Jälle on juhtunud

Jälle on juhtunud igasuguseid asju, toredamaid ja koledamaid.

Näiteks juhtus Islandile jälle suur torm. Taas puhangud 40-50 m/s. Teed pandi kinni ja ühtegi turisti meile külla ei lastud. Peremees kamandas kogu töölisklassi kerghoonetest peamajja turistidele pakutavaid hüvesid nautima. Ehk numbritubadesse ööbima.

Enne seda käisid kõik mööda küla ringi ja korjasid kokku kõike, mis vähegi võiks lendu minna. Autod, traktorid ja muu liikuv tehnika pargiti kõik auku. Mina sain tubli tunnikese solgiämbreid pesta - tavaliselt seisavad need köögiukse taga. Eesti Ema ja Valge Roos kamandati peaaegu südaööl lambalauta turvama.

Tänaseks on torm peaaegu läbi. Õnneks midagi minema ei lennanud. Isegi pererahva lapsed on kõik alles.

*  *  *

Koledamate lugude hulka kuulub veel see, et Eesti Ema on nüüd peast põrutada saanud. Koristas dušinurka, tõusis hooga üles ja - kõmaki! kraani peas. Ise tegi muidugi vaprat nägu - noh, kõik ju teavad, et peahaavast lahmab korralikult verd - aga kui ta ikka iiveldamsest ja silmanägemise hägustumisest hakkas rääkima, otsustasime spetsialistide poole pöörduda. Spetsialistideni on muidugi 60 km.

Haigemajas tegi Eesti Ema jälle vaprat nägu. Rääkis küll kõik oma kaebused ausalt ära ja puha, aga ise oli kõige selle juurde nii rõõmsa olemisega, et mina küll niisugust patsienti tõsiselt ei oleks võtnud. Kohalik noor meesarst ütles selle lõbusa loo peale, et ei ole hullu, tilgutas Emale liimi pähe, ütles "Puhka rahus!" ja kattis ta surilinaga. Eesti Ema jäigi peaaegu kohe magama. Noor meesarst ei osanud magava patsiendiga midagi peale hakata ja kõndis minema. Enne veel imestas selle üle, et Emal nii kõrge vererõhk on, et selle verekaotuse peale oleks võinud ikka tükk maad madalam olla ja ilma verekaotuseta oleks ka võinud tükk maad  madalam olla. 

Ei ole ju see patsient tõsiseltvõetava näoga?!

Teisel katsel näitas masin juba tükk maad madalamaid numbreid. Aga ikka veel kõrged.

Sinise liimiga liimiti Eesti Ema kokku. Aga pakendi peale oli kirjutatud, et pruun! Ja poole jätsid nad alles, kõike ei raatsinudki Emale pähe panna! 

See pool tuubi liimi ja pool tundi pikutamist puhtal linal läks maksma terve 9600 ISKi ehk ca 70 EURi.

Meil oleks külalistemajja ka selliseid voodeid vaja - ei mingit mässamist linade vahetamise ja pesumajaga, lihtsalt kerid uue jupi ette ja lükkad järgmise turisti pikali...

Õhtul läinud peremees murelikult uurima, kuidas töötaja ennast tunneb ka. Töötajal olnud hoolivuse üle kohe hea meel. Peremees tahtnud siis täpsemalt teada, et kuidas see kõik ikka juhtus. Töötaja seletanud. Peremees täpsustanud veel edasi, et kus see siis ikka juhtus. Eesti Ema vastanud ausalt, et seal ja seal, selles ja selles majas. Mispeale mure peremehe näol asendunud silmapilkselt suure rõõmuga. "Siis on see Kuuli rida maksta!" hõisanud peremees. Kuuli on mees, kellega peremehel paar maja kahasse. Õigemini rendib meie mees oma töötajate tööjõudu Kuulile. Kuuli kuulub jäämaa jõukamate hulka, tema käes on vägi ja võim ja rida Islandi nööre, kette ja  muid ärisid.

Aga Eesti Ema pea valutab agajalt ikka veel ja ma ei oska muud teha, kui paluda kõrgemaid jõude, et see kõik ükspäev lihtsalt lõpeks.

*  *  *

Üks teine asi lõppes küll ära. 

Meil oli ikka kohutav hirm, et äkki pannakse meid keelekursuse lõpupeol mingit salmi ütlema või küsitakse midagi või... Aga nagu vanarahvas ütleb: "Ole loll, aga kaval!" Vanarahvast tasub alati uskuda. Seetõttu varustasime end viimasel hetkel eestlaste hea haldja Lemme abil kahe islandikeeldse sententsiga, mis peaksid sobima igasse situatsiooni, kus aru ei saa või kus arvasid, et said, aga tegelikult ei saanud.

 Ma sain aru, et ma ei saa millestki aru. 

Ma tean, et ma midagi ei tea.

Õppisime need koorilauluna pähe (noh, kaks kolmandikku meist olid ikkagi eestlased!) ja esitasime kohe sisse astudes õpetajale, et ta jumala eest midagi rohkem ei küsiks. Hlid (meie õpetaja, pildil violetse salliga) arvas selle peale, et me võiksime teise kursuse vahele jätta ja jätkata kolmandal. Siiamaani oli ta täitsa arukas inimene tundunud.

Aga lõpupidu oli kenasti kohvi ja koogiga ja Valge Roosi selja taga on muide Estonia klaver. Vasakpoolne valge tüdrik on pererahva järjekordne lapsehoidja Jasmiin Saksamaalt. Noormees paar talu kaugemalt Taani poiss.

*   *   *

Veel paar lõppemist on olnud - lamburineiu Kristin Taanist läks ära koju tuletõrjujaks õppima. Küpsetas enne seda veel imelise kaneelisaiakestetaolise koogi - no see tüdruk saab küll kõigega hakkama!!!, pakkis siis leitud porosarved seljakotti ja läinud ta oligi. Raporteeris juba Taanist, et ei pandudki teda sarvede pärast pokri. Et tegelikult ei olla kedagi kottinud.

Minema läks ka Taani Carolin ja see on eriti tore, sest nüüd olen ma jälle üksi toas. Rumeenia kaaslannaga olid meie klimaatilised harjumused ikka nii hullumoodi erinevad, et kumbki ei saanud korralikult magada. Pidin vabadel päevadel suisa Reykjavikki magama käima :)

*   *   *

Ja siis ma olin jälle kohalik giid. India paarikesele, kes kõik ülejäänud meie külalistemajas oma pretensioonikusega hulluks oli ajanud. Õnneks ma seda siis veel ei teadnud, kui ma neid giidima hakkasin, nii et lähenesin neile puhta südaametunnistuse ja ilma igasuguste eelarvamusteta. 

Tüdruk küsis kohe aluguses, et kas ma lumesadu saan neile korraldada. Vaatasin vedurit (islandi ilmaleht) ja ütlesin, et ei saa. 

Siis küsisid, et kas ma nende kindad saaksin üles otsida. Nad olid need eelmisel õhtul ära kaotanud. 

Ma ei saanud - sõitsime küll sinna, kus nad kõndinud olid, aga kindaid põlnd. Olid hoopis hobused. Paarikesel oli hobuste üle peaaegu sama hea meel kui kinnaste üle ja ma tegin neist tuhat pilti.

Kui ma nad kohaliku kose juurde sõidutasin, et viitsinud nag peadki keerata, imetlesid näppepidi nutis oma hobusepilte ütlesid, et nad olid eelmisel päeval juba koskesid näinud. Mis on tõsi, sest Reykjavikist tulles jääb tõepoolest teele mitu uhket koske.

Sain aru, et neile inimestele pole tõesti mõtet midagi muud kui jääd ja lund pakkuda. Seega pidasime kinni iga lombi ääres, millel natuke jääd, ja läksime teemantranda ja ühe liustikulaguuni äärde ja teise äärde... Igal pool korraldati sellised fotosessioonid, et lase olla - püsti ja risti ja põiki ja - vaaatmata kõikidele puuduvatele kinnastele. Kusjuures ilm oli tõesti külm! Mul oli neist natuke kahjugi, aga igatahes ei esitanud nad ühtegi pretensiooni ja olid jummala õnnelikud.

Mistõttu ma ei teagi, kas nad olid pretensioonikad kliendid.

Lumesadu ei õnnestunud korraldada, kuid õnneks on siin jääd piisavalt.

Novat. Selliseid asju on juhtunud.

Homme on 1. detsember. Toredaid päkapikke kõigile!