Ma
ei oska parimagi tahtmise juures ära arvata, kui suur osa minu elust on
möödunud bussides, kuid reis Punost
Cuscosse kuulub kahtlemata elamuslikumate hulka. Ja hoopiski mitte sellepärast,
et turismipromojad nimetet marsruuti väga ilusaks peavad - selle koha peal jään
ma paraku oma ärahellitatud arvamuse juurde.
Me
olime saanud selleks 9-tunniseks tripiks kohad poolpanoraamvaatega
esireas, kahekorruselise bussi ülakorrusel. Poolpanoraam sellepärast, et keegi
ei jõua esiakna mõrasid ja kleepse kokku lugeda, kuid mõni koht paistab läbi
ja küljeaknad on puhta terved.
Minu
taga istuvad kaks kuivetanud taati, mõlemal piibel peos. Taadid hakkavad juba
enne bussi väljumist sealt teineteisele tarkusi jagama ja mõistatusi ütlema.
Kui
buss on startinud ja linnast välja jõudnud - oleme heitmas veel viimast pilku
emotsioone tekitanud ujuvsaartele -
- ronib ülakorrusele abibussijuht ja hakkab...
laulma! Põle teisel ei häält, kõrva, ega mälu, aga kui inimesel ikka on nii
suur lauluisu rinna sees, no kesse tohib keelata! Mälupuudus osutub selles
situatsioonis kuulajale kasulikuks - jumal teab, kui pikaks need soolopartiid
muidu veniksid...
Kui
bussijuht on oma repertuaariga ühele poole saanud, tõmbab ta tagataskust
kübara (nagu mustkunstnik kübarast jänese) ja hakkab sellega mööda reisijaid
jõlkuma-kõlkuma. Ma arvan, et ta oli Urose ujuvsaartelt pärit.
Mõne
aja pärast kostub sama repertuaar allkorruselt.
"Pachamama,
jälle hakkab laulma!" jõuan ma mõelda, kui selja tagant taas
tugevamat meeshäält kuulda on. Aga ei olne bussijuht, oli hoopis üks täiesti
uus esineja. Igati klanitud kutt: valge triiksärk ja sätitud sonks. Kõrvade külge kinnitatud mikrofon suu ees.
Mees seisab teise pingirea juures, nii et meile jääb imetleda tema tagumine pool. Seda enam on meil võimalus pöörate tähelepanu sisule, eksole.
"Amigos,"
ütleb kutt ja lehvitab mingit kausta. "Amigos!"
Meeldiv hääl ja hea diktsioon. Hispaania keel on tõesti ilus!
"Senjoras i senjoritas! Amigos!"
Kuti jutt jookseb kut tuline jutt.
"Gratis
informaciones, amigos! Filosofias Hippokrates, senjores!“
Tervistedendav
bussiliin? Tasuta loengud rahva haridustaseme tõstmiseks???
Mehe
hääl tõuseb ja langeb, puhkeb kohati võimsalt õitsele ja närbub siis peaaegu sosinaks. Vahele mõni nali. Mehe žeste saadab kogu keha. Väljaõppinud ilukõneleja.
„Depression,
amigos! Reumatismo. cavalieros! Artritis, senjoras!“ tulistab mees.
„Osteoporos! Musculates! Urinarias!
Panico! Mucho problemas, amigos! No sexi, amigos!“
Taadid
minu selja taga on juba piisavalt
ehmunud. Minu pinginaaber, indiaaninaine, on ilukõnest hoolimata magama jäänud.
Saan lõpuks ometi võimaluse üles
pildistada see kohalik hitt, must patsiots, mis siinsete naiste mustad patsid
visuaalselt veel pikemaks teevad.
„Por
que, amigos?“ müristab mees ja pühib higi. „Por que? Miks?“
Ja
vastab loomulikult ise:
„Grande
agencia, amigos! Atractivo! Sexi! Profesional! Claro, amigos?“
Akna
taga on üks kits esikäpad põlvili lasknud ja näksib, tagumik uppis, savi.
Vähemalt eemalt pole muud näha.
Ja
karjused. Karjuseamet on endiselt osa eluviisist. Karjuseid, kohati ka nende
armetuid varjualuseid, on näha igal pool. Külad on endiselt porikarva. Kui
külas juhtub olem üks uhkem ehitis, siis on see spordirajatis. Nii oli see
Boliivias ja nii jätkub Peruus.
"Koncentrata,
senjoras! Medicamente, senjoriitas!! Cofein! Nicotin! Coca-Cola! Calorias, amigos! El azucer y la
sal (suhkur ja sool), amigos!"
Ja
nüüd jõuame puändini: mehel on pakkuda lahendus!
Kuid tema hoog võetakse ootamatult maha. Buss on seisma jäänud ja vahekäik täitub
silmapilkselt söögimüügitädidega. Olgu, võtame ka ühed pirukad.
Pirukad
osutuvad kartulipudrupallideks, mille sisse on peidetud porgandit, sibulat,
kana ja muna. Koduselt maitsvad!
„Productos,
amigos!“ teatab mees võidukalt, kui buss jälle hoo üles on võtnud.
Akna
taga on „mudatellisetehas“, st
põllulapp, millel mullaksolevast materjalist pätse vormitakse. Nii, nagu
Indias, nii on ka siin põhitööjõuks naised.
Mees
lehvitab mingit taimeteepakikest.
„Desinfeksion!
“ müristab ilukõneleja. „Moskiiitos, kukaraadžas!“ Saame aru, et terve perekond
ja suur suguvõsa saavad kõigist hädadest priiks, kui seda jooma hakkavad.
Ah et
ikkagi tooteesitlus!
Järgmisel
päeval järgmises bussis saame osa eukalüpti tervendavatest mõjudest. Kolmandal tooteesitlejal on mingid potsikud... Kuid järgmised mehed pole enam pooltki nii veenvad kui see esimene.
Kui
me maha läheme, ostame Inka Colat. Mitte protestiks – me oleme juba ammu
mõelnud seda proovida. Tõesti on ülearu magus. Nagu kollane (amarillo!)
„Kelluke“, aga tükk maad magusam.
Aga kas pole tore, kui inimestel on keeled suus!
Tüüpiline külapilt. Bussiaknast.
Tüüpiline külapilt. Bussiaknast. Vol 2
Natuke suurem küla. No tegelikult linn.
Bussijaamas. Lambanahkade lugemine.
No comments:
Post a Comment