Thursday, December 7, 2017

Haritud inimesed



 Ma ei oska parimagi tahtmise juures ära arvata, kui suur osa minu elust on möödunud bussides, kuid reis Punost Cuscosse kuulub kahtlemata elamuslikumate hulka. Ja hoopiski mitte sellepärast, et turismipromojad nimetet marsruuti väga ilusaks peavad - selle koha peal jään ma paraku oma ärahellitatud arvamuse juurde. 

Me olime saanud selleks 9-tunniseks tripiks kohad poolpanoraamvaatega esireas, kahekorruselise bussi ülakorrusel. Poolpanoraam sellepärast, et keegi ei jõua esiakna mõrasid ja kleepse kokku lugeda, kuid mõni koht paistab läbi ja küljeaknad on puhta terved. 

Minu taga istuvad kaks kuivetanud taati, mõlemal piibel peos. Taadid hakkavad juba enne bussi väljumist sealt teineteisele tarkusi jagama ja mõistatusi ütlema.

Kui buss on startinud ja linnast välja jõudnud - oleme heitmas veel viimast pilku emotsioone tekitanud ujuvsaartele -

- ronib ülakorrusele abibussijuht ja hakkab... laulma! Põle teisel ei häält, kõrva, ega mälu, aga kui inimesel ikka on nii suur lauluisu rinna sees, no kesse tohib keelata! Mälupuudus osutub selles situatsioonis kuulajale kasulikuks - jumal teab, kui pikaks need soolopartiid muidu veniksid...
Kui bussijuht on oma repertuaariga ühele poole saanud, tõmbab ta tagataskust kübara (nagu mustkunstnik kübarast jänese) ja hakkab sellega mööda reisijaid jõlkuma-kõlkuma. Ma arvan, et ta oli Urose ujuvsaartelt pärit.
Mõne aja pärast kostub sama repertuaar allkorruselt.

"Pachamama, jälle hakkab laulma!" jõuan ma mõelda, kui selja tagant taas tugevamat meeshäält kuulda on. Aga ei olne bussijuht, oli hoopis üks täiesti uus esineja. Igati klanitud kutt: valge triiksärk ja sätitud sonks. Kõrvade külge kinnitatud mikrofon suu ees.
Mees seisab teise pingirea juures, nii et meile jääb imetleda tema tagumine pool. Seda enam on meil võimalus pöörate tähelepanu sisule, eksole. 

"Amigos," ütleb kutt ja lehvitab mingit kausta. "Amigos!"
Meeldiv hääl ja hea diktsioon. Hispaania keel on tõesti ilus!
"Senjoras i senjoritas! Amigos!"
 Kuti jutt jookseb kut tuline jutt.
"Gratis informaciones, amigos! Filosofias Hippokrates, senjores!“
Tervistedendav bussiliin? Tasuta loengud rahva haridustaseme tõstmiseks???

Mehe hääl tõuseb ja langeb, puhkeb kohati võimsalt õitsele ja närbub siis  peaaegu sosinaks. Vahele mõni nali. Mehe žeste saadab kogu keha. Väljaõppinud ilukõneleja.

„Depression, amigos! Reumatismo. cavalieros! Artritis, senjoras!“ tulistab mees. „Osteoporos! Musculates!  Urinarias! Panico! Mucho problemas, amigos! No sexi, amigos!“
Taadid minu selja taga on  juba piisavalt ehmunud. Minu pinginaaber, indiaaninaine, on ilukõnest hoolimata magama jäänud. Saan lõpuks ometi  võimaluse üles pildistada see kohalik hitt, must patsiots, mis siinsete naiste mustad patsid visuaalselt veel pikemaks teevad. 

„Por que, amigos?“ müristab mees ja pühib higi. „Por que? Miks?“
Ja vastab loomulikult ise:
„Grande agencia, amigos! Atractivo! Sexi! Profesional! Claro, amigos?“

Akna taga on üks kits esikäpad põlvili lasknud ja näksib, tagumik uppis, savi. Vähemalt eemalt pole muud näha.
Ja karjused. Karjuseamet on endiselt osa eluviisist. Karjuseid, kohati ka nende armetuid varjualuseid, on näha igal pool. Külad on endiselt porikarva. Kui külas juhtub olem üks uhkem ehitis, siis on see spordirajatis. Nii oli see Boliivias ja nii jätkub Peruus.


"Koncentrata, senjoras! Medicamente, senjoriitas!! Cofein! Nicotin!  Coca-Cola! Calorias, amigos! El azucer y la sal (suhkur ja sool), amigos!"
Ja nüüd jõuame puändini: mehel on pakkuda lahendus!

Kuid tema hoog võetakse ootamatult maha. Buss on seisma jäänud ja vahekäik täitub silmapilkselt söögimüügitädidega. Olgu, võtame ka ühed pirukad.
Pirukad osutuvad kartulipudrupallideks, mille sisse on peidetud porgandit, sibulat, kana ja muna. Koduselt maitsvad!

„Productos, amigos!“ teatab mees võidukalt, kui buss jälle hoo üles on võtnud.
Akna taga on „mudatellisetehas“, st  põllulapp, millel mullaksolevast materjalist pätse vormitakse. Nii, nagu Indias, nii on ka siin põhitööjõuks naised.
Mees lehvitab mingit taimeteepakikest.
„Desinfeksion! “ müristab ilukõneleja. „Moskiiitos, kukaraadžas!“ Saame aru, et terve perekond ja suur suguvõsa saavad kõigist hädadest priiks, kui seda jooma hakkavad.
Ah et ikkagi tooteesitlus!

Järgmisel päeval järgmises bussis saame osa eukalüpti tervendavatest mõjudest. Kolmandal tooteesitlejal on mingid potsikud... Kuid järgmised mehed pole enam pooltki nii veenvad kui see esimene.

Kui me maha läheme, ostame Inka Colat. Mitte protestiks – me oleme juba ammu mõelnud seda proovida. Tõesti on ülearu magus. Nagu kollane (amarillo!) „Kelluke“, aga tükk maad magusam. 

Aga kas pole tore, kui inimestel on keeled suus!

 Tüüpiline külapilt. Bussiaknast.
Tüüpiline külapilt. Bussiaknast. Vol 2
 Natuke suurem küla. No tegelikult linn.
 Bussijaamas. Lambanahkade lugemine.

No comments:

Post a Comment