega aja maha võtta.

Tee serva on ehitet 14 kabelit, mis illustreerivad Kolgata tee erinevaid etappe. Igas kabelis  värvilistest elusuuruses skulptuuridest stseen. Kui kolmest arust puudu tuli, guugledas Kiti paganatele lisateavet. Näiteks Ketsemani aia kohta. Kus  õnnetu Jessuke oma magavate jüngrite Peetruse, Jaakobuse ja Johannese norina saatel palub Jumalalt jõudu, et kannatada välja eelseisvad katsumused.

Spordipäeva lõpetasime kohvikus. Parasjagu oli päike ka loojakarja minemas, nii et vaade koos kohviga kiriku kõrval asuvalt terrassilt oli igati sobilik komplekt.

Bom Jesusest räägib põhjalikult Helgi Erilaid Vikerraadios.

*  *  *
Azulejo ehk glasuuritud kahhelplaat on portugallaste seintel ja südames. Seinte puhul vahet pole, mille seinad need on ja kummal pool maja need asuvad - sees- või väljaspool. Vahet pole, mis maja see on - maja võib vabalt ka kirik olla.

Azulejodega kaunistatud kirik Portos. Azulejod on väljaspool.

 

Azulejodega kaunistatud pühakoda linnakeses nimega Barcelos. Azulejod on seespool.

Barcelos

Kord nädalas, igal neljapäeval, toimub Portugali põhjapoolseimas regioonis Minho’s Barcelos’e nimelises linnas suur turg. Meie ei satu linna neljapäeval, kuid helitaustas suurt vahet vist polegi - Portugalis on tulekul kohalike omavalitsuste valimised ja käib kohutavalt lärmakas kampaania. Siin on kombeks autode katusele mögafonid panna, autouksele poliitiku pilt kleepida ja siis need masinad muudkui tiirutavad üürates mööda linna ja lubavad (ilmselt) head-paremat kokku. Ja kuna on viimane päev, mil sellist reklaami teha tohib, siis sõidavad kõik koos ja üksteise sabas ja risti ja põiki ja ei ole rahu ja vaikust siin ilmas...

Mis kasu on poliitikutel sellest, kui nad turistidele roose kingivad??????????

 Kiti noorpoliitikutega. Kiti arvab, et nemad võidavad niikuinii.

 

Barcelose linnast pärineb Portugali kuulsaim legend.  Üks Barcelose talupoeg kavatsenud Santiago de Compostelasse palverännakule minna. Linnaväravas pidanud aga keegi rikas maaomanik talupoja kinni ja süüdistanud teda hõbedavarguses.

Talumees antud kohtu kätte, sääl mõistetud süüdi ja surma. Enne tapaleminekut soovinud talumees veel korra selle kohtunikuga rääkida, kes ta süüdi mõistnud oli.

Kohtunik söönud parasjagu. Kana. Või kukke. Süüdimõistetu ütles, et  küll te näete, kui te mind maha notite, siis minu süütuse tõenduseks hakkab see keedukukk teie taldrikul ringi hüppama ja kirema. 

Ja kui siis tapamoment peaaegu käes oli, nii juhtunudki. Keedukukk hakanud kirema, kohtunik jooksnud välja ja nagu mingi ime läbi oli ka giljotiin takerdunud...

Barcelose kukk, Portugali sümbol Barceloses

Kiti otsustb natuke tööd teha. Puhkuse ajal! Nii piinlik! Pattu leevendab vaid asjaolu, et ta teeb seda Barcelose häbiposti all...

*  *  *

Kiti läks õnnestunud spordipäevast nii hoogu, et tahtis teise samasuguse ürituse veel korraldada. Et pargime kiriku kõrvale ja siis läheme mäest alla ja tuleme jälle üles ja et me ei pea seda põlvili tegema ja... Kirik, mille ta sedapuhku välja valis, oli Santuário de Nossa Senhora dos Remédios asukohaga Lamego linnakeses. Vahe eelmise trepijooksukirikuga Bom Jesuses seisnes selles, et siinne trepistik oli kõik üleni ja ülepeakaela azulejodega ehitud.

Aga õnneks oli sellesse pühakotta pulm planeeritud ja niimoodi saime me Kristiga naiseliku uudishimu taha pugeda, et tahame pruuti ja tema kleiti näha. Üks fruktimüüja taat oli kiriku ääres ka, nii et me ostsime jälle ohtralt kakit ja muid võrgutisi. 

Istusime balustraadil, ootasime pruuti ja lödistasime mahlaste fruktidega. Õnneks olid igal pool purskkaevud ja vettsülgavate inglite abil sai kleepuvad käed jälle kokku-kahti käima.  Kiti oli nördinud, et me tema spordipäeval ei taha osaleda, ja läks üksinda eestlaste au päästma. Meid Kristiga ei kottinud sel hetkel aga ei au ega häbi, sest me olime nii neetult palju neid frukte söönud... ja ikka oli palav... ja kõht punnitas... ja pruut oli ka nõme...

Vaata nüüd ise, KUI kaugele alla Kiti meid ajada tahtis!!! Kuuma ilmaga! 

Selliseid kõhuhädasid saab leevendada ainult veiniga. Eestlasedki on läbi aegade viinaravist lugu pidanud...