Kokamoori pralle

"Välja!" Kintsukaapija väriseb vihast. Juba kaks päeva on ta ringi käinud, pomisedes omaette viimsepäeva ootuse issameiet: "Ainult poolteist päeva veel, ainult üks päev veel, ainult pool veel..."

"Tüdrukud, läheme ära, Kintsukaapija peab tööd tegema," püüab pruutkokk oma lihavat kaaskonda köögist välja loovida.

Ja ometi oli kõik alanud nii lootusrikkalt. Pruutkokamoor, kelle hobiks on ka inimeste paaritamine - no ja miks ka mitte, tal tuleb see ju hästi välja, ise, näe, läheb uljalt juba kolmandale pulmale vastu - on pakkunud oma teeneid paarilise leidmiseks nii Valgele Roosile kui Eesti Emale. ("Pagan, kas ma tõesti näen nii saamatu välja?" küsis Eesti Ema endalt seepeale üllatunult.)

Igatahes oli käes Kintsukaapija kord kohtuda väljavalituga. (Parafraseerides apelsine - pruutkokk valis tema välja, järelikult on ta pruutkoka väljavalitu). Tegelikult on kokamoori suure kere sees ka suur süda ja sestap valiti Kintsukaapijale kohe kaks tidrikut välja. Et kutile endale ka mingigi valikuvõimalus ja sõnaõigus jääks. (Nii, nagu meie suguvõsas, et mehele jääb alati viimane sõna: ta võib öelda "Olgu!")

Valimised toimusid elektroonilisel teel. Ja kuna üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna, siis läks Kintsukaapija ikka väga elevil olekus oma tulevikule vastu. Olgu siinkohal öeldud, et Kintsukaapija on kolgend kuus.

Saabus hulk roosat pitsvahtu. Tõsi, seda ei olnud jätkunud terve torso katmiseks, nii et päästevöö ja naba nautisid omaette vabas olekus Islandi sumedat suveõhku (tuletan meelde, et juunikuu keskmine oli meil siin 8 kraadi üle nulli ja ega juuligi midagi enamat pole pakkunud.) Roosa pitsivahu sees lainetas väljavalitu. Silmaga hinnates kuuskend kuus.  Teine valitu, esimese eakaaslane, oli küll päästevöö ära peitnud, kuid sellevõrra oli rüü jälle lühem saanud. Ega seegi variant silma rohkem silitanud..

Mul on tõsiselt kahju, et ma ei näinud Kintsukaapija esmareaktsiooni. Kuid piisas Eesti Ema omastki - sellel oleks äärepealt taldrik lõunasöögiga käest kukkunud.

Väljavalitute ülesandeks oli - niipalju kui stafirahvas asjast aru sai - pruutkoka abistamine piduroogade valmistamisel.  Kuid oma särk, olgu või lühike, on teadagi ihule kõige lähemal ja siin oli ometigi meeshing saadaval! Mis sellest, et tühja sahtliga, kuid pikk ja sirge! Ja kuna ei olnud veel selge, kellele õnn näkku irvitada kavatseb, andsid mõlemad konkurendid köögilaua najal lösutades oma parima - rüüpasid märjukest ja laulsid aga kiidulaule Kintsukaapija käbedatele kätele, maitsvatele roogadele ja müristasid naerda. Viimast kenal kahehäälsel moel - üks väljavalituist osutus bassimast bassiks. Kunagi "Oklahoma" etenduses oli hää hobuhäälne naer, see siin oli sama suurepärane, lihtsalt kolm oktaavi madalam.

"Ainult pool päeva veel," mõmises Kintsukaapija, kui ma tast mööda juhtusin minema.

*  *  *

"Teil ei tule mitte midagi teha, kõik on ette valmistatud - ainult natukene aitate liudasid ette kanda ja vaatate, kui kuskil on miskit tühjaks saanud. Natu-natuke, kõik on ette valmistatud! Veri vell organaisd!" palus pruutkokk Eesti Emasid kuu enne pidustusi. Ja kaks nädalat enne pidustusi. Ja nädal enne pidustusi. Loomulikult olime me nõus - lõpuks ei ole meie selle peo peakülalised! Nädalate viisi olime kuulnud vaimustavaid lugusid, millised road saavad külalisi hõrgutama - kreemisest homaarisupist lagritsamarinaadis lambani. Kuidas neid valmistatakse ja kui suurepärane kõik saab olema. Ja kui oivaliselt organiseeritud, põhjalikult planeeritud, eelnevalt ette valmistatud.

Kolme kingapaari ja kahekümne meetri punase vaiba luuletus on meil ka ammu pähe kulunud.

"Uiiiiiii, ma abiellun!" kilkas pruutkokk käsi pea kohale tõstes sedasorti etteaste lõpuks iga kord. "Jepppiiii!"

Igatahes olid meie ootused üles kruvitud.

Kui te märkate meie nägudel teatavat kergendust, on teie nägemisega kõik korras. Pilt on tehtud napilt enne südaööd ja selleks ajaks on kõik probleemid juba lahendatud.

*  *  *

"Ma kardan oma "abiliste" pärast", joonistab pruutkokk pulma eelõhtul kell seitse jäämägede vahel sõrmedega õhku jutumärke. Paadisõit liustikulaguunil kogu pulmarahvale on peigmehe tööandja-poolne kingitus noorpaarile. "Nad pidid mind aitama, aga on kaks päeva ainult trimbanud. Terve tänase öö valmistasin oma perega sööke ette."

Me olime sellest aru saanud - õhtul klaariks tehtud kööki ei mahtunud hommikusöögi valmistajad sissegi ja kraanikauss leiti üles ainult tänu eelnevale elukogemusele.

*  *  *

"Teil ei tule mitte midagi teha, kõik on ette valmistatud. Ainult natukene tuleb teha." 

No kui just väga natukene... (3 apelsini...)

"Ma kirjutasin kõik täpselt üles," annab pruutkokk meile pulmapäeva eel kaks täiskirjutatud paberilehte. Viskame pilgu peale - see ei tundu tõepoolest ülejõu käiv. Punktikaupa on kõik kirjas - supi soojendamine, kokteiliretsept, mingil ajal magustoit ehk jäätis lauale viia... Tõesti põhjalikult ette valmistatud!

Ja siis me seisame keset pidumaja kööki ja mitte kedagi peale meie seal ei ole ja mitte keegi mitte millestki midagi ei tea. Külmutuskapp on küll igasuguseid totsikuid-potsikuid täis - kas need kõik tuleb lauale kanda? Millisele lauale - kas sellele, mis on pruutpaari selja taga või sellele, mis on akna alla ehitatud? Kas nendesamade transport-plastanumatega lähevadki Prantsusmaal kokandust õppinud pruudi pulmas söögid lauale? See ongi kõrgem tase? Kas kusagil on ka neid riistu, millega salateid tõsta? Mida me nende kümnete taimetotsikutega peale hakkame? Kirjas on, et me peame laudadele panema karpidega šampusepokaalid - miks karpidega? Pealegi, laudadel on juba šampusepokaalid? Ja kas kogu pulma alkoholivarustus ongi ainult kaksteist šampust? Kuidas me need laudade vahel jagame? Ja kus on see supp, mida me peame soojendama hakkama? Kus on see alkohol ja need mahlad, millest kokteili peab tegema? Miks siin on kahte sorti pappkausid - ühed on ilmselt supi jaoks, aga teised?

Pidulised hakkavad saabuma. Püüame leida kedagi, kes millestki midagigi teaks. Sellist inimest ei ole.

Ei tule ka. Niisiis pöördume viimases hädas kümmekond minutit enne piduliku tseremoonia algust pruudi poole, kes ootab väljas ukse taga oma suurt etteastet. Pruudil õnnestub tuvastada, et supp on ikka veel alles 10 km kaugusel, keegi pole seda sealt ära toonud, nagu ka alkohol ja mahlad ja jäätised jne...

 Enne pidu. 

 Peategelased. 

"Kas sa lubad armastada pruuti ja tema tehtud sööke elu lõpuni?" küsib kirikuõpetaja peigmehelt. Kõige klounim jumalasulane, keda ma olen oma elus trehvanud. Nõudis, et me õpetaksime talle selgeks eestikeelse väljendi "Tere hommikust" ja tervitas meid sellega siis öö läbi.

Hoolikalt kavandatud sajandi suursündmus ähvardab kujuneda nigelnäljaseks kaootiliseks pralleks. Kuid tänu Eesti Emade ning ühe taani tüdruku ennastohverdavale ja -salgavale panusele saavad kõik  söödetud-joodetud ning pidu täie hoo sisse - ikka sellise hoo, kus veri lendab ja autosid sõidetakse lömmi ja... 

Tuhkatriinud, kes olid päeva alustanud saja inimese toitmisega hommikusöögil ja kelle õlgu ootasid järgmised sada uuel varahommikul, lahkuvad enne keskööd. Seetõttu jäävad nad ilma Valgele Roosile välja valitud peigmehe lauluetteastest, mida meenutades kogu stafirahvas mitu päeva hiljemgi veel punastab, ning mitmetest teistestki värvikatest nüanssidest... 

 Nemad selle pidupralle päästsid! Igavene au ja kuulsus kangelastele!

 Mida sa teed siis, kui sa saad kätte kaks korda viiskümmend liitrit külma suppi, mis peab mõne minuti pärast kuum olema? Ja kuidas sa pulmalauale suppi serveeriksid? Potiga, ikka potiga! Ja poti alla paned lõikelaua - elementaarne, Watson!

 "Sibulamoos! Kus on sibulamoos? Ma tegin ju sibulamoosi ka, see tuleb panna pasteedi kõrvale!" - "Kuule, mis sa arvad, kas see võib olla sibulamoos?" - "Ma arvan, et on. Paneme!"

Tehtud!

*  *  *

Aga nüüd on pidu läbi. Peremees isiklikult tõi Kintsukaapija koju, silitas, paitas ja meelitas ning tõstis ta voodisse magama...

Vat niukene pöörane pulm. Segane nagu Islandi ilm...