Laksuga uude aastasse

ehk

merepõhjas kappavad hobused

 Detail Naispartneri köögist. Detailid on väga olulised!

Waihekselt suurele maale, Aucklandi kaguosas asuvasse Poole Kuu lahte (Half Moon Bay) tõi meid jõulupaadike.  Aga võib-olla oli see hoopis tuletõrjujate oma. Täpselt ei tea.

Sadamas oli vastas meie uus vuhvingupartner. Sedapuhku naissoost. Jälle 67. Jälle miljonär. Jälle šoti juurtega. Nagu Onu Tom. Te ju teate, mis on – vähemalt anekdootide põhjal – šotlaste põhiline iseloomujoon?

Ma arvan, et kõiges on süüdi Kaili. Tema on korduvalt kinnitanud, et meil tuleb Uus-Meremaal tore ja luksuslik ja külluslik ja miskõikveel elu. Mina, kergeusklik sinisilm, olen sellega muidugi rõõmsasti nõus olnud. Aga ma arvan, et Kaili tegi soovimisel mingit sorti sõnastusvea. Sest luksust ja küllust on, aga meie tohime seda ainult pealt vaadata. Meie osatäitmine selles reality-šõus seisneb peamiselt selles, et pererahva rõõmuks ja auks kogu aeg „Vau!” hüüda. „Vau, kui osav sa oled! Vau, kui ilus! Vau, kui...” Et nad ennast hästi tunneksid ja meile ikka süüa annaksid.

Esimesel pärastlõunal tutvusime territooriumiga. Oleme sattunud jälle viie tärni sisse, ainult selle vahega, et sedapuhku pole me mitte kliendid (nagu Hiinas), vaid matsirahvast töölised. Ja see on väga suur vahe. See on selline vahe, et turskel Naispartneril läheb viietärnikülalist nähes hääl õrnaks nagu paabuliblikal ning temast saab malbe, õrn ja habras kikivarvul tippiv baleriinvõõrustaja. Meiega räägib ta aga nagu... noh, nagu inimesed tavaliselt räägivad. Või siis nii, nagu võib-olla mitte kõik tavaliselt ei räägi. Meie esimesele õhtusöögile pidi Kaili noad-kahvlid panema. Kust ta vaene hing oskas aimata, et perenaisel on eri sahtlites seitset mõõtu söögiriistu! Igatahes pani ta vale pikkusega noad. Naispartneril oli väga piinlik. Kailil ka. Mina ei pand märkust tähele ja minul ei olnd. Rohkem meid söömas polnud ka, kui Naispartneri kaks koera välja arvata.

 

Aga territoorium siis. Taas vaatega merele, krunti piirab kahelt poolt sälkorg. Ühte on uhke aed rajatud. Ujumisbasseiniga. Kui arvestada, et aed rajati nullist ca 10 a tagasi, siis saab aru, mis tempoga siin asjad kasvavad. Teine sälkorg on „osaliselt kasutuses”, st ilutaimed ees, et tagune rämps välja ei paistaks. Ei saa ühtki paha sõna öelda, silma Naispartneril on. Naispartner peab krundil viietärni majutusasutust. Kolm ruumi või majakest, mille najal ta endal hinge sees hoiab. Igas kaks voodikohta. Suured, maitsekad ja luksuslikud ruumid, pole midagi öelda. „Detailid on tähtsad,” kinnitab Naispartner. „Detailid loovad meeleolu!” Detailide tähtsusest pidas esimese loengu meile Onu Tom. Kordamine on tarkuse ema.

 Vaade aiast majale

Kuna miinimumaeg majutumiseks on kolm ööd, siis ei saa väita, et Naispartner end oma kolme kambriga just ära katkestaks. Ehkki Naispartneri sahmimist vaadates jääb mulje, et külalisi, kelle ees ja jaoks paabuliblikat teha, on vähemalt kolmsada. Sest alatasa oleme me Naispartneril ees või jalus. Ja ei saa aru, mida ta tahab. Küll mõned võivad ikka taipamatud olla!
„Salatikauss,” kamandab Naispartner mind esimest korda. Vaatan kahte suuremat sahtlit ja mõtlen, kummas ma kausse nägin. „Salatikauss!” kamandab naispartner natuke teravamal toonil. Ok, kausisahtel on käes. Sahtlis erinevas suuruses metalsed, plastmass- ja klaaskausid. Tõstan lähima, metalse portsu välja. Mul pole aimugi, millist salatit, kellele ja kui palju Naispartner teha kavatseb. „Ei, salatikauss, palun!” Raban järgmise, plastmassihunniku. Selge. Oleks pidanud klaaskausi võtma. Salatikausi.
Järgmiseks saab Kaili kümneminutilise  õppetunni, kuidas nuga kasutada. Et nuga on terav ja missuguseid vigastusi see võib põhjustada. Et never ever ära tee nii. Koolituse teine osa puudutab nugade pesemist. Seejärel õpetatakse teda sibulat koorima. „Ei, mitte seemneid!” karjatab Naispartner järgmisel hetkel minu suunas. Paprika tükeldamisel on ühe riba külge üks seeme jäänud. „Ei-ei, ma näitan sulle,” saab Kaili teada kapsa viilutamise põhitõed. Mingeid frukte tuleb lõigata ühe nurga all, mingeid teise. Sest nii jääb ilusam. (Pärast sai neist fruktidest püreetaoline plöga.) „Kas sa tead, kuidas kartuleid kooritakse?” küsib Naispartner järgmisel hetkel Kaililt. Uskumatu, ta jääb Kaili töövõtetega rahule! Aga see õnnetunne on üürike. Järgmised peapesud tulevad selle eest, et kapist on vale tass võetud (nendest joovad külalised), vale kauss (nendest söövad külalised)...

Naispartner on nooruses toidudisaini õppinud. Niisugune näeb välja kallite külaliste viietärniline hommikusöögilaud.

Naispartneri jõulupuu. Vasakul klaasvitriinis on juveliiritööd - naispartneri talvine hobi.

Nõudepesu saime enam-vähem selgeks kolmandal päeval. Seda, millised asjad lähevad komposti ja millised mitte, me veel ei jaga. Näiteks maisitõlviku sisu ei lähe, aga banaanikoored lähevad. Kapsalehed ei lähe, aga salatilehed lähevad. Ka prügi sorteerimine on väga keeruline kunst. Ükskord lähevad paberid ühte prügikasti, teinekord teise. Sama on kilekottidega. Ja alati jõuab Naispartner kohale ja südantlõhestavalt karjatada: „Ei! Ei-ei-ei!”

Aia jaoks kasutatakse vuhvijaid. Ja seal me vuhvime rõõmuga – Naispartner on silma- ja kõrvaulatusest väljas, me toimetame omaenda tarkust mööda, lõpuks on silmaga näha, mis ära tehtud ja kõik, ka Naispartner, on õnnelikud.

Kuna me oleme üksjagu vaeva näinud, et siinmaal mingi tööots leida, millega raha teenida – eelkõige oleme mõelnud mingite fruktide korjamise peale - siis selle teemaga oleme täpselt poolel teel: korjata juba saame. Koerasitta. Hommikul ja õhtul tuleb krundile tiir peale teha. Aga me ei tohi seda teha hommikul enne kaheksat. Tööpäeva alustame 7.30. Meie loogika soovitaks koreasitatiiru kohe esimese asjana, Naispartneri arvates peaksime me enne pool tundi aias olema ja siis sitale minema. Täna saabusid 7.45 ühed lovely-lovely viietärnikülalised – nii varasest saabumisest polnud nad teada andnud - ja paabuliblikas õilmitses ja õrnutses oma koerajunni kõrval nagu võilill Kivirähki loos „Kaka ja kevad”. Võimalik, et ta oli veel osaliselt unesegane, sest sedapuhku tutvustati isegi meid kallitele külalistele. Suisa kättpidi. Muidu on meile karm käsk antud ennast tagaplaanil hoida. Ja siis läksime kõik koos tuba vaatama, mis iseenesest oli külaliste vastuvõtuks korras, aga Naispartner arvas, et me peaksime veel tolmulapi ja harjaga üle käima... ja siis me käisime, viietärnikülaliste nina all...
Umbes pool tundi hiljem küsis Naispartner, et kas seal vetsupaberit ikka oli. Ja saatis mind igaks juhuks kahe rulliga teeele. Enne seda sain põhjaliku instruktaaži, kuidas ja mitu korda koputada, ja et kui seal on kaks rulli, siis toogu ma mõlemad tagasi, sest mingi virn pole ka jälle ilus ja... Lovely paari naispool seisis oma majakese uksel. Kuhu ma koputan? Uksele tema kõrval? Vabandasin ja ütlesin, et kõik tuli nii äkki ja me pole kindlad, kas teie apartemendis tualettpaberit ikka on... Naine tänas naeratades ja võttis rullid. „Kuidas läks?” nõudis Naispartner aru. Minu loo peale pidi ta otsad andma. „Kuidas! Sa andsid tualettpaberi kliendi kätte! See on viietärni majutus, see ei ole mingi motell, klient ei pea siin mitte midagi tegema!”
Mine sa kah õige tead kuhu, mõtlesin. Noh, tegelikult ma mõtlesin ikka tükk maad vängemalt.

Ühel hommikul palub Naispartner mind endale kööki appi. See on kõige kohutavam asi, mis siin majapidamises juhtuda saab. Süda hakkab paugupealt puperdama, käed värisema ja lõug vajub ripakile, kui selline palve esitatakse.
Kõigepealt tuleb külaliste söögituba tolmulapiga üle käia. „Ettevaatlikult! Väga ettevaatlikult! Need on väga hinnalised asjad!” manitseb Naispartner. Jumala abiga pääsen sealt toast nii,et ma pole midagi maha pillanud ega ära lõhkunud. Naispartnerit pole parasjagu näha. Tolmulapp – kas see liigitub nüüd puhtaks või mustaks? Voldin lapi kokku ja panen kraanikausi kõrvale. Pärast küsin või pangu siis ise õigele kohale. 

Ei tea, mida ma järgmiseks peaksin tegema? Juba on Naispartner kohal ja teatab: „Sa ei pea seisma, kui mind ei ole. Vaata ise ringi, mis tegemist tahab! Näiteks põrand on vaja üle pühkida.” Ok. Lihtsalt senine kogemus on näidanud, et mida iganes sa tegema hakkad, teed sa seda valel ajal või valede vahenditega. Võtan harja. „Ei-ei-ei! Mitte see! Selle harjaga me pühime vaiba pealt koerakarvu!” Võtan järgmise. „Ei, mitte sellega! See on minu magamistoa oma!” Jumala abiga kolmas hari sobib. Kapis ripub veel neli ja garaažis on kah kolm tükki...
Olen pühkimist lõpetamas, kui saan Naispartnerilt... karistava laksu vastu tagumikku!!! „Kuhu sa tolmulapi panid! Ma ütlesin sulle, et pane tagasi sahtlisse!” Ma olen ikka sajaga jahmunud, mis siis, et see pidi ilmselt olema väike nali. „Järelikult ei saanud ma sellst sellest lauseosast aru. I am sorry.” Ma ei saagi aru, kas Naispartner ka korraks kohmetub või tahan ma seda lihtsalt loota. „Ok, siis ma tean, miks,” on temapoolne lühike vastukommentaar. Ma olen viiskend pluss ja saan karistuslaksu vastu tagumikku! Ma arvan, et see jääb üheks minu aasta 2015 tipphetkeks.

Kokkuhoiuteema ja säästlik eluviis on meil taas igapäevased teemad. Vesi on väga kallis, sellepärast on ka nõudepesu nii keeruline protseduur. Miks aga nõusid sellisel juhul kaks korda tuleb pesta – enne käsitsi ja siis masinas – sellest matsirahva mõistus üle ei käi. Samamoodi peseb Naispartner voodipesu enne pesumajja saatmist ära ja laseb kuivatist läbi. Ka sellele kokkuhoiusüsteemile pole me päriselt pihta saanud. Köögipaberi rull – ka selle kohta saime teada, et see on väga kallis. Homme saab meil oma vetsus tualettpaber otsa. Täitsa põnev, kas saame külaliste kapist või on meile mingi eripaber ette nähtud.

Kõige selle õuduse pääle on Naispartneril ometigi ka peris kenad küljed olemas. Nii et kui ennast kõvasti taltsutada, siis paari tunni pärast on Naispartner peaaegu normaalne ja vabandab, kuidas ta on vahepeal nii stressis ja siis ta võib halvasti öelda ja... Sellest, kuidas inimene nelja inimese majutamisest – rohkem pole neid siin korraga praeguseks olnud (kes pealegi päev läbi kuskil ringi reisivad) – kuidas inimene selles nii tohutus stressis saab olla, see on üks maailma müsteeriume ja jääb meie jaoks ilmselt lahendamata mõistatuseks.

Nii et tegelikult on meil siin ikka tore ka. Ujume oma helesinises basseinis, päevitame ja iluleme. Ja oleme Naispartnerile pere eest. Sest Naispartner on küll mõned korrad abielus olnd, aga mitte kunagi õnnelikult. Lapsi tal ei ole ja vennaga ta läbi ei käi. Vend on hädapätakas. Muudkui laenab kõigile sõpradele raha ja teeb neile tasuta tööd. Aga meie oleme niiiii kenad inimesed!
Muidugi oleme. Me kuulame igal õhtul kannatlikult ära kõik Naispartneri mured ja rõõmud. Et kust ta midagi odavamalt sai ja millise hea diili tegi. Tunneme kaasa, lohutame ja rõõmustame koos temaga. Me võiksime siia alatiseks jääda. Naispartner sõidutaks meid korra aastas oma kulu ja kirjadega koju.

Meie toa uksest kolme meetri kaugusel on mets. Bambusemets. Sa armas aeg, kuidas see naksub ja nagiseb! Nagu vana regi. Väga äge.

Ja merepõhjas – meri oli parasjagu kodunt ära läinud – kappasid ükspäev hobused. Väga äge.

Ja iluaias on meil üleni erepunane puu. Pole kohalik liik, Austraaliast pärit. Väga äge.

Ja ilmad on puha päikest täis. See ei ole tavaline, kinnitab Naistartner. Noh, ega meie ka ei ole tavalised. Meil on ikka üliäge aasta olnud.

Head uut aastat meile kõigile!  

 P.S. Kui keegi tahab majutuma tulla, siis palun.