Elust Seapõllul

Aitäh kõigile, kes meile mistahes kanali kaudu head ja paremat on soovinud! Ja aitäh kõigile, kes meie lõunapäikesest pimestatud silmad avasid ja märku andsid, et oleme sattunud Hyacinth Bucket’ juurde. Minul on sellest avastusest igatahes suur abi olnud. Elu läks kohe tüki maad lõbusamaks. Kaili, teadagi, on hullude peal varem ka kätt harjutada saanud.

Aga esimesel jaanuaril ma veel ei teadnud, et Naispartner on Hüatsint. Ja olin pühal ja pidulikul aasta esimesel päeval tervelt kahel korral valmis Naispartnerile kätega kallale minema. Hommikul ja õhtul. Näiteks lause peale „Sa pead õnnelik olema, et mul nuuti ei ole!“ Väljakolimist takistas ainult asjaolu, et nüüd lõpuks oli vihm kohale jõudnud. Paks ja padukas. Ja televiisori arvates nii mitu päeva jutti.

Aga jah, elu läks tükk maad helgemaks, kui jõudis kohale arusaam, et tegelikult osaleme me hoopis komöödiasarjas. („Yes, ma’m, ma olen selle üle õnnelik!“). Pluss tasuta keeleõppeprogramm, sest Naispartneri repertuaaris on piisavalt palju refrääniga lugusid. Õhtuti enne magamajäämist esitab Kaili nüüd voodiservateatris etüüde „The best of Seapõllu“-st: „I am so tired, so tired!“ või „Quickly! Quickly!“ või „My new car“ või „So lovely people!“ või „It’s a lot of money!“ või…

 

 Kaili esitamas etüüdi "So lovely people" uusaastaööl. 2016 saabus pudeli vee ja paki küpsiste saatel. Seekord siis sedamoodi :)

All: Seapõllu

Väsinud on Naispartner sellest ajast peale, kui me temaga kohtusime. See pole siiamaani üle läinud. Sest ta töötab nii tohutult palju! (Hispaanlane Kaaviar Islandil töötas ka tohutult. Kahe nädala pärast lasti lahti).

Kiire on meil täiesti etteaimamatutel hetkedel. Nii umbes korra tunnis tuleb Naispartner ja mida iganes me parasjagu ka ei teeks, jätame me selle pooleli ja kihutame kuikli-kuikli mingit uut asja tegema. See, et sa oled korvitäie pesu parasjagu kuivama pannud ja korvipõhjas on veel vaid kaks käterätti, ei mängi rolli. Need kaks koos korviga jäävad sinna, kus nad on, sest kuikli-aeg on käes. Tormame kuskile kohale ja seisame veerand tundi mokad töllakil, sest Naispartner peab loengut teemal „Viietärnihotell.“

„Minu põhimõte on pakkuda inimestele pigem rohkem, kui vähem,“ seletab Naispartner. Rohkema all peab Naispartner ilmselt silmas omaenda isikut. Sest Hüatsint tantsiskleb terve hommikusöögi aja ümber külaliste. Iga suutäie hommikusööki peavad viietärnlased aga ise endale välja võitlema. Kausike märgi kaerahelbeid kaunilt garneerituna on küll igaühe jaoks valmis, kuid edasi tuleb kõik nagu muinasjutus: „Üksiti, üksiti, õeke!“ Mõni külaline ei jõua kohvist kaugemale, mõnel õnnestub lips vorsti või koguni juustu kätte saada. Üks lips. Kaunilt serveerituna. Natuke sõltub see ka sellest, mitmendat ööd külalised juba majutuvad. Eks nendegi tarkus tule tasapisi. Kuid juhtub ka nii, et külalised on juba vorstini jõudnud, kuid neil pole võimalust seda ära süüa – sest Naispartner muudkui suhtleb ja suhtleb ja suhtleb…

Igatahes passib Naispartner kogu hommikusöögi aja külaliste kõrval ja lõpuks sõltub kõik sellest, kui kõvad närvid kellegi on. Mõned pehmekesed lasevad end malbest sõnadevoost uinutada ja siis on järgmiseks sammuks tooteesitlus. Kui juhtuvad olema eriti lavli inimesed, siis ostavad nad mõne Naispartneri juveelehistöö ära ja siis on kõik tükk aega õnnelikud. Kuni kuikli jälle vahele tuleb.

Samal ajal, kui Naispartner inimesi hommikusöögilauas piinab, teeme meie neile häbi nende magamistoas. Koristame. Teeme voodi korda. Mitte siis, kui nad on päevasele ringsõidule läinud, vaid siis, kui nad hommikust söövad! Isegi juhul, kui külalised peal hommikusööki päriselt lahkuvad, läheme meie, võtame ära nende voodist linad, teeme voodi pidulikuks ja paari tunni pärast lähme ja teeme siis kogu portsu uuesti, uute linadega.

Niisiis, sel ajal kui külalised pahaaimamatult hommikust söövad, tõstame meie nende laokil aluspesu mööda tuba edasi-tagasi. Ma kujutan ette, kuidas kõik viietärnlased rõõmustavad, et nende intiimpesu sedasi varakult tuulutatud saab!

Kui külalised on lõplikult lahkunud, kihutab Naispartner ummisjalu tühjaksjäänud tuppa – lootuses, et ehk on midagi külmikusse jäänud. Ja hirmuga, et ehk jõuame meie enne kohale. Nagu Lapimaal… Ei tule see jõukus niisama!

Ja olemegi sujuvalt rahateemani jõudnud. See käib meie päevadest läbi vähemalt sama sageli kui kuikli. Hommiku- lõuna- ja õhtupalvuse asemel kuuleme, mitme päeva pärast Naispartner endale uue auto saab. Vana on juba 2,5 aastat vana kah.

Hiljuti viskas Kaili minema aknapesuvee, mida oleks saanud veel kasutada. 60-70 tuhhi aastas läheb Naispartneril see kinnistu kõige täiega maksma, nüüd see ka veel! Ja ega aknapesuvesi pole ainuke asi! Külaliste hommikusöögilauast tuli tagasi täiesti närimata arbuusiviil, mille Kaili prügi hulka arvas. Naispartner sai sellele raiskamisele siiski õnneks jaole, viil käis kraani alt läbi ja läks kenasti külmkappi tagasi. Järmisi viietärnilisi ootama. Aga me teeme Naispartnerile kogu aeg nii palju kulu, et täitsa hirm on, kas tal vanaduspäevadeks jääbki midagi alles.

Kui uus auto, Pemar, kohale jõudis (see toodi kohe õuele), läksime kõik koos Põupõule turvatooli ostma. Põupõu on Naispartneri sülekoerake. Krundivalvuriks on suuremat sorti loom, Äbä. Samumeie! Me veetsime kolmveerand tundi Põupõule sobilikku rihma, rakmeid ja autopatja valides. Sest need, millega vaene Põupõu siiani ringi liikus, olid, piinlik küll, kassi omad. Turvatooli, milline see iganes pidanuks välja nägema, selles poes polnudki! Naispartner ja Põupõu pidid leppima liistakuga, mis kinnitub rakmete külge ja millest saab turvavöö läbi panna. Ja kui me onu Tomi juures olime sageli riiuli eest, siis täna tegime koeralifti. Naispartneri selg on nii haige! Nii me siis tõstsime talle Põupõud nina alla ja põrandale tagasi, et Naispartner saaks rihma sobitada ja Põupõu käest küsida, kas see meeldib talle jne.

Aga rihma oli Põupõule vaja küll, sest eelmise, selle kassi oma, oli va paharet läbi närinud. Pühapäeval viis Naispartner meid kohvikusse lõunat sööma (mitte meie pärast, vaid sellepärast, et endale pühapäev teha!) ja siis pidi Põupõu ka kaasa tulema. Sest talle nii meeldib autoga sõita! Seal see vaene loom oma rihma lõpuks ära lõhkuski.

 Lõunasöögil käisime jahisadamas. Sa mõtle, kus nad olid seal kõik paadid kenasti riiulite peale sättinud! Neid riiuleid oli sääl ikka hulgi.

Teekond lõunasöögile mäööda Jõulupuu rannikut (Pohutukawa Coast). Naispartneri sõnul mingi hulltähtis sillake. Ühtki infotahvlit igatahes ei olnud.

Lõunasöök kohvikus oli mõttetu. Vähemalt Naispartneri arvates. Meie saime küll vahelduseks jälle kõhud korralikult täis, aga meie arvamus ei loe.

Ei saa öelda, et me Naispartneri juures just näljas oleksime, aga kõik need lood ja situatsioonid, mis söögi juurde kuuluvad… Naispartner on nooruses toitlustusettevõtteid pidanud ja kõik tema lood-repliigid jätavad mulje, et tegemist on kõrgema klassi kokaga. Ja kogu aeg on tundub, et nüüd kohe-kohe tuleb see kuulus Hüatsindi küünlavalguse-õhtusöök… aga siis on Hüatsint jälle nii väsinud, et me laotame pannkoogi peale salatilehe, selle peale kapsalehe, siis paar kurgi- ja tomatilipsu ja ongi söögikord jälle õnnelikult möödas.

„Homme tuleb mulle naaber lõunale,“ teatas Hüatsint ükspäev. Kohe mitu korda, nagu tal ikka kombeks on. Noh, siis saab ehk midagi toekamat, mõtlesime meie. Tegelikult ei tulnud naaber lõunale. Hüatsindil oli vaja, et mees murutraktorit parandaks ja possumirauad üles paneks. Tänutäheks keetis Hüatsint makarone ja valas need ketšupiga üle. Ei liharaasu, ei sibulat, ei mitte midagi, lihtsalt meisterkoka maitsetud keedumakaronid ketšupiga.

„See on teile,“ lükkab Hüatsint hommikusöögi ajal paar fruktiviilu meie suunas. Ja kui me oleme need ära söönud, teatab: „Te võite süüa nii palju kui tahate, aga te ei pea kõike ära sööma, mis laua peal on. Tänan, et te mulle ka jätsite, girls!“

Niisiis: me võime süüa kõike nii palju kui me tahame, kuid järgmisel hetkel ahastab Hüatsint: „Kus piim on? Kas teie olete piima ära joonud? Kas te joote piima??“ „Ei, me sööme seda,“ vastan. See on jumala tõsi. Saabumisel näitas Hüatsint meile kätte karbi mingite krõbinatega, mida me igal ajal võime hommikusöögiks võtta. Ja kui meie hommikusöögiports – märjad kaerahelbed fruktidega - on väiksem kui kolm lusikatäit, siis me olemegi võtnud. Ja piima peale valanud.

***

Kui ma alguses olin Naispartneri käitumisest jahmunud, rabatud, ärritatud, sageli vihane, siis nüüdseks jookseb minul kõik ladinal mööda külgi maha. Alles on vaid puhas üllatus: KUIDAS on selline käitumine ja sellised repliigid võimalikud ?!?  Kas ma tulingi siia selle õppetunni järele: muuda oma vaatenurka!? Igatahes suur tänu teile, sõbrad!

Ülehomme hommikul jätame Hüatsindiga hüvasti. Tee nii, armas taevas, et ta ei sunniks mind koha peal  külalisteraamatusse ega vuhvijate kodulehele kiidulaulu kirjutama! 

 ***

„Palun tuletage mulle meelde, et ma neid ostaksin,“ palub Hüatsint, kui hakkame poodi sõitma. Poeuksel tuletame talle seda meelde. „Vahet pole,“ vastab Hüatsint.

Ilusam osa meie elust. Tegelikult on meil juba kõik ilus!

Näiteid meie näputööst: jupp aeda enne...

... ja nüüd. Põupõu kontrollib üle.

Olge terved, head sõbrad, hoitud ja armastatud!