Mõnikord võib olla

Mõnikord võib olla nii, et sa ei oska aimatagi, mismoodi miski lugu sulle mõjuda võib.

Ta oli juba korra helistanud ja öelnud, et nüüd ta tuleb. Ei tulnud. Sekkusid meist sõltumatud asjaolud. Nagu ikka.
Nii et ma polnud ka see kord päris kindel. Õige natuke kindlamaks läks asi siis, kui ta helistas ja ütles, et nüüd on ta vähemalt startinud. Aga vahemaad oli ikkagi veel omajagu pluss Islandi ilm ja üldse...
"Kas otse üle kuru ka saab? On see tee okei?"
"On."
Niisiis on ta tõepoolest teel.

"Kus te nüüd olete?"
"Sõitsime just üle ühe silla, mis tundus väga värske olema."
"Mis värvi auto teil on?"
"Valge."
"Ma arvan, et ma näen teid. Vaata nüüd punaste katuste poole ja otsi helesinist täpikest, mis lehvitab ja viipleb ja vehkleb!"
"Oojaa, ma näen täpikest!"

"Üheksakümne esimese aasta augustis Sahhalinil?"
"Kas süstamatk Koolas oli enne või pärast Sahhalini?"
"Ju ta ikka enne oli. Pärast Sahhalini hakkasime ju kõik iseseisvalt lääne poole vaatama."
"Siis võib-olla Põhja-Norra jalgrattamatk?"
"Võimalik... "

Kui äraütlemata lahe on kohtuda inimesega, keda sa pole silmast silma trehvanud veerandsada (!!!) aastat, kuid kellega kokkusaamisel on tunne, et tõenäoliselt nägime viimati, noh, ütleme, kui mitte mineval nädalal, siis võib-olla oli see mullu... Sa mõtled veerandsaja peale ja seda on ühest küljest ikka väga palju ja siis sa vaatad inimesele otsa ja mingit veerandsadat pole justkui olnudki - olgu peale, et sa hõbehabet ei mäleta, aga inimene ise on ikka täpselt seesama... Sul pole mingit ebamugavustunnet, et kuskohas me oma jutuga pooleli jäimegi või et kas seda või teist teemat sobib puudutada - kõik on õige ja kõik sobib.
Veider, et mõnikord võib niimoodi olla. Ja kui imehea tunne see on, kui niimoodi on!

Aitäh, Urmas, selle imevahva emotsiooni eest!

Tippkohtumisel osalesid lisaks eelnimetatule veel Uue-Antsla, Rõuge, Maaritsa, Laiuse, Ukraina ja Rumeenia esindajad. Kohtumine kulges soojas ja sõbralikus õhkkonnas. Aitäh kõigile osalejatele :)!