Tuesday, December 5, 2017

Jumalad ja puuma kaka


Meile oli lubatud Kuud ja Päikest. Selle asemel ladistas laushallis aknataguses vihm. Korralik vihm, tihe ja jäme. 
Kui meil poleks paadipiletid ostetud olnud, oleksime kindla peale käega löönud. Kohe üldse ei tundunud, et sellest päevast võiks asja saada. 
Lisaks vihmale lakkusime haavu. Milliseid täpselt, ei saanud me isegi aru. Olgu, sügelevate moskiitohammustuste päritolu oli selge. Paadisõit  troopilises vihmas  - tiba külmavõitu see kihutamine ju oli. Suhteliselt kiire kõrgusemuutus - 160 m pealt uuesti 4 km kõrgusele. Poolmagamata olek - 15 tundi bussis mööda Surmateed - tänasin õnne, et oli öö. Ma ei armasta eriti bussiaknakuristikke. Jassu ikka pistis pilkases pimeduses pea aegajalt aknast välja ja raporteeris, et nüüd on üks veoauto ripakil üle serva ja nüüd teine. Meie buss ei saanud endale muidugi sellist luksust lubada, tema oli banaane täis. Businessbuss.

Igatahes oli kaks kolmandikku reisiseltskonnast Boliivia linnakesse nimega Copacabana jõudes suhteliselt siruli. Ainult Väle Põder lasi ringi, nagu poleks temal kõige sellega mingit pistmist. Meie Jassuga piilusime tekiserva alt nagu punaste silmadega kaimanid ja lasime külmal ning kuumal higil kordamööda voolata. 
Selleks, et Titicaca järve ääres asuvasse Copacabanasse jõuda, tuli hakkama saada ka väikese praamiületusega. Tõesti väikesega. Väikese all ma pean silmas praami. Ja ületatav vesi kannab ka juba Titicaca nime.

Titicaca on 4 korda suurem kui Peipsi ja nii, nagu meie peame Peipsit Venemaaga jagama, jagavad Titicacat Boliivia ja Peruu. "Meil on Titi ja Peruul caca," lõõpis meie pampa-giid, väites, et titi tähendab puumat ja caca - kakat. Naabritevahelised naljad, eksole. Ametlikumad versioonid on titi juures ühel nõul - aimaraa keeles suur kass (ehk puuma), caca asemele pakutakse  enamasti kaljut. Niisiis Puumakalju.

Nagu öeldud, ei olnud see vihm üldse meie plaanidega kooskõlas. Aga me olime ometi piletid Kuu-ja Päikesesaarele ära ostnud... Vedasime oma vaevatud kered välja.

Selline kangelaslikkus oli ilmselgelt Pachamamale meelepärane tegu. Aga esialgu me seda veel ei teadnud. (Pachamama, Maa-Ema,  tundub Andide inimeste lemmikjumalanna olema).
 Esialgu olme me üksjagu pahased, kui paadimees teatas, et Kuusaarele tema täna ikkagi ei sõida, et on "muchos rain". .Ja et ta paneb meid nüüd siin Päikesesaare, Isla del Sol, ühe serva peal maha ja siis vaadaku me ise, kuidas me selle järgmise sadama, kuhu ta kella kolmeks tuleb, üles leiame. 

Eks me siis hakkasime vaatama. Kõigepealt vaatasime kena kiviaeda...
 ... ja siis neid kadakaid, mis muidugi ei olnud kadakad, aga mingitmoodi peab ju inimene asju nimetama, eksole. Ja see oli ikkagi saar. Peaaegu nagu Saaremaa või nii...

Ja siis vaatasime ubasid, mis olid Pachamama-kindlalt oad.
Selleks ajaks olime me juba jälle üksjagu ülespoole roninud ja ma võin teile kinnitada, et see ei ole lihtne sellises kõrguses (ca 4 km) ja sellises eas. Kogu aeg on rinnus niisugune tunne, nagu oleksin enese teadmata ühe kopsu heategevuseks annetanud. Äkki olengi?

Tundus, et uba on saarerahva peamine toidus, sest ühtegi teist kultuuri me kasvamas ei näinud. Kui üks 2x2 m maisipõld välja arvata.
 Küll aga nägime mitmeid loomi - lambaid, laamasid, sigu, koeri,.. Kõige rohkem eesleid. Küllap kuluvad nad sääl kenasti ära, sest ühtegi mootorsõidukit saarel ei ole. Seega ka mitte mootorsõidukitele sobilikke teid. Aga igasugust träna on inimestel ju ikka aegajalt vaja vedada.
 Kasvõi selleks, et endale maja ehitada.


Või kirik - selle jaoks läheb juba tükk maad rohkem träna vaja.

 Kiriku kõrval oli ka väike surnuaed - nii väike ja mahajäetud, et sellel saarel ilmselt ei suregi inimesed ära. 
Järgmine tädi igatahes oli väga elus. Nii elus, et suutis Leegile-Jassule koguni kohalikku tekstiilitoodangut kaela ja seljakotti määrida. Tõttöelda  olid ikka imeilusad kangad küll!

Isla del Sol ehk Titicaca saar, 14,3 ruutkilomeetrit ja  kõrgusega kuni 4081 meetrit üle merepinna, on eriti oluline ja püha paik inkade jaoks ja nende mütoloogias. Legende on mitmesuguseid. Ühe järgi sai maailm alguse just Titicacas, kui peajumal Viracocha järvest tuli ning päikese, kuu ja tähed lõi.
 See selgitav pilt on pärit .siit.
 
Teise järgi olevat päikesejumal Inti saatnud õe-venna (kellest üksiti said ka abikaasad) Manco Capaci ja Mama Ocllo maa peale inkade riigi rajamisele appi. Heitnud oma lapsukesed siin, Päikesesaarel, Maa peale, andnud kaasa kuldse kaika ja öelnud, et seal, kus kaigas lobedalt maa sisse läheb, seal on viljakas pinnas ja sinna rajate linna ja riigi ja kõik, mis vaja. Cusco linna kohal siis kõik juhtunudki. 
Kui jumalik missioon täidetud, hakanud Manco meestele jahikunstis õppetunde andma, Mama Ocllo viinud samal ajal naistele kangakudumistöötubasid läbi.

Saarel pidid kuulu järgi olema inka trepid ja inka aed. Et tutvustada tänapäeva inimestele, milliseid taimi inkad kasvatasid ja mille jaoks. Aed oli täitsa olemas, taimedel sildidki juures, kuid lukku pandud ja luku võti katki murtud...
Selle eest inka trepid olid terved. (Tuletan meelde, et meie olime haiged).

Inkade tseremoniaalportaalid. Milliseid tseremooniaid, kelle auks ja mille puhuks - seda me kahjuks teada ei saanudki.
Igatahes oli Päikesesaar meie jaoks imelise rahu ja mõnusa kulgemise saar - suur tänu paadimehele, kes Kuusaarele sõita ei viitsinud!

 Aga Titicacas on veel palju saari, kõige kuulsamad neist Peruu poolel olevad Urose ujuvad saared. Loomulikult pidime me sinna minema. 
Esialgu tundus kõik väga äge. Pachamama, kas tõesti saab jälle üks ilmaime oma silmaga ära nähtud!

Rahvakild nimega "Uros" või "Urus" elab saartel juba sajandeid, olles kunagi vaenulike hõimude eest siia põgenenud ja Titicaca järve madalikele oma kodu rajanud. Järves kasvavast totora-roost on tehtud nii saared ise kui kõik muu eluks vajalik - majad, paadid... Inimeste eluiga selles niiskes kliimas ei olla kuigi kõrge.
Meie juht väidab, et saari on 79. Wikipedia ütleb, et 49. Veel ütleb internet, et tegelik urose rahvakild on ca 50 aastat tagasi välja surnud, et need on mõned ketšuad ja aimaraad, kes seal vana eluviisi alal hoiavad.
Pachamama, ja ongi selline värviline urose-tädi kõrkjates!
Pachamama, selline "piiripunkt"! Mehed küsivad "saartemaksu" - meie paadimees on selle eelnevalt meie käest kokku korjanud. See ei tundu veider, sest igal pool Boliivias oli samuti looduskaitsealadele ja küladesse sisenemise maks. Ju on Peruus asjad samamoodi.

Läheneme järjest saartele. Nii äge!

Järgmisel teeäärsel ujuval saarel istub imetav ema, suurem laps kõrval. Eksootiline ju!

Ja siis korraga tüürib meie laevuke kaldasse ning me astume maha. Saarerahvas kergitab seelikuid ja kiirustab kalleid külalisi vastu võtma.
Hobuserauakujuline roopõimik on selleks, et kallid külalised istet saaksid võtta. Kohe tuleb loeng.

Mees, kes nimetab end pealikuks, hakkab kõnet pidama. Kahjuks ainult hispaania keeles. Õnneks mitte pikalt, maksimum kümmekond minutit. Meiega koos on kaks sakslannat, kellest üks veidi hispaaniat mõistab. Igatahes ei kuule me midagi, mida me juba ei teaks. 

 Kui pealik on lõpetanud, võtab naispool kallitel külalistel käest ja 3-4-5-kaupa juhatatakse kõik grupikesed majadesse. Jess, nüüd saame näha, missugused on elutingimused seestpoolt!
Ca 3 x 3 majake on jagatud kaheks. Kogu tagumine pool tundub magamisase olema. Eespool on uksest nii paremal kui vasakul meetrijagu madalat istumisalust. Seintel ripuvad värvilised seelikud. Ei ühtegi topsikut-kopsikut-tööriista, sahtlitest-suhvlitest-karpidest-kappidest-laudadest rääkimata...
Naine alustab itkulaulu ja tõstab välja suveniirikesed, mida oleme juba nädalate kaupa igal pool näinud. Mõned kõrtest punutised, mõned kaelaripatsid... Kõrspunutised just ongi need, millest ma seljakotireisil puudust olen tundnud! Naisel on kaks last, tõlgib sakslanna.  Võibolla me ikka ostame selle või tolle... Ah et ei? Aga võibolla te siis panete seeliku selga ja teete pilti ja see maksab nii ja niipalju? 
Issand, kuidas mulle ei meeldi, kui minu käest sellisel moel raha välja pressitakse!
Pääseme kuidagimoodi majakesest tulema. Ka teistest majakestest hakkab rahvas välja tilkuma ja pealik kamandab meid paati. Me sõidame kõige suuremale saarele, pealinn-saarele!
Peaaegu hakkab jälle põnev tunduma, ehkki roopaadi seest paistavad plastpudelid ja sinine kile. Tühja kah!
 Selliseid paate nimetatakse siin "balsa"-deks. Mootorit pole, kuid paadi kahe haru vahele lükatakse mootorpaat... Mulle tuleb meelde, kui võimas tunne oli Lofootidel viikingipaadiga sõita. Kõik oli päris - tuul ja purjed ja paat ja...

Kuid enne, kui me minema hakkame - seltskond istub kõik juba paadis - saame veel laulu osaliseks. Pealik ja üks naishääl annavad endast parima, et igale rahvale meelepärane lauluke laulda. Mitte oma rahva repertuaarist, vaid mõni külaliste hittlugu. Üks salm, aitab küll. Järgmine laul. Eestist pole nad midagi kuulnud ja Kalle-Kustat ei tule. Sellegipoolest peame me pealiku kübarasse oma osa andma. 
Lisaks sellele teatab pealik, et paadisõit pealinn-saarele nii uhke sõiduriistaga maksab samuti. Niisiis avame jälle rahakotiraudu.
Vahepeal on üks noor, ilmselget vaimse puudega piiga, samuti mütsilotu leidnud ja teeb rahva sees sellega oma tiiru. Meil on peenraha otsas ja me ei pane tema kübarasse midagi. "Por qué?" küsib tüdruk hämmeldunult ühelt meie kaasreisijalt. "Miks? Miks nad ei pane?" See on kergelt kimbatuses ja ainus sõna, millest ma aru saan, on "alemanja". Niisiis oleme me emba-kumba: kas ihnsad või rumalad sakslased.
Sissepääs pealinn-saarele on uhke.

 Sissepääsu taga asuvad... kaks suveniiripoodi, üks restoran ja üks putka, kus pakutakse passi templit, et oled Urosel käinud.Väikese tasu eest otse loomulikult.
 Samasugune rütm tundub olema kõigil teenusepakkujatel: kõik müüvad 3-tunniseid reise, mille sees on kahe saare külastus. Niisiis 30 minutit "pere juures" ja 40 minutit "poes", nagu meie kogemus näitas.
 Vaade pealinn-saare vahitornist. Pea iga saarekese juures on mandrilt turiste toov paat.

Aga kõik need töövõtted, millest ma olen lugenud - et näidatakse, kuidas matšeetega roogu töödeldakse, sellest maju ja paate tehakse, kivikeerutamisega linde püütakse, kunstipärasied puunikerdusi tehakse (neid polnud isegi müügis ühtegi!), imelisi kangaid, vaipu ja tekke kootakse... ???


Ma saan aru, et maailm muutub ja autentsust jääb järjest vähemaks, et ka selliste kohtade elanikud tahavad elektrit ja muid mugavusi (päikesepaneelid jms majade juures), kuid siis tulekski sellest kohast muuseum teha, mitte lasta inimestel arvata, et nad ei pea elus mitte midagi muud tegema kui haleda näoga teiste käest raha nuiama...
Ma pole vist elus nii suure turismialase pettumuse osaks saanud. Võib-olla ainus autentne hetk kogu Urose-temaatikas oli allolev:

Kui nüüd võrrelda Boliivia Päikesesaare ja Peruu Urose ujuvsaarte elamust, siis ma olen Marcailiga nõus: Boliivial on titi ja Peruul caca!

Aga fakt on ka see, et mul oleks jäänud elupäevade lõpuni hinge pääle kripeldama, kui me Urosel käinud ei oleks. Nii et kõik on ikkagi hästi!!!

Leegi Ja Jassu reisilugu avaneb siit:
 http://www.leegi.jassu.ee/2017/12/07/boliivia-paiksesaarelt-peruusse/

Ja kui keegi tahab meie seni läbitud marsruuti silmata, siis palun:


No comments:

Post a Comment