Wednesday, July 18, 2018

Murtud ja murdmata mured

 "Nõuka ajal oli feisspuki asemel piimapukk - kas mäletad?" küsis telefon minult ühel hommikul. No mis ma ei mäleta - hirmvara pidi üles tõusma, hommikune kaste pani jalad külmetama ning need anumad, mida puki peale tarida ja üles punnitada tuli, kaalusid vähemalt kolm pool tonni. Mul on siiamaani naba selja taga.
Igatahes ehmusin üles ja olin samas siiralt rõõmus, et piimapuki asemel on see teine pukk. 

Jökulsarlon. Meie külje all. Ilus iga ilmaga.
Niiet me elame hästi. Süümi, juumi, makami ja kui sõs tüüle nakami... sõs selgus, et ei olõki midägi suurõmbat tetä! Sest mingil issandama põhjusel on pererahvas siia ilmatu hunniku rahvast seitsme maa ja mere tagant kokku korjanud ja on nüüd ise ka üllatunud, et tegelikult oleks poole vähematega hakkama saanud. Aga kõik kutsutud on kohal, kõigil jalad harki ja nõuavad tööd. Ja kui tööd ei ole, siis tuleb keegi seitsmekümne kilomeetri taha õlle järele saata, sest kuidas sa hing muidu kogu selle perioodi, mida kohalikud sügava sisemise veendumusega suveks nimetavad, üle elad!

Kui inimestel on õlut, siis on neil ka keelepaelad tükk maad lõdvemas lipsus.

"Tegelikult oli see üks põhjustest, miks ma siia tagasi tulin," avab Nõiaplika järjekordset purki. Taani tütrik, kes elab mingi Iisraeli kutiga kusagil Hispaanias. Kutil on mure: Nõiaplika ei luba mehel ennast raseerida! Kutil on hirmraske uskuda, et ilma pääl võib olla naisi, kellele meeldivad karvaste kaenlaaluste jms kohtadega mehed. Nõiaplika peab talle ülepäeviti kinnitama, et talle meeldivad mehed, mitte tiinekad. Kui Nõiaplika kuti pilti näitab, ei suuda mina jälle uskuda, et sihuke sell üldse julgeb raseerimise peale mõelda - tüüp näeb välja selline, et kui ühest otsast pügama hakata, on lõppu jõudes vaja otsast alustada. No võib-olla jõuab vahepeal nuga ihuda, aga ei enamat.

"Ei, ta ei saa sulle niimoodi teha!" on läikvel silmadega Hopp! täis osavõtlikkust. (Kõik ju teavad laulu "Hopp, Johanna, hopp!") Nõiaplika pihtimus on vahepeal jõudnud järgmise tegelase, konnasööjamaa-kutini, kes samuti kolm aaastat tagasi suvel siin töötas ja siis kõigi suureks üllatuseks koos Nõiaplikaga lahkus. Üllatav oli lugu seetõttu, et need kaks erinesid teineteisest veel rohkem kui siga ja saeveski.

Tundub, et hetkel on Hopp! oma mure - selle, et Peetrike paariks nädalaks koju Tšehhimaale lendas - tahaplaanile tõrjunud. Kolm aastat tagasi Gerdis kohatud Hopp! on vahepeal nii ilusaks nooreks naiseks kasvanud, et Valge Roos nõudis talt saabumisel isikutunnistust. Ja filmimees Peetrike ei ole pimemees.

"Eksole! Ta saab!" Nõiaplika on tuurid üles tõmmanud. "Ta lihtsalt võtab kätte ja kolib sellesse linna, kus mina olen sündinud ja kasvanud, kus elab mu perekond ja kõik mu sõbrad, ja seab ennast seal täiesti süüdimatult sisse! Ma ei saa enam kunagi koju minna, ilma et ma mõtleks: "Issand, äkki selle nurga tagant...
 "Uskumatu tüüp!" Hopp! rüüpab lonksukese. Suurest kaastundest. Aga võib-olla ka suurest hämmingust, et keegi võib maailma tuhandete linnade hulgast valida endale elupaigaks  suvalise Taani väikelinna. Uppsala näiteks oleks tükk maad arusaadavam. Hopp! ise tudeerib seal ajalugu.
"Ta lihtsalt tuleb ja röövib mult kogu mu lapsepõlve ja kodu ja..."
"Ei, ta ei saa sulle niimoodi teha!" ütleb Hopp! uuesti.
"Mul oli vaja iseendale kinnitust, et see koht siin  toimib ka ilma Alexelata," ütleb Nõiaplika. "Meie lugu on lõpetamata. Ma tahan sellele lõppu. Vähemalt enda jaoks."
Aga minu elukogemus sosistab mulle kõrva: olgu iisraeli tüüp kui karvane tahes, Nõiaplika süda jääb veel pikkadeks aastateks prantsuse Alexelat taga nutma.

 Eestlane, rootslane ja taanlane.

Päikesepoisi, lusti- ja luhvtivenna Alexela asemel on tänavu Pjäär. Leenotška toodud. Pjäär ei saa veel esialgu päris hästi aru, milleks ja kuhu Leenotška ta toonud on. Vaatas mulle täna hommikul õudust täis silmadega otsa ja teatas: "Uues majas on kõik toad koristada. Kõik toad!"  Leenotška ise on taani-prantsuse segavereline blondiin, kaunitar, kes hakkab oktoobrikuust juveliiriks õppima. Käbe ja kabe, aga poissi pole küll keegi kodutöödega koormanud. Nii toob iga päev Pjäärile uue üllatuse - kord on selleks traadipusast nõudepesunuustik, kord mopivars, kord plekieemaldi... Poiss imetleb hoolega kõike, mis elul talle pakkuda on. Temal pole kuhugi kiiret ega mingit muret. Temal on Leenotška.

Käbil  on ka mure.
"Kas see Akureyri tüdruk on ilus?" küsib ta Saaguvalguselt.
"On küll. Sina oled ju ka ilus türduk. Jessuke koledatega ei tegelegi."
Saaguvalgus on Käbi usaldusisik, sest Saaguvalgus räägib Jessukesega ühte keelt ja Käbi püüab sedapidi täiendvat infi hankida.
"Ma ütlen sulle, et Jessuke ei ole mees kogu eluks! Lõbutse temaga, kui tahad, aga meheks, kellega elada, ta ei kõlba," õpetab Saaguvalgus. 
Ka Käbi ja Jessuke kohtusid mõni aeg tagasi siin, Islandi liustiku serva all. Järgmisena kohtusid nad Kolumbias, kuid selle kohta on mõlemal oma versioon - Käbi arvates tema töötas seal ja Jessuke tuli külla, Jessukese versioon on täpselt vastupidine. Igatahes on Jessukese süda praegusel hetkel umbes 500 km kaugusel Põhja-Islandil ja Käbi oma ikka veel Jessukese sees.

 Vahetult enne ristilöömist.
Ükspäev keerasin kitsukeses köögis toimetushoos ringi ja peaaegu et põrkusin millegi vastu, mida selle koha peal ei pidanud olema. Jessas! "Ma just hakkasin mõtlema, et kui sa ümber pöörad, siis millist kohta sa minust näed," naeris Pavel. Millist, millist...  Tisse loomulikult!

Kuid kõige suurem mure on pruutkokal. (Pruutkokk on muidugi ise ka kõige suuem). Kahe nädala pärast on pulm, sada viiskend hinge on kohale kutsutud, kolm paari kingi ära ostetud, feisspuugis pidukuulutus avaldatud,  päevapiltnikud ja kirjatsurad mägäziinist kohale tellitud  - ja täiesti ootamatult selgub, et pruut on eelmisest mehest veel lahutamata...

Hakkab looma, hakkab looma...


2 comments:

  1. ahahaaa. No nagu sai öeldud, Gerdonia (Gerdi+Estonia) uudised asendavad sajaprotsendiliselt Delfi omi. Kõik eluilmingud ühe katuse all :)

    ReplyDelete