Tuesday, November 7, 2017

Jassu y dos pájaritos

ehk Chill in Chile ehk uut seiklust alga!

Aeg möödub lennates. Eriti veel siis, kui istuda 3,5 + 14 + 5 tundi lennukis. Sellisel juhul võib juhtuda, et aeg ja lennukompaniid on lennutanud su näiteks Santiagosse.
"Santiago peale ei ole teil küll mõtet aega raisata," arvas Jassu pinginaaber Turkish Airlinesis, hispaania keele professor Ankara ülikoolist. "Mina muidugi armastan Santiagot, minu jaoks on see täis lapsepõlvemälestusi, aga tegelikult on see maailma tavalisim suurlinn."

Kui me olime läbi näppinud kõik lennukiekraani poolt pakutavad lõbustused, üles leidnud palvetamise suuna (mina ei olnud varem trehvanud nägema, et lennuinfo juures on ka selline funktsioon, mis juhatab sulle igal hetkel Meka suuna kätte), mänginud miljon korda miljonimängu, ladunud solitaire-kaarte, vaadanud ära rea filme, söönud ühe ööpäeva jooksul kolm lõuna - ja ühe hommikusöögi (sealhulgas rohelist riisi), juhatanud organismi sisse järjekordseks veinidieediks,  - kui see kõik oli lennu pealt tehtud, oligi Santiago kohal.

 Südamlik vastuvõtt Santiago metroos. Jassu on eriti rõõmus, sest tema on sea-aasta laps.

Professoril oli õigus. Maailma tavalisim suurlinn, kus krundid on üksteisest eraldatud kõrgete aedade ning okastraadispiraalidega...
... ning kus tänavate ääred on täis suhteliselt viisakaid kodutute kodusid. 
Kui esimesel pilgul tekitasidki teravatipulised kõrged aiad, okastraadid ja kodutud veidi kõheda tunde, siis asendus kõhedus üsna ruttu hoopiski turvatundega. Sest tegelikult on kõik puhas, sõbralik ja rahulik. Ei ole Aasiale või lõunamaadele omast lärmakust, ei mingit suurustlevat-eputlevat arhitektuuri. Linna süda, Kangelaste väljak, on umbes nagu Helsingi Esplanaad. Inimesed naeratavad ning naeravad. Ka laginal. Näiteks siis, kui sa ei tea, mis asi võiks olla "rico" ja sellest sõnast puuviljakasti juures pilti teed. No tõesti, ise juba tükk vana inimest ja ei tea, misasi on rico!!!
Kõige põnevam asi Santiagos oli "paprikapuu" - imeilus ja sametpunane. "Paprikad" on tegelikult õied, sametine kroonleht on ennast kokku voltinud ja voldi vahele emaka peitnud. 

Pole aimugi, mis puuga tegemist võiks olla. Aga dekoratiivne igal juhul.
 Niisiis võtsime targemate inimeste nõu ja omaenda sisetunnet kuulda ning otsustasime Sandi Jaagu maha jätta. Hostelitüdruk ütles, et selleks on kõige parem koht metroojaam nimega Pájaritos.  See seik läks üksiti kirja ka hispaania keele õppetunnina, sest täiesti ootamatult olime saanud endale pealkirja: Jassu y dos pájaritos. Jassu ja kaks linnukest.  
Pájaritost  ca 120 km kaugusele jääb  Valparaiso. Paradiisi org. Millesse jõudmiseks tuleb läbida veinipiirkond Casablanca. Meil ei ole selle vastu mitte kõige vähematki. Ei veini ega paradiisi vastu.

Valparaiso on tõeliselt tšill Tšiili linn. 
Peale selle, et siin on sündinud nii Salvador Allende kui Augusto Pinochet, elanud Pablo Neruda, et siin alustaski Pinochet 1973. aastal oma sõjaväelise riigipöördega, et see on olnud tähtsaim sadam Vaikse Ookeani rannikul enne Panama kanali avamist aastal 1914, et see on UNESCO-linn eelkõige oma 16 funikulööri pärast, mis linna 45 mäge all-linnaga ühendavad, et see on Tšiili kultuuripealinn, et siinses kongresside palees kohtub rahvuslik parlament, et ühe siinse mäe otsast stardib veebruarikuus Tsiili kuulsaim rattaralli (ausalt, see on kohutav!!!)  - peale selle ja veel igasuguste tähtsate asjade on see lihtsalt üks tšill värviline linn, täis värvilisi maju ja lihtsalt pöörases koguses street art'i.

Valparaiso kuulsad funikulöörid

"Check-in-to-chill-in-Chile"- pilt Jassult. Valparaiso trepid.

 Ehkki ma olen põhimõtteliselt koolivormi poolt, on Tšiili lapsukestest kahju - meie nõukaaegsed koolivormid nägid nende omade kõrval ikka väga tšillid välja. Pildilolevad lapsukesed on ühed värvilisemad. Koolivormi kohustuslikuks osaks on hallid puuvillased põlvikud või sukkpüksid ja hall seelik, ülemine osa võib kooliti varieeruda, kuid igal juhul on see midagi igavat. Must näiteks.

 Endise vangla territooriumil on nüüd kultuuripark. Ronimisrada lastele. 
Liivakottidest püstkoda

 Detail kohvikuukselt. Menüülaud.

 Kõige veidram kogu tänavakunsti juures on asjaolu, et see on illegaalne. Ja et samal ajal on terve linn täis joonistatud. Majaomanikel justnagu polegi valikut - sa kas lased mõnel nimekal tegelasel oma seinad täis teha ja saad vähemalt midagi põnevat, või siis tuleb lihtsalt öösel mingi suvaline sodimeister...
Lonely Planet on kuulutanud lisaks Tallinnale ka Tšiili 2018. aasta reisisihiks. Nende 3-minutilises reklaamklipis on näha ka Valparaiso street-art ja selle loojad.
Kui ma Portugalis pildistasin telefoni täis glasuurplaate, siis siin majaseinapilte.


 "See käsi siia näiteks sündis täiesti üleöö," kinnitas meie giiditüdruk Tours4Tips-ist. "Ühel päeval tegin tuuri, kui järgmisel päeval jälle tulin, ajasin silmad suureks - kust see siia sai!"

 Tours 4 Tips giidid
 Sellel majaseinal on kujutatud indiaanirahva maputšede (keda Tšiilis on ca 4 % rahvastikust) šamaani-preestrinnat. Una Machi.


Tänavakunstnikud olevat Valparaisosse toonud Pablo Neruda. Mehhikost. Pärast järjekordset linnast ülekäinud maavärinat.
Maa väriseb siin täitsa tihti, sest järjekordselt oleme sattunud piirkonda, kus laamad laamendavad. Siin ronib Nasza laam Lõuna-Ameerika omale külje alla. Viimane suurem värin oli Valparaisos aastal 2010, kestis 3 minutit  ja selle tugevuseks  mõõdeti 8,8 magnituudi. See on ikka täitsa kõva sõna. 9,5 magnituudi oli siin aastal 1960.
Alloleval pildil on üks tuntumaid Valparaiso street art-tegijaid,  kunstnikunimega Un Color Distinto (kelle üheks tunnuseks ja signatuuriks on ka pildi ülaossa maalitud mees-ja naisolend) kujutanud 2010. aasta maavärisemisejärgset olukorda Valparaiso surnuaial. Just täpselt sellise elamuse olime me eelmisel õhtul saanudki.
 Sest me tahtsime hirmsasti surnuaial ka käia. Me oleme peaaegu nagu natuke surnuaiafännid. Vähemalt mulle tundub nii. Igatahes ei vaielnud Leegi ja Jassu üldse vastu, kui ma ütlesin, et nüüd on aeg surnud hinged ette võtta.

 Teekond teispoolsete juurde oli väga valparaisolik.
 Taevatrepi lõpus tabas meid ebameeldiv üllatus: kõrgete müüridega ümbritsetud surnuaed oli lukku pandud, luku võti katki murtud... Ka nad kardavad, et kadunukesed plehku panevad? Vähe sellest, et lukku pandud - kahe koeraga valvur ka platsis... See oli muidugi tore, sest valvur tegi lahkesti värava lukust lahti ja enamgi veel - avas erinevaid hauakambreid, igasuguseid luuke ja uksi, nii et me saime kohalike katoliiklaste elust pärast surma täieliku ülevaate. Teised usulahud said õiguse siin linnas maamulda maetud saada alles aastal 1865, varasemad valeusulisesed visati kõik ookeani.
Surnuaed ise sarnanes Lissabonis nähtule, ainult et Lissabonis ei viinud keegi meid maa alla.
 Kirsturiiulid maa all ja maa peal. Mõned sissevajunud hauakambrid  - ikka need va värinad, maavärinad. Abivalmis surnuaiavaht pakkus meile isegi suveniire - luid-konte ühelt nõlvakallakult...
Ja muidugi ei tohi unustada veinidieeti. Kui juba Tšiilis tšillida, siis ei tohi seda kohe kindlasti unustada.  Meie ei unustanud. Viisime Leegiga profifotograaf Jassu fotokohvikusse ja ütlesime, et telli mida tahad. See oli väga lahke pakkumine, sest selleks hetkeks oli meie kõigi sõnavaras tervelt kolm türgikeelset väljendit lennukist, millega Tšiilis polnud kahjuks midagi peale hakata, ning uhke hispaaniakeelne fraas "Jassu y dos pájaritos."
Kuid fotokohviku kelneripoiss tuli täiesti vabalt ka inglise keelega toime ning kuna me olime nii kaugelt tulnud ja ütlemata kenad külalised, saime kõigepealt kingituse - pisco sour. Ma võiksin vabalt veinidieedi selle pisku vastu vahetada! Imemaitsev ja värskendav jook. Kui keegi ütleks mulle, et hakkame nüüd viina laimimahlaga jooma, ma ei tahaks. Aga pisco sour'i tahan küll.  
Söögiks saime valget kala. Ma pole elades nii mahlakat valget kala söönud! Palusime poissi, et ta meile selle kala nime üles kirjutaks. Poiss kirjutas. Blanquillo. Kui pärast guuglil tõlkida palusime, ütles ta, et see on valge kala. 
Tänavatoidu kohta olime kusagilt lugenud, et peab proovima emplanadasid. Proovisime. Õlis küpsetatud liha-või juustupirukad. Näevad välja õlisemad kui on. Taigna osa imeõhuke, kõik on puhas täidis. Näiteks kana-juustutäidis. Mitte maailma parim roog, kuid kaeblema ka ei pea ja kõhtu täidab hästi. 
Maasikad, mille kodumaa ometigi Tšiili on, maitsesid vähemalt praegusel aastaajal, kohalikul varasuvel, hapud. Uus asi, cherimoya ehk annoona seevastu maitses mahlaselt ja põnevalt. Internet ütleb, et maitse meenutab banaani, ananassi ja maasikat, et on vitamiinirikas ja et Mark Twain pidanud seda meeste jaoks kõige maitsvamaks fruktiks. 

Tsunami korral soovitatakse selles suunas jooksma hakata. Mõistlik ettepanek, sest sealpool on mägi.

 Huumorisoolikatega on Tšiilis kõik korras.
 Keeleõpe, järgmine peatükk.

  Pagana palju elamusi ja emotsioone on paari päeva sisse mahtunud!

Hulgaliselt toredaid pilte ja natuke teise nurga alt lugu on Leegi ja Jassu blogis
http://www.leegi.jassu.ee/2017/11/08/tsillimas-tsiilis/

No comments:

Post a Comment