Kui keegi ütleb "tunnel", siis mesimese asjana mõtlen ma Norra peale. Ja selle peale, kuidas ma kõik reisijad Norra tunnelites plaksutama olen meelitanud, ka selles, mis 17 km pikk. Ja siis kohe Šveitsi peale. Ja siis selle peale, et õmblejad ajasid püksikummi vanasti ka tunnelisse. Laavatunnelitest ei teadnud ma veel üsna hiljuti midagi.
Aga näe, inimene õpib kogu elu. Ja Island üllatab igavesti. Sedapuhku siis faktiga, et Islandil on laavatunnelid, et neid on vähemalt kuussada (ja mina, khm, peaaegu kohalik giid, ei teadnud midagi!) ja et tegelikult võib neid ka palju rohkem olla, aga kuna nad on maa all peidus, siis ei ole neid kõiki kindlapeale üles leitud.
Esimesel korral meid laavatunnelisse ei lastud. Öeldi, et nemad on uue aastani täis. Või noh, broneeritud.
Mina arvasin kohe, et see on loll jutt. Sest ma olen ju maru tark. (Naer saalis).
Targa tüdrukuna võtsin ma interneti lahti ja broneerisin endale aja. No täpselt - uue aastani oleksin ma iga päev võinud mitu korda laavatunnelis käia, aga see oleks muidugi suht kulukaks läinud - 6400 ISKi ehk ca 50 eurot korra eest... ehk siis Islandi tingimustes täiesti tavaline turismiatraktsiooni hind.
Telefon ei ole parim vahend pimedas pildistamiseks, seetõttu on esimene pilt netist näpatud. Siit.
Raufarholshellir on oma pikkuse poolest Islandi kolmas 1360 m - kuid samas üks paremini läbiuuritud laavatunnelitest sellel saarel. Asub teine ca poole tunni sõidu kaugusel Reykjavikist.
Laavatunnelid tekivad nõnda: teatud viskoossuse puhul tekib jahtuva laavavoolu pinnale koorik, mis omakorda kaitseb all voolavat kuuma laavat jahtumise eest. Kui vulkaan arvab, et ta on nüüd juba küllalt rabelenud ja purskamise lõpetab, võib juhtuda, et kogu laava voolab minema ning jätab endast maha toreda toru.
Kuna laava voolab vulkaani tipust minema ikka maad mööda, siis ei asu laavatunnelid kuigi sügaval ja mõnikord võib "katus" ka sisse langeda - tänu "katuseaukudele" üldjuhul laavatunnelid avastataksegi.
Toru sein seestpoolt.
Kuid sellist triibuseina ei ole väga palju alles jäänud - suuremas osas tunnelist on hall triibustik aegade jooksul "maha kukkunud" ja seinad on pigem niisugused, nagu alloleval pildil.
Tänu "katuseaukudele" üldjuhul laavatunnelid avastataksegi...
Raufarholshelliri tunnel on tekkinud 5200 aastat tagasi toimunud Leitahrauni purskest. Tunnel on keskmiselt 30 m lai ja 10 m kõrge ning on nende andmetega üks avaramaid. (Islandi kõige pikem ja tuntum laavatunnel on Surtshellir - pikkust 1970 m, kõrgust kuni 10 m ja laiust kuni 15 m. Kuid Kanaari saartel on miljoneid aastaid tagasi toimunud laavapurse moodustanud 7 km pikkuse Atlantise tunneli; see olla teadaolevalt maailma pikim laavatunnel).
Kuna tegemist on turismiatraktsioonga, siis pööratakse loomulikult tähelepanu ohutusele. Niisiis pidid kõik endale ketid alla panema. Sellised, nagu mägedes autodele pannakse. Mitte niisugused naelad, millega liustikul käiakse ja mida kassideks kutsutakse.
Ketid alla ja kiivrid pähe. Tavatuur kestab kolmveerand tundi ja seda on minusugusele maa ja ilm. Läbitakse ca 350 m ja vahepeal kustutatakse kõik tuled ka ära, et sa ikka aru saaksid, et valgus on ainult maa peal ja mitte all. Ekstremistidele pakutakse ka 5-tunnist tuuri, mis tähendab pimedas kogu kilomeetri läbiroomamist.
Kuid mina pole ju roomaja...
Kui keegi nüüd tahab minu käest küsida, et kas peab ilmtingimata laavatunnelissse minema, siis ma jään vastuse võlgu. Ühest küljest oli täitsa vahva - eriti need laavatriibulised osad - kuid kui sa oled ilmas juba igasugustes koobastes käinud, siis võib-olla võib vahele ka jätta. Aga võib-olla ka mitte...
No comments:
Post a Comment