Monday, January 1, 2018

Feliz año nuevo!

Alles see oli kui see oli alles. Enam ei ole. Grammikestki mitte. Eestis sai teine isegi rutem otsa kui meil siin. 2017.
Aga me olime  selleks ette valmistunud. Püüdnud ühitada kodu- ja võõramaiseid võtteid, et hing igatpidi rahule jääks.

Eestlane peab ju sauna saama. Niisiis tuligi pärast wake up'i make up. Sest Cuenca külje all on termaalveed. Baños. Viimase kahe kuuga olime harjunud küll sellise sildi taga hoopiski vetsus käima, nüüd lubati igat sorti saunu, basseine ja muud muda.

Muda uuristasid kõik endale näpuga kaljuseina seest. Ega me kehvemad ei ole! Surmkindlalt on see hirmus tervislik, ma arvan koguni, et see aitab kõikide hädade vastu nagu Riia Palsam või Becherovka või mõni muu väga vastik asi. 
Meil ei olnud parasjagu ühtegi häda. Isegi kempsus käisime enne basseiniminekut ära. Aga ilmaski ei või ju teada, millal häda sind tabab! Nimetasime oma tegevuse preventiivseks profülaktikaks ja muudkui koukisime-määrisime. Inimese tegevus peab ometigi mõtestatud olema, ei saa ju lihtsalt niisama nagu siga pori sees püherdada!
Tumedamanahaliste peal nägi preventiivne profülaktika muidugi oluliselt efektsem välja.

 Selle koopa seintest endale muda peale urgitsetigi. Teiseks võimaluseks oli paremalasuv vann. Kuid  seina seest urgitsemine on palju põnevam - nagu lapsena seina pealt tapeediribade sikutamine või midagi sellesarnast... :)

 Baños.
 Termaalalade kivimid on vaimustavalt värvilised. Baños'e välimine müür.

Nüüd oli hinge eestimaine osa rahuldatud ja ihugi oma jao kätte saanud. Kord jõudis Ecuadori kommete kätte. 

Lõuna-Ameerikas on mitmetes piirkondades tavaks vana-aasta viimaseks päevaks nukud meisterdada, mis siis keskööl põlema pannakse. Ecuadoris olevat see tradistioon kõige levinum-elavam-laialdasem. Põletusrituaali mõte on kõik halb, mis möödunud aastas oli, selja taha jätta. Seetõttu on papist-paberist-saepurust-ajalehtedest-... nukud sageli  kriitikanooled ärateeninud avaliku elu tegelaste nägudega ning tihti toetavad mõtet ka selgitavad tekstid. Viimased võivad olla nii lihtsad plakatid-sildid kui ka suisa satiirilise testamendi vormis kirjapandud üllitised. 

Nukud võivad olla ka inimesed, kellest lahti tahetakse saada - näiteks ebameeldivad kaastöötajad. Või gringod.
Sõna "gringo" - mis kogu Ladina-Ameerikas tähendab valget välismaalast ja on kergelt halvustava varjundiga - tekkeloo rääkis meile kunagi Joanne naabrimees Jorge.  Sõna tulevat Mehhikost ja sealse revolutsiooni ajast, kuhu ka ameeriklased oma nina toppisid. Ameerika sõdurite rohelistest mundritest tekkis loosung "Green, go home!", mis peagi lühenes "gringo'ks". 

Aga tagasi nukkude,  muñecasv ja  ano(s) viejo(s) juurde. (Esimene sõna tähendab hispaania keeles nukku, teine vana aastat - põletusnukke nimetatakse kõnekeeles ka vanaks aastaks).

Nukud võivad olla mistahes näo ja kujuga. Need võivad olla filmikangelased, multifilmitegelased, loomad... Need võivad olla väga erinevas suuruses - poolest meetrist 3-4-meetristeni.
Nukk ei pea ilmtingimata kedagi konkreetset kujutama, tema kaudu saab ära põletada ka kõik oma möödunud aasta ebameeldivused, pahandused ja mured ning sel moel puhta energiaga uude aastasse astuda.

Äärelinnades on kombeks oma nukud ise valmistada. Seda tehakse üldjuhul juba veidi varem, et need siis 31. detsembri hommikul teistele imetlemiseks välja panna. 

Kui endal nukutegemise-aega ei ole, võib nuku osta. Meisterdajateks ikka needsamad väikesed töökojad linnaservades, ikka needsamad materjalid - pappkastid, puit, paber, ajalehed, liim, saepuru. Liimiks kasutatakse yuka-kliistrit - kartulilaadne taim, mida siinkandis kartuli kõrval kasvatatakse-süüakse. 

Nukkude hinnad jäävad vahemikku 5-350 USD, sõltuvalt  suurusest ja viimistlusest. (Miinimumpalk Ecuadoris on 318 USD). Nukke saab osta nii ühes tükis kui  "jupikaupa" - müügil on ka "toorikud", millele sa siis ise saad maske-nägusid-aksessuaare lisada. Väärtuslikumad aksessuaarid ( mootorrattakiiver, prillid vms), võetakse enne põletamist ära.

 Äärelinna nukud, naabritele vaatamiseks-imetlemiseks pandud


 Nukud võivad olla igasuguse kuju...

 ... ja suurusega.

 Nukkude valmistamine linnatänaval

 Nukutoorikud,  müügiks
 Spordiplats, mille servad on täis nukumüügiputkasid. Pilt on tehtud keskelt, selja taha jääb samasugune rivi.

 Kesklinn. Päevane aeg. Üks töökollektiiv teeb "aastalõpu varem ära", et siis kodudesse kihutada. Ühispildil on ka nukud, mis kohe sealsamas ära põletatakse. 

Kuid nukkude põletamine pole ainus aastalõpu-traditsioon. On veel midagi niisugust, mida võiks hädapäraselt meie pulmaväravatega võrrelda - terve linn on täis teetõkkeid või tollipunkte või kuidas seda iganes nimetada - kostümeeritud tegelased (enamasti naisteks riietatud mehed) panevad tee "kinni", tantsivad ja autojuhid ei pääse enne mõne mündi ohverdamist edasi.
Ka meil tuli linna pääsemiseks päris mitmel korral "tollimaksu" maksta.

 Alul vaatasime, et noored viskavad tee ääres laiki, aga oli hoopis teetõke!

Cuenca kesklinna turuputkad on kõik kiirelt ümber orienteerunud - kui viimati oli iga viimane kui koht täis punaseid tutimütse ja kõikvõimalikku jõulukulda-karda, siis nüüd vaatasid igalt poolt vastu ainult maskid.
 Kõikvõimalikud maskid...
 ... igale maitsele...

... ja eale.



Kuid nukud ja teetõkked pole veel kõik.
Päevasel ajal liiguvad linnas ringi ka "lesed", kes oma kadunud abikaasa muldasängtamiseks rahalist abi paluvad. "Lesed" on, nagu ka teetõkete tegijad, enamasti naisteks riietunud mehed, kuid neil võib olla veider saatjaskond. Suuremat nad oma abikaasa kaotuse üle kurvastama ei paista ja käituvad pigem võrgutavalt :).

 Meie jäime sellise "lese" teele.

 Mingil issandama põhjusel müüdi tänvanurkadel selliseid prille. Me polnud ainukesed, kes arusaamatuses õlgu kehitasid. Mis seos on aastavahetusel Ecuadoris Russiaga???

Arutasime mitut pidi, kuidas asjad nii korraldada, et me võimalikult kõigest, mis aastavahetusega seotud, osa saaksime. Me ei saa ju päris vabalt liigelda, me oleme ikkagi loomapidajad.  Lisaks koertele oli veel üks murekoht: meie kodu asub nii issandama kõrgel, järskude serpentiinidega kitsal mägiteel, et keegi meist ei tahtnud katsetada pimedas sõitmist. Mäkkesõidul on autonina nii püsti, et roolija teed nagunii ei näe, ka päevasel ajal mitte, kuid päevasel ajal on tee kulg siiski aimatav. Öösel...
Leegi, tark tüdruk, broneeris meile üheks ööks majutuse Cuenca kesklinna. Mis tähendas seda, et me käisime hommikupoolikul olukorraga tutvumas, siis olime eeskujulikud maja-ja loomapidajad ja hilisõhtuks liikusime uuesti linna.
Cuenca kesklinn. Aeg on hakata koju sõitma - me ei taha ometi märjaks saada!

Ecuadoris elades peab ette vaatama, et äikesepistet ei saa. Viimase nädala päevakava on välja näinud niisugune: kergelt udune-pilves hommik, siis särav päike (päevitamiseks ülimõnus - üle 15 minuti ühelegi küljele võtta ei tohi, siis on kerel kuri karjas!) ja siis uhke äike otsa. Paaril korral koos rahega.
Sel moel saime ka 31. detsembriks maa valgeks. (Kured läinud, kurjad ilmad,... eestlased tulnud, lumi maas...? Isegi Ecuadoris?!)

Pressifotograafe lihtinimene muidugi ei huvita, nendel on tähtis, et saaks efektse pildi kätte...
Lisaks Leegile on ennast pildile suutnud sokutada ka Lucky.  Lakkekrants nagu Daisygi -  mõlemal koeral on pugemine ja lakkumine käpas ja keeles. 
Lisaks ei suuda ma jätta siinkohal lisamata laenu Iva Oravalt: "Ja tuul ulgus sureva tsaari häälega..."

 Niisiis me läksime ööseks linna tagasi. Majutuspaik kesklinnas üllatas meid mitmeti. Esiteks meeleolukate teadetega tualetis:

Selle peale meenusid mul kohe veel paar muhedat tualetiteemalist repliiki laiast ilmast, nagu näiteks kaks ettepanekut meeste tualettruumidest (ma olen koristaja olnud - juhuks, kui te midagi siivutut kahtlustasite!)  "Please urinate with precision and elegance" ja "Gentlemen, step closer. It's not as long as you think" ning üks vahva sõnamänguline veel -  „We aim to please. You aim too, please.“

Ja siis me kandsime Eesti kaardile. Soome oli kaardil ja isegi Läti oli. Nüüd on õnneks Eesti ka.


Ja siis me vaatasime, et vau, meil on kõikpuha rõdud ja terrassid ja et siin saab küll tore olema ilutulestikku nautida.


Peaaegu nagu mulgi kuues mehike, kas pole!

Üks mure oli veel vaja lahendada, nimelt viinamarjad. Meil oli vaja viinamarju!

Me olime juba päeval viinamarjajahil käinud, aga liiga suure rahatähega. Keegi ei julgenud meie sajalist vastu võtta. Nüüd, majutust makstes, saime murest lahti ja õpetussõnadki, kuidas valesajalist ehtsast eristada. Musta vildikaga (ju see ikka mingi peenem värk oli) rahatähele kriipsu tõmmates jääb ehtsale vaevumärgatav kollane triip, valerahale pidi must jääma. Viimase osas meie muidugi mingit kinnitust ei julge anda, sest ise me seda näinud pole.

Aga viinamarju oli meil vaja selleks, et keskööl soovida! Sest Ecuadoris on komme, mis ütleb, et uue aasta saabumisel tuleb ära süüa 12 viinamarja - iga kuu jaoks üks - ja iga marja söömise juures soovida ja siis see kõik läheb ilmtingimata täide. Kaksteist soovi ja kõik lähevad täide, sa mõtle milline pakkumine! Seda võimalust ei tohtinud ometi kasutamata jätta!!!

Te võite ise arvata, kas me saime viinamarjad või ei.

Ja siis me olimegi linnatuuriks valmis - et oma silmaga üle ja järele vaadata, mis siis ikkagi vana-aasta õhtul ühes Ecuadori linnas toimub. 

Kõigepealt toimus hulk "teetõkkeid"  - linn oli autodest umbes, sest iga risti peal olid need va tantsijad-rahapommijad :)


Meie "lemmiktõkestajad" - need kutid vehkisid tõepoolest tunde ja tunde üsna hoogsat tantsusammu, vahepeal koguni päris ühtlase rühmana.




Iga teetõkke juures oli ka suuremat sorti "nuku-installatsioon". 

 Mõned installatsioonidest olid kindla suunitlusega - näiteks laste lemmikkangelased, kellega siis kõik pilti käisid tegemas.
 Tekstid-vihjed-repliigid kuulusid kõikide installatsioonide juurde. Kahjuks jäi meie keeleline võimekus ebapiisavaks.
 Ja autod muudkui sõitsid - ei meie tea, kuhu - ja nukud olid neil sees ja..

 ... väljas ja...


 Kesköö lähenedes kiirustasime nagu Tuhkatriinud ballilt oma katuseterrassile kõike seda tuld nautima, mida karta oli. Mõned minutid hiljem selgus, karta tuligi - keegi paugutas oma saluuti nii täpselt, et kogu terrassirahvas seisis sädemete sees. Vaat seda pole ma kah veel kunagi kogenud - seista  ilutulestikulille südames kut Pöial-Liisi!

Ilutulestikuga samal ajal süüdati tänavatel nukke. Väidetavalt võib nukuomanik nukku enne põletamist ka nuhelda, kuid  sellist jõhkrust meie ei näinud.
Ja siis hakati põlevatest nukkudest üle hüppama - nagu eestlased jaanilõkkest!


 Meil ei olnud mahti hüpata. Meie nosisime oma soovi-viinamarju ja lõime  kohaliku kohustusliku vana-aasta-joogi, munalikööriga, plasttopse kokku. (Muide, meile jäi mulje, et me olime terve linna peale ainukesed, kes mingit alkoholi tarbisid!!! Mitte ühtegi õllepurgiga lällavat tegelast!!!  Eestis, räägib sotsiaalmeedia, olevat joomisega ikka päris üle piiri mindud?)

Kõige selle soovimise juures tuli minu peale selline härdusehoog, millist ma pole ammusest ajast tundnud ja millist ma pole päris kindlasti kunagi tundnud uusaastaööl - et siin me nüüd oleme, kolm eestlast kuskil maailma naba taga,  meil on olnud imelised värvilised jõulud ja põnev-põlev aastavahetus ja kõik on viimatse pääl hästi ja ... ja natuke käivad mõtted ikkagi juba Eestimaiseid radu ka ja ... kõik on  hästi ja ikkagi on kurb ka ja...

Ja siis oligi uus aasta käes ja hommik ka. Koduteel käis samasugune toimetamine nagu mullu ...

"Kodus" "avastas" Leegi, et äsja-alanud aasta on koera-aasta, ja et meil on ometigi veel kolm eestimaist kirju koera kommi - reisumeestel on tihti selline pisike turvatagavara mõneks eriti õnnelikuks võ õnnetuks puhuks - ja et just nüüd ongi kõige sobivam hetk need välja kraamida ja nende najal kodustele uusaastatervitus saata...

Niisiis -

Feliz año nuevo!
Head uust aastat meile kõigile, sõbrad! 

Samal ajal, kui me mõlemad Leegiga oma blogipostitusi lõpetame - siinse 1. jaanuari õhtul kella 22 paiku, Eestis on käes 2. jaanuar ja kell 5 hommikul  - saame veel ka maavärina kaela. Tugevaim kõigist neist, mida mul seni on oma elus õnnestunud kogeda (Islandil, Uus-Meremaal). Istume 2. korrusel ja meie maja võngub täiega mitu sopsu. Väljas on mingi mürin - pole aimugi, kas need kaks asja ka omavahel seotud on... Kindel on see, et mõneks hetkeks on üksjagu kõhe tunne. 

Džiisas, milline aastavahetus!!!

Leegi ja Jassu blogi: 
http://www.leegi.jassu.ee/2018/01/02/vana-aasta-poletusmatused/



4 comments:

  1. Head uut aastat! Tõesti põnev aastavahetus. Ootan jätkuvalt huvitavaid reisikirjeldusi,soovin selleks vahvaid seiklusi ja teravat sulge.

    ReplyDelete
  2. Replies
    1. Me täname, me tää-naa-mee... :) Head soovid siitpoolt vastu ka!

      Delete