Ull Lugu: Jipijapajutt

Selle asja nimi on kohanemine keskkonnaga :)

Ma arvan, et Sa ei pea üldse häbnema, kui Sa juhtumisi ei tea, misasi on jipijapa. Ma arvan, et Sa tead suurepäraselt, misasi on palm, mis ekvaator ja mis kaabu. Jipijapa on kõiki neid natuke.

Kõigepealt on ta palm. Õigupoolest palmilaadne taim, mida kohalik vanarahvas kutsub jipijapaks. Indiaani juurtega vanarahvas. Natuke noorem rahvas ütleb toquilla. Need nooremad on hispaaniakeelsed. Teadlased ütlevad Carludovica palmata – Hispaania kuninga Carlos IV ja tema abikaasa Maria Luisa de Parma auks, kes toetasid Ladina-Ameerika floora katalogiseerimist. Eestikeelsed teadlased ütlevad Panama kübarlehik.

Panama kübarlehik ei kasva aga teps mitte Panamas, vaid hoopis Ecuadoris. Ecuador asub, nagu tema nimi nõuab, ausasti ekvaatori peal. Ecuadori läänerannikul asuvad Jipijapa linn ja kanton. Ei ole raske ära arvata, et Jipijapas kasvab palju jipijapasid!

Jipijapade vartest tehakse jipijapasid. Ecuadoris, mitte Panamas. Ja ometigi tunneb kogu maailm neid punutisi Panama kaabu nime all!!!
Miks ometi???

Sest 19. sajandil ei lubatud Lõuna-Ameerikas toodetud kaupu otse päritolumaadest USA-sse viia. Kui just ei olnud tegemist USA firmaga Lõuna-Ameerikas. Keskne kaubaladu ja toll kõikide niisuguste „keelatud” kaupade jaoks oli Panama. Kõik kaabukastid said külge tollitempli „Panama“. Ka Napoleon III jaoks mõeldud sombrero de paja toquilla pandi aastal 1855 Panamast laeva peale ning pärast seda hakkasid lisaks ameeriklastele ka prantslased arvama, et sedasorti asi on Panama kaabu. Nii need Ecuadori kübarad endale nime saidki. Ja kui USA president Theodore Roosevelt Panama kanalit uudistamas käies 1906. aastal endale Ecuadori õlgkaabu pähe suras, levisid fotod üle ilma ning aitasid Panama kaabu nime veelgi kinnistada.

Ecuadoris valmistatud Panama kaabud tulevad eelkõige tuttavad ette filmidest, härrasmeestest mafioosode peast. Tegelikult olid need algselt, enne hispanlaste kohalejõudmist, hoopis naiste peakatted. Tänapäeval valmistatakse Panama kaabusid nii meestele kui naistele ja Cuenca linnas asuva pereettevõtte Homero Ortega seinal näiteks on fotod kuulsustest, kellel nende kaabu peas – printsess Diana, prints Charles, Julia Roberts, Michael Scuhmacher, rida presidente ja nobeliste... Homero Ortega kübarad esinevad ka mitmetes filmides, nagu näiteks "Pretty Woman".

Kuulsused, sh pretty woman Homero Ortega kaabudega (pilt on Jassu masinast).

Õde ja vend, Alicia Ortega ja Homero Ortega - Panama kaabusid tootva pereettevõtte Homero Ortega eestvedajad. Lisaks veel ka õde Gladys.

Kaabupunumise kunst on vähemalt 6000 aastat vana, kinnitavad teadlased, kes on leidnud selles piirkonnas tehtud väljakaevamistel sombreerosid kandvaid figuure. Käsitööks on kaabupunumine jäänud tänaseni - põhiosa toodangust ei tule mitte suurtest tehastest, vaid külanikerdajatelt. Sageli kasvatavad nood ise ka taimed, mille vartest lõpuks peakatted valmivad. Panama kübarlehik kasvab 1,5-2,5 m kõrguseks. Kui taim on „küps”, raiutakse ta matšeetega maha, eemaldatakse lehed ja viiakse varred koju.

Kõigepealt keedetakse neid varsi natuke. Tavalises vees. Nagu spagette. Riputatakse nööri peale kuivama. Nagu pesu. Seejärel tõmmatakse vartest kas küünte või terava metallkammiga peenikesed ribad-kiud, millest saabki eelkõige sõltuma kaabu kvaliteet. Mida peenem kiud, seda kõrgem kvaliteet. Ja hind.

Meie giid, Alicia tütar, väidab, et punuda võib sellisest kiust, kuid võib teha ka nii, et igast siin pildil olevast ribakesest saab 12 kiuniiti...

Järgmiseks pleegitatakse ribasid väävliauruga. Kuivatatakse. Punumist alustatakse pealae keskelt ja stiilid võivad olla üsna erinevad – klassikaline kalamuster, teemandimuster, kudumist meenutav muster...

Algus on tehtud. Kroon on valmis.

Kui pealagi ehk „kroon” on valmis, jätkub punumine „vormi peal” - tavaliselt on selleks posti otsa pandud kivi. Kuduja kummardub kivi kohale ja hoiab rinnaga „krooni” vormi peal kinni. Üsna ebamugav asend. Kuid mitte ainult ebamugav asend pole takistuseks: Panama kaabusid punutakse vaid varastel hommikutundidel, mil päike veel nii intensiivne pole, ja õhtul. Siis on peened kiud tänu suuremale õhuniiskusele painduvamad ja lasevad endid lihtsmalt palmitseda. Nii saab kaabu kallal maksimalselt 4-5 tundi päevas nikerdada. Keskmise kvaliteediga kaabu saab oskaja valmis kahe päevaga. Kui käsil on Superfino või veel filigraansem töö, lüheneb ka päevas kasutada olevate tundide hulk ning ühe kaabu tegemiseks võib kuluda 4-8 kuud. Ilmselgelt mõjutab see ka hinda.

Panama kaabud võivad maksta mõnikümmend dollarit, mõnisada (Superfino) ja mõnituhat. Hinnarekordiks on 100 000 USD ühe kaabu eest. Kui muuseumis vaadata mõnd sihukest klaasi taha pandut, ei oska hinda paljuks pidadagi – tavalise õmblusniidi läbimõõduga on need kiud, millest niisugused kaabud on punutud...

Klaasialune kaabu, mille väärtuseks öeldakse 5000 dollarit. Pärandusena saadud. Tõepoolest nagu niidist tehtud!

Supersuperfino, 2000 dollarit. Selle pildi pealt kahjuks punumismuster ja - tihedus/peensus välja ei paista. Legendid väidavad, et Superfinosse (rääkimata siis supersuperist :))võib valada vett ning tilkagi ei tule läbi. Või et Superfino võib kokkurullitult ehe abielusõrmusest läbi tõmmata. Me ei küsinud, kas need legendid ka paika peavad.

Cuenca, 300 000 elanikuga Ecuadori suuruselt kolmas linn on Panama kaabude linn. Isegi Cuenca poltseinike peas võib neid kohata. Cuencas pesitsevad manufaktuurid ja eksportijad. Siin pleegitatakse küladest kokkuostetud toorikuid veel ja veel, tänapäeval juba ka värvitakse, aurutatakse, pressitakse vormi ja lisatakse ilupaelad.

Kaabutoorikud - pleegitatud ja pleegitamata, värvitud ja värvimata...

Värvitud.

Pleegitusvannid

Kaabude vormipressimine, mis vanal ajal...

... käis nii. (Vaata, miuke lõõtsaga triikraud!)

Ilupaelte ja -vidinate külgepanek

Giidipiiga sõnul läheb nende toodang 35 riiki. Homero Ortega - firma, mille muuseumi ja tootmisala meie külastasime - annab ostjale kaasa toote garantii-sertifikaadi. Sest nagu igas vallas, on ka siin võimalik hankida endale odavam koopia - Panama kaabu, mille valmistamisel on teatud astmed vahele jäetud või mille tegemisel on kasutatud vett- ja mustusthülgavat kunstkiudu – lihtsamalt öeldes, linase asemel nailon... Hiina odav masstoodang teeb ka siinsete tootjate elu kibedaks.
"Me müüme praegu 12 000 kaabut kuus. 15-20 aastat tagasi müüsime 60-72 000," ütleb Homero Ortega. Lisaks konkurentsile on suur probleem ka punujate kadumine. "Noored ei taha ega viitsi sellega tegeleda. Meil on praegu ainult 6-7 inimest, kes oskavad tõelisi Superfino'sid teha."

Samal ajal suunab Homero Leegi vitriini poole, surub talle ühe ühe eridisainiga kaabu pähe ja nõuab, et me pildistaksime. Kougib seepeale välja oma telefoni ja hakkab näitama kordamööda pilte ja nende eest saadud tunnustusi. Mees on osavasti ühendanud äri ja hobi - kõikidel piltidel on Panama kaabudes tegelased. "See on mu tädipoeg, see lapselaps..." loetleb mees. Aga pildid on ilusad tõesti.

Ja nii ongi Jipijapast pärit jipijapast saanud jipijapa - pehme, kerge, veekindel ja hingav Panama kaabu, mis kannab selle eest hoolt, et tema kandja ka kuumadel päevadel külma pea säilitaks.