Oh sa vägev Machu Picchu!

„Ja vaata, et sa nendesse pruunidesse silmadesse ära ei upu,“ oli sõber Piret hääd soovid pikale teele kaasa andnud.

Ja nüüd ma siis magan ühes voodis väga pruunisilmse ja väga noore mehega. Mehel sai äsja keskkool läbi, nii noor mees on. Noor ja kogenematu.

Mehe leidsime bussist. Õigemini Leegi leidis ja tema selle kõik korraldas. Selle, et mu narivoodi ülemisel korrusel Machu Picchu jalamil norskab noor inglane.

 *  *  *

Vana Mäetipp (ketšua keeles Machu Picchu) ületas kõik talle pandud ootused. Nii vaimsed, füüsilised kui finantsilised.

„Ei ole. Ma pean selleks veel raha koguma, see on väga kallis,“ oli meile öelnud noor Cusco taksojuht, kes üle pika aja inglise keelt mõikav kohalik juhtus olema ja kellelt küsisime, kas tema on Machu Picchul käinud.

Iseenesest kurb, et peruulane ei jaksa oma maailmaimet külastada. Sest aastal 2007 valiti Machu Picchu  70 000 inimese poolthäälega  „kaasaja seitsme maailmaime“ nimekirja. Algatus oli eraviisiline initsiatiiv ja mingitele teaduslikele kriteeriumidel ei põhine.  

„160 USD,“ ütles üks turismibüroo tädi. „See on väga hea pakkumine. Ma arvestasin selle juba maha, et teil on öömaja endal olemas.“

„240 USD“, ütles teine turismitädi.

Kaks poolsada dollarit pooleteise päeva ja 70 km kaugusel asuva koha eest tundub igal juhul nöörimine. Kõige segavamaks faktoriks nende pakkumiste juures oli aga liig limiteeritud aeg – kõik rahaküsijad lubavad mäe peal olla kaks kuni kaks pool tundi. Seda tundub liiga vähe.

Otsustame omal jõul toime tulla.

Selleks, et Machu Picchu otsa saada, tuleb kõigepealt saada linnakesse Aguas Calientes - linn, kuhu ei vii ühtegi maanteed. Küll aga raudtee. Raudtee läheb Aguas Calientesest läbi ja koguni veel 12 km edasi.

Kõige ahnem tundubki kogu Vana Mäe äris olema Peruu Raudtee PeruRail. 70-kilomeetrise lõigu Cusco-Machu Picchu eest küsitakse (hea õnne korral) 65 USD. Ühe suuna eest. Meil nii head õnne ei olnud.  Meie õnn algas 444 USD-st üks ots pro persoon.  Lõime õnnele käega ja valime mitmesajakilomeetrise bussitiiru ümber mägede pluss lõppu 12 km vantsimist mööda raudteed.

Kuid ka riigi osa selles rahaküsimisvõistluses ei saa alahinnata. Järgmiseks on vaja mäepileteid (nagu talvisel suusapuhkusel, eksole! Noh ja Eestis ongi ju FB andmetel talv…) Mäepiletid on suurusjärgus 50 USD tükk ja lubavad sul mäe otsas olla kas hommikul 6-12 või õhtul 12-18. Aga kui Sul peaks tulema tahtmine täiendavalt veel mõne mäe otsa ronida (nagu näiteks see mägi, mis kõikidel postkaartidel taustaks), siis on mäepilet kolmandiku võrra kallim.  Ja kui tahad kahe mäe otsa, siis saab veel rohkem maksta.

Aguas Calientes asub orus, milles voolab Urubamba jõeke. Inkade linn Machu Picchu on sellesama jõe ääres 2340 m kõrgusel. Kõik soovitused algavad sõnadega: „Püüdke jõuda kohale päikesetõusu ajaks, siis on valgus ja vaated parimad, juba natukese aja pärast võivad pilved segama hakata.“

Mis võimalused on sul päikesetõusuks kohal olla? Sa kas hakkad kella 3-4 ajal öösel mööda järske treppe ronima, et 2 km kõrgust võtta, või valid 20 minutit sõitva shuttle-bussi. 20 USD eest saab 2 x 20 minutit sõitu – mäkke ja tagasi.

Noh, ja siis ükskord tahad sa kuidagi tsivilisatsiooni tagasi. Sa võtad kas PeruRaili või 12 km raudteematka pluss mitusada km ümber mägede… Korotše: hinge võtab kinni igal juhul.

Aga see kõik oli seda väärt.

Teekond ümber mägede

Aguas Calientes - linn, kuhu ei vii ühtegi maanteed.

Ainukesed sõidukid linnas on paarkümmend pendelbussi, mis jõeoru ja Machu Pichu vahel kurseerivad. Ja rong, mis 5-6 korda päevas turiste toob-viib.

Teel Vanasse Mäetippu ehk Machu Picchule.

Mõnede asjadega on nii, et sa justkui tead, kuid tegelikult ei tea mitte midagi. Machu Picchuga oli minu puhul just niimoodi. Süngelt võluv-võrgutav mäepilt koos sõnaühendiga  „inkade kadunud linn“ on silme ees issand-ise-teab misajast, kuid millal kadus ja kes kaotas ja … No midagi ei tea!

Seda suurem oli rõõm, kui selgus, et keegi teine ei tea kah suurt midagi. Et kogu Machu-Picchu värki varjab endiselt paras saladuseloor.

Isegi looriga on segased lood. Võiks öelda, et loori riputas Machu Picchu kohale aastal 1911 USA arheoloog Hiram Bingham. Hiram otsis hoopiski üht teist inkade linna (Vilcabamba,  leiti 60-ndatel)  ja arvas tükk aega, et on tolle leidnud. Hiljem tuli välja, et Machu Picchu.  

Peruulased ei ole nõus väitega, et Bingham avastas. Peruulaste jaoks ei ole Machu Picchu kunagi kadunud olnud. Nad on nõus väitega, et Bingham alustas seal esimesena arheoloogilisi väljakaevamisi. Peruulastel on hulk tõendeid ja fakte selle kohta, kuidas maatükki (mäetükki?) nimega Machu Picchu on aegade jooksul müüdud-renditud. Sellest kirjutab Sirbis toredasti Peruu Vabariigi aukonsul Eestis, Ricardo E. Mateo Durand.

Igatahes kahtlustavad peruulased, et Machu Picchus oli ohtralt inkade kulda ja et Bingham ajas sellele päkad silma. Ja nõuavad Ameerikalt ja Yale’i ülikoolilt oma varandust tagasi. Jutt käib 46 000 esemest.

Peale selle kahtlustavad peruulased kullavarguses ka üht sakslast, kes mõnikümmend aastat enne Binghami Machu Picchul ringi kooserdas.

Selles ollakse enam-vähem kokku leppinud, et linn on ehitatud ja tegutsenud sadakond aastat vahemikus 1440-1532. Ausalt, see on minu jaoks üllatus. Ma arvasin miskipärast, et MP on ikka ürgsematest aegadest pärit. Ja nüüd pean leppima teadmisega, et sellel ajal, kui meie Eestimaal endale esimest eestikeelset raamatut tegime, rassisid inkad mingi troopilise mäe otsas kive lõhkuda-lihvida!

Arvatakse, et ehituse algataja oli inkade valitseja Pachcutec (valitsusaeg1438- 1471). Tema pani aluse inkariigi võimsale laienemisele ja viis sisse Päikesejumala Inti kultuse. 

Linna rajamine inkade poolt on ka ainus teadaolev fakt selle linna kohta. Kõik ülejäänu on oletused.

Keegi ei tea, milleks sihuke linn rajati – oletatakse, et see oli umbes nagu Haapsalu, vaikne kena kohakene ja kuningapere kuurort pealinn Cusco lähistel. Teine teooria väidab, et paik oli osa iidsest palverändurite teekonnast, mida hispaanlaste tõttu ei jõutud aga kunagi lõpuni teha. Palverännurada arvatakse olevat seotud esimeste inkadega, kes Titicaca järve äärest teele asusid.

Keegi ei tea, miks linn maha jäeti – oletatakse, et põhjuseks oli pealinn Cusco langemine hispaanlaste kätte. Hispaanlased olla ka Machu Picchut otsinud, kuid orust jõe kaldalt linn kätte ei paista. Legendi järgi olla inkad lahkumisel Machu Picchut ümbritseva metsa maha põletanud, et sissetallatud radu varjata.

Alt orust Machu Picchu linn ei paista. 

 Machu Picchule on võimalik ka jalgsi minna - mitte küll iseseisvalt, vaid organiseeritud matkagruppidena. 88 km pikkuse retke nimega "Inka trail" (Inka rada) läbimine võtab 4 päeva ja ca 170 dollarit ning on vaja pikalt netis ette broneerida.

Mäel ringi jalutades on võimalik aru saada, mida see neljapäevane tripp endast kujutab. Inkad said nimelt väga hästi aru, et suure riigi heaks funktsioneerimiseks on oluline panustada taristusse. Pealinn Cuscost rajati Macchu Picchuni ca meetrilaiune tee, mis lookleb mööda kaljunõlvu ja mis on enamaltjaolt niimoodi taimede poolt varjatud, et orus liikuja ei oska midagi ega kedagi kahtlustada. Osa teest on tunnelina rajatud...

Kui sellel teel komistada,  jääb üle ainult imestada, kui kaua võib üks kukkumine ega võtta...

Inka rada. Akna moodi asi pildi keskosast veidi allpool kannab nime Inka Sild. Pilte suuremaks klõpsides saab detailidest paremini sotti :)

Läänepoolsed terrassid olid erosiooni ärahoidmiseks ja ka ilu pärast.

Idapoolseid terrasse kasutati põllumajanduslikel eesmärkidel - hommikupäike soojendas müürikivid üles ja need omakorda hoidsid sooja ka öösel. Nii oli MP-l võimalik kasvatada ka maisi, mis üldjuhul nii kõrgel (üle 2000 m) ei olevat võimalik. Täielikult linn ennast siiski ära ei toitnud.

Ülal pildil paremal - vahimaja.

 

                                 Idapoolsetel terrassidel viljeldakse põllumajandust tänini :)

Machu Picchus on säilinud enam kui 200 hoonet.  Oletatavasti elas mägilinnas ja selle ümbruses ca 1200 inimest.

Keset linna asus kivimurd. Kivimurru lähedus võimaldas ehitad suhteliselt kiiresti. Väidetavalt ehitati linn ilma rattaid, rauast tööriistu või mörti kasutamata. Kivid lõhestati ja tahuti sobivasse vormi meteoriit-rauast haamritega. Sellegipoolest jääb arusaamatuks, kuidas on võimalik raskeid kivimürakaid nii täpselt, suisa ideaalselt, haakuma tahuda!!!   Kuna Peruus esineb sageli maavärinaid, on niisugune ehitusstiil aidanud kompleksil (ja mitte ainult sellel siin) püsida.

Katus on kivitalade külge seotud nahast rihmadega (tegelikult need vist ei ole talad, aga minul pole küll aimu, mismoodi sellist palgikujulist kivijurakat nimetama peaks :)

Allolevate kividetailide külge sai kinnitada ukse.

Ka järgmine detail võib olla ukse kinnitamiseks - aga võib-olla ka millegi muu jaoks. Igatahes ei oskaks mina kivi sisse auku teha ka täna, viissada aastat hiljem...

Ühes linna nurgakeses asub "inkade taimeaed" - sildid on küll juures, kuid taimed ise on nii läbisegi risuks-räsuks kasvanud, et raske on aru saada, mis kellega kokku käib. Igatahes on siin eksponeeritud nii kokapuu...

kui Peruu rahvuslill kantuta (Cantua buxifolia).

Ülalolev pilt on pärit siit.

Lisaks elumajadele muidugi ka rida templeid -  igale tähtsale jumalale. Päikese ja kondori templid on linnas, Kuu tempel aga hoopis kõrvalasuva mäe taga. Inimluid pole ohvriandide juurest leitud. Ohverdati tähtsaid loomi – laamasid.

Kolme akna tempel - selle juurde käivad mingisugused astronoomia-alased lood, kuidas päike ühel pööripäeval siit ja teisel sealt sisse-välja paistab.

Ka need "kausikesed" on mingisuguse astronoomia- astroloogia ja ennustamisega seotud.

Istusin ja nautisin. Rohkem kui 2,5 tundi. Täiel rinnal. Vaateid. Loodust. Laamasid.  Ilma. Selfitavaid inimesi. Iga nurga peal seisvaid korravalvureid, kes esimese hooga küll ärritasid (kui nad ei luba sul liikuda selles suunas, kus sina tahad), kuid pikemal jälgimisel saad aru, et niisugusel "ringliiklusel" on peris kena mõte sees - turistid ei saa moodustada ummikuid ja troppe.  Ja turiste siin on, kuigi nad hajuvad siiski piisavalt toredasti laiali. Nii et mäel olles suisa laulupeo tunnet ei ole. Päevas külastab (2016 a andmed) MP-d 2500 inimest. UNESCO nõuab, et arvu tuleb alandada 800-ni, et kultuurimälestist mitte ohustada.

On ikka vägev koht! Väega vägev!

Machu Picchu kuulub aastast 1983 UNESCO maailmapärandi nimekirja ja aastast 2006 sellisesse peenesse nimekirja nagu  List of International Historic Civil Engineering Landmarks.

Arvatakse, et kuni 60 % linnast on veel välja kaevamata...

Ja olemegi tagasi linnas, kuhu ei vii ühtegi maanteed...

Leegi ja Jassu nägemus Machu Picchu retkest on siin:
 http://www.leegi.jassu.ee/2017/12/11/machu-picchu/