Väikesed emased, coelho ja triigitud paprika

„Kodik!” ütleb mees, laksab nördinult vastu lauaserva ja teeb kanna peal teatraalse tiiru ümber oma telje. „Kodik! Ma ju ütlesin: kodik!” Lõunamaa mees on hämmeldunud, et keegi võib nii mõistmatu olla. „Kodik! Kodik! KODIK!!!”

Ja juba saamegi aru, mida ta mõtleb – koodi, PIN-koodi! Kodikut!
Esimese asjana Portugaaliasse saabumisel õpetati meile, et Portugaalias tuleb kaardimasinale kõigepealt öelda „ok” - juhuks, kui selline ime nagu kaardimakse on võimalik – ja alles siis, kui sa oled kinnitanud, et oled summaga nõus, saad pinni panna. Meie, head ja usinad õpilased, oleme kodiku-mehe masinale juba kaks korda „ok” öelnud...

Sest me ju olime ometi summaga vägagi nõus. Meile oli toodud terve potitäis pajarooga – täpselt sellist, millest Kristi oli keset väljakuulutatud veinidieeti juba mitu päeva unistanud ja mida mina olin nõus nimetama „roaks mereandidest”, sest mina olin lootnud Portugaalias ohtralt merande saada. Nüüd olime lõpuks ometi leidnud roa, mis vastas suurema osa grupi unistustele. Kaks inimest kolmest on ometigi „suurem osa”. 

Potitäis mereande näeb välja nagu tomatisupp, millesse on suurte tükkidena pandud 5-6 sorti kala, krevetti, kellegi uime, natuke mingit molluskit... Poti põhi on täis kartulit, paprikat ja sibulat. Menüü arvab, et kahele sööjale, kuid sellest jaguks vabalt neljale. Maitseb väga hää ja kodune, umbes nagu maal vanaema juures, ehkki meie vanaemad ei ole ilmapeal sihukest pajarooga keetnud.

Mees särab üle näo, kui me „kodikuga” hakkama saame. 

„No näed, ma ju rääkisin kogu aeg, et "kodik"!”

 Nii palju!!!.

 (Peniche linnake, restoran „Sardinhia”)

* * *

„Kus kohalik rahvas söömas käib?” küsime oma majutajalt. Soovitatud koht on sel päeval paraku kinni. Koerajalutajast naine, kellelt järgmise nõu võtame, soovitab mingi mäe otsas asuvat spordibaasi söögikohta. Aga me ei viitsi õhtupimedas enam mäkke ronida, seda enam, et kirjeldus on segane. Niisiis pöörame heas usus ühest suvalisest uksest sisse, kus rohkem rahvast paistab.

Tundub, et see on väga populaarne paik. Inimesed seisavad uksel ja ootavad kohtade vabanemist. „Pange nimed kirja!”, kamandab üks möödavuhisevatest kelneritest. Kelnerid on Portugaalias enamaltjaolt mehed ja enamaltjaolt vanemat sorti mehed.

Nimed kirja? Restoranis? Vau! Ukse juures seisab tõepoolest noodipuldi peal suur vihik, kus järjest mahakriipsutatud nimed. Paneme siis ennast ka kirja. Nimekirja. Kristis, 3.

Ei lähegi kaua, kui kelner meid tahatuppa lootsib. Isver-susver, kui suur see tagatuba on!!! Esimese hooga tundus mingi pisike pugerik olema. Ja kõik paksult rahvast täis! Ja milline mõnus melu!

Portugalis tuuakse üldjuhul lauda eelroog, ükskõik, kas sa tellid või ei. Kui ei taha, ära söö. Kui ei söö, ei maksa ka. Aga tavaliselt on nälg suur ja ampsud ahvatlevad. Sest ei tea ju, kui kaua põhiroaga läheb ja üldse...

Kristi otsustab ära süüa Coelho. Me nimelt oleme vahepeal avastanud, et Paulo Coelho on Jänese Paul. Meie Kitiga püüame google´i abil aru saada, mida üks või teine menüürida võiks tähendada – mingeid muid variante peale portugalikeelse ei pakuta. Selles oleme ühte meelt, et „väikesed emased”, mida see iganes ka ei tähendaks, jäävad esialgu söömata. Aga kuugel pingutab täiega: roog nimega „Bife tres pimentas” näiteks saab vasteks „Triigi kolm paprikat”...

Erilist maitseelamust me seekord ei saa, otsest põhjust kaevalda ka pole. Emotsioon tuleb pigem nii klientide kui teenindajate jälgimisest. Ma ei tea, kas Eestis on selliseid söögikohti, kus kelneritel niisugune tempo peal oleks. Nd tõepoolest lasevad terve õhtu jooksujalu ringi...

Sintra, restoran nimega Apeadeiro (Peatus).

*  *  *

„Tripast peate proovima, kohe kindlasti peate! See ei ole söök, see on meie ajalugu! Porto ajalugu!” kinnitab mees naaberlauast. Tundub, et kohe puhkeb ta härdusest nutma. Veel tundub, et tegemist on miskit sorti rupskiroaga.

Mehega kohtume Porto söögikohas nimega Sai Cao („Koer välja!”) – koht, mida oli soovitanud meie järjekordne majutaja. Et soodsad hinnad ja maitsev. Et kohalikud söövad seal. Marial oli jumal õigus: meiega ühes lauas oli tõepoolest neli portugali meest. Tõlkisid meile kogu menüü ära (lisaks ka taustal jooksva teleprogrammi, näiteks info 91-aastase Playboy-poisi Hugh Hefner surmast),  jagasid soovitusi ja pakkusid tširibidi. Viimasest, puskarist, ütlesime ära. Meil on ju veinidieet! Muide, veini serveerimisel on siin ka üks põnev komme: toovad pudeli, annavad maitsta, valavad välja - nagu ikka, eksole - ja siis panevad pudelile vererõhuaparaadi ümber. Noh, selle musta, krõpsuga sideme.

Soovitusi võime selle aja peale juba ise ka jagada. Näiteks selline soovitus: Portugalis on portsud väga suured. Täiesti paras on üks söök kahe peale või äärmisel juhul kaks rooga kolme peale tellida. Sest toidud serveeritakse sageli eraldi liudadel ja sealt on neid mõnus omavahel jagada ka. Me ise tegime oma veinidieedi alguses endile söömisega ikka üksjagu liiga.

"Kus seda tripast süüa saab?"

"Oh, igal pool...", kinnitab mees. "Kõige parem on muidugi..." Mees otsib kirjapulga ja kribab salfetka peale söögikoha Flor dos Congregados nime, aadressi ja telefoninumbri - me peame Andreele helistama ja ütlema, et me oleme Ivo sõbrad Eestist...

Me esialgu asja nii peeneks ei aja. Tripast pidi ju igalt poolt saama!

Tühjagi! Mitte ühegi toitlustuskoha menüüs pole Porto ajalugu poole sõnagagi mainitud! 

Kuid õnn naeratab meile jälle laia lõuaga: kõigepealt leiame koha, kus pakutakse caldo verdet, rohelist suppi  - ka seda oleme otsinud - ja pinnimise peale tuleb ka  tripas välja.

"Teil vedas, tripas on menüüs ainult pühapäeviti," ütleb kelneripoiss. "Ja täna on pühapäev ja teie õnneks on natuke veel alles ka."

Caldo verde (tõlkes roheline puljong) on Portugali põhjaosast pärit rahvustoit. Piirkonnast, kust tuleb ka roheline vein vinho verde. Iseenesest on  Caldo verde püreestatud kartulisupp, sh sibul ja küüslauk, seejärel lisatud ribastatud kujul kohalik lehtkapsas ja paar lipsu vürtsikat chorizo-vorsti (või mistahes suitsuvorsti). 

 Mõlemad, nii tripas kui caldo verde maitsevad meile.

 Meil vedas. Porto ajalugu. Tripas à moda do Porto. Lisandiks on riis.

 *  *  *

Kõige suurema maitseelamuse saame aga veinimõisa Quinta do Tedo bistroost. Tahame mingit kerget näksi degusteerimise pääle. Kuna me oleme just harivaid raamatuid näppinud, kohtame menüüs ühte tuttavat sõna: Azaruja botifarra. Verivorst.

Me keegi ei kujutanud endale ette, et verivorsti pähe serveeritakse meile kivilaastudel pruuni värvi Raffaellosid !
Raffaello ise istus mõnusa küüslaugukastme otsas ja sees, seal, kus Raffaellol on mõnus kreem, oli botifarral verivorstisegu sees mõnus rasvane maasingi lips. Muna ise oli paneeritud mingis riivsaialaadses, kuid maitselt tükk maad huvitavamas asjas. Mmmm... neid botifarra-mune võiks sööma jäädagi...
Kui ma kunagi koduperenaiseks hakkan, siis ma kavatsen seda varianti proovida. Et lõhun verivorsti laiali ja ja hakkan mune veeretama.

 Meie suurim maitseelamus - verivorst

Internet ütleb, et Portugali botifarra vorstid kasutavad neid osasid seast, mille suurem osa teisi välja jätab – kõrvad, kärss, pea...
*  *  *
Maitseelamuse alla läheb kirja ka fado-õhtul söödud grillitud lõhe, mille tegi samuti eriliseks talrikuservale tekitatud põnva maitsega krõbepudivagu.
Portugali rahvuslikke igatsus- ja nostalgiavalulaule koondnimega fado esitasid kordamööda kolm lauljat, kellest kuulsaim tundub olema Aurelio - sest tema on k juutuubis ilusasti esindatud. Näiteks siin: Aurelio Perry .
Kitile jääb helge mälestus kõigist söödud sardiinidest ja Kristile kikerhernepudrust, millel  päikesekuivatatud tomatid sees.

*  *  *
Ühel õhtul jääme nälga.  Viimases hädas pöördume McDonaldsi poole. Ollalaa, milline süstem! Seinasuuruse puutetundliku ekraani peal komplekteerid ise oma söögi, saad hinna ja järjekorranumbri, lähe maksad ära ja siis jälgid järgmise ekraani pealt, millal sinu number ehk komplekt valmis saab.
Tõesti, veel natuke aega ja sa hakkad ise endale oma raha eest pihve ka praadima, arvan ma!

*  *  *

See ei olnud pühapäev, kuid 13 päeva jooksul võib ju ühel hommikul endale pannkooke ka lubada?!?

Grillitud kaheksajalg - maitselt ei midagi ülierilist, kuid hää sellegipoolest.

Pasteis de nata, koogikesed, "ilma milleta portugaallased elada ei saavat", nagu sõber Riita kirjutas, maitsesid kõige paremini Agueirase värviliste vihmavarjude all. Lehttainast saiad, mida täidab "siidine ja hõrk" kreem. Viimane meenutab veidi meie Moskva saiakeste oma. 

Aga nüüd on veinidieediga lõpp, sest teatavasti algas viinakuu. Tervist kõigile!