Lits Taylor, Sofia Rotaru ja Holy S

"Tere hommikust, zitta bea!" hõiskab Valge Roos säravsilmi. Itaalia aktsendi ja Valge Roosi kelmi naeratuse najal mõjub muidu mitte ehk kõige siivsam repliik muhearmsalt.

Kõik algas täiesti süütult filoloogilistest teemadest. Sellest, et ma juhtusin Eesti Emale lõunalauas rääkima lugu ühest igiammusest kohtumisest sügaval Venemaal, kus kohalik noormees teatas uhkusega, et tema oskab eesti keeles numbreid lugeda. Ja et mitte tühikargajaks jääda, vuristas mees need ette ka: "üks-kaks-kolm-neli-viis-kuus-seitse-lits-put*-kalevipoeg."

Eesti Ema purskas selle peale igast avausest suppi välja.

Nii võimsa atraktsiooni peale elavnes kogu seltskond.

"Mis sa talle ütlesid?" nõuab Valge Roos. Ja imestab siis: "Lits? Nagu Lits Taylor?"

"Ei, Taylor on Liz."

"Itaalias on ta igatahes Lits!" kinnitab Valge Roos. Kiire küsitlus näitab, et umbes pooltes Euroopa riikides on Liz Taylor Lits. Kes seda oleks võinud arvata! 

Niisiis ei ole selle eestikeelse sõna omandamisega kellelgi mingeid probleeme ja juba järgmisel päeval kuuleme reibast hommikuhüüdu: "Tere hommikust, lits!" Veider, et võõrkeelsed roppused ei mõju roppustena - sa ei taju nende sisu, isegi kui tähendust tead. See on Sinu jaoks lihtsalt üks suvaline häälikute kombinatsioon.  Ja nad ei mõju roppustena ka siis, kui neid ütleb sulle sõbraliku naeratuse ja mistahes aktsendiga võõramaalane. 

Keeleõpe läheb sujuvalt edasi. Kõik tšehhid on väga rõõmsad, kui ma tutvustan neile  Eesti linna nimega Kunda.  Poolakad irvitavad tšehhide Kutna Hora üle - kui tšehhide jaoks on hora mägi, siis poolakate jaoks hoor. Linnanime esimene pool tähistavat poolakate jaoks hoora tööriista.

Tšehhi keeles olen ma üldse tugevasti edenenud. Kolm korda parem kui varem. Lisaks ammu omandatud Praha metroo lausele (lõpetage sisenemine ja väljumine, ettevaatust, uksed sulguvad) on mul nüüd varuks veel repliigid "Hopsa-heissa-Dubrandissa" (mis ei tähenda õigupoolest midagi, kuid iga tšehh on rõõmus, kui talle niimoodi öelda) ja "Hola-hola, skola vola!" - (Hei-hei, kool kutsub!)

Samamoodi on itaalia keelega. Olen omandanud sellised elutähtsad sõnad nagu coccinella (lepatriinu), freno a manu  (käsipidur) ja suocera (ämm). Mul pole aimugi, miks ma just need olen meelde jätnud. Aga ju mul neid ükspäev vaja läheb. Mul läks ükskord elus, nii umbes viiekümneselt,  seda prantsuskeelset lauset ka vaja, mille ma keskkoolis "Sõjast ja rahust" pähe õppisin. "Voulez vous coucher avec moi ce soir," vastas ülbelt endast väga hääl arvamisel olev koolipoiss, kes oli just Prantsusmaalt praktikalt tulnud, minu küsimusele, kas ta sääl maal keelt ka natuke õppis. Nii küsimus kui vastus olid esitatud suure seltskonna ees. "Niisugune pakkumine nii noore poisi poolt teeb mulle muidugi au," kommenteerisin ma publikule ja tõlkisin  ettepaneku öö ühiseks veetmiseks lahkesti ära ka. Ja nautisin täiel rinnal noore ülbiku värvivahetust.
Nii et iial ei või teada, millal mul läheb vaja itaaliakeelset käsipidurit, ämma või lepatriinut.

Väljendit come si chiama  kasutab Valge Roos siis, kui tal mõni ingliskeelne sõna meelde ei tule (kuidas seda öelda/mis selle nimi on), di prega sobib ahastamaajavatesse situatsioonidesse umbes nagu "Einoh, tänan väga!" või "Taevas tule appi!". Viimased kaks väljendit on kollektiivi ühisvaraks saanud.

Kui Valge Roosi käest islandi keele kursustel küsiti, mis tema lemmiktoidud on, tuli ühe variandina välja pizza nutella. Di prega, kes sellist asja enne kuulnud on! Nutellaga pitsa! Õnneks on tänapäeval olemas internet ja nii sai Valge Roos kohe ohtra pildimaterjali abil tõestada, et ta ei mõelnud seda kohapeal meie lollitamiseks välja. Tema puhul ei või sellistes asjades muide sugugi kindel olla. Vaatamata sellele, et üheks lahkumispeoks küpsetas Valge Roos täitsa ise imemaitsva torta mimosa. Kui me jälle interneti appi võtsime, selgus, et see on traditsiooniline itaalia küpsetis. Valge Roos oli väga üllatunud, et ta täitsa kogemata traditsioonilise koogi oli küpsetanud. Samas ei suutnud ta uskuda, et Eestimaal on inimesi, kes jumala ise otsast lõpuni napoleoni koogiga hakkama saavad. Tema arvates tuleb need eelküpsetatud lehekesed kusagilt osta. Itaalia keeles on selle koogi nimi ka muide tuhat lehekest - torta millefoglie.

Torta mimosa. Rosalba tehtud.

Valge Roos suudab iga hetk üllatada. Lahkumispeo käigus näiteks sellise avaldusega, et temal olnud siin alguses väga raske harjuda sellega, et nõusid ei pestagi klooriga! "Di prega, niimoodi nad ei saa ju puhtaks! Eriti kui nad on munaga koos! Di prega, mu vanaema viskas munased taldrikud üldse minema, ta ei hakanud neid isegi mitte klooriga pesema!"

Munateema on otse loomulikult taas päevakorral. Mul pole terve eelneva elu jooksul kokku ka nii palju munateemalistes diskussioonides osalenud kui viimasel kolmel aastal! 

Sedapuhku polnud küsimus selles, kuidas või kui kaua mune küpsetada (sest me keedame neid ahjus, seega on meil küpsemunad), vaid kui palju. Kõrgema kategooria kokatädid- ja onud hakkasid targutama, kui palju mune ikka peaks hommikusöögiks keetma. 

Mõnikord ma ei saa asjadest ikka üldse aru. Mis juhtub ühe keedetud munaga, kui ta ühe ööpäeva külmikus seisab?

Kuid kokatädid- ja onud tahavad pererahvale näidata, kui terase silmaga ja kalkuleerivad nad on. See, et me karbitäite viisi kala haisema laseme - no seda tuleb lihtsalt munadega varjata!

Niisiis sai hommikusöögikomando käsu väga hoolikalt munadega ümber käia.

Järgmisel hommikull pärast käsku oli kirjas, et hommikusöögile tuleb 35 inimest pluss oma rahvas. Eelmisest päevast oli alles 9 muna. Panin need lauale.

Kolme minuti pärast olid kõik kadunud. 

Tormasin juurde küpsetama.  Panin ahju 25 muna.

Pärast hommikusöögi lõppu oli kausis alles 24 muna.
Seega sõid 35 inimest 10 muna.

Järgmist päeva alustasime niisiis 24 munaga. Rahvast oli oodata 45 pluss omad.

Üsna varsti oli munakauss suhteliselt hõre, nii et panime 10 muna ahju.

Siis veel 10.

Siis veel 10.

Siis veel 12.

Viimased 12 jäid üle.
Ma arvutan teile ise ära: 45 inimese pääle kulus 54 muna.

Ma arvan, et meil on vaja välja töötada exeli tabel, kus inimesed hotelli sisse registreerides teeksid oma munakasti linnukese. Igatahes siinse lihtrahva hulgas sellise selgeltnägemisvõimega inimesi ei ole, kes lakke vaadates õige arvu välja muneks.  

Aga vähemalt tunnistas islandi keele õpetaja üles, et temale þorrablót'i söögid ei meeldi. Et tema arvab, et ega kellelegi väga ei meeldi, aga pidu peetakse ja sööke süüakse traditsiooni elushoidmise eesmärgil. 

Ma arvan, et see on üks ilus ja aus ülestunnistus.

*  *  *

"Ta on meie külast pärit."

"Meie küla" asub Ukrainas. "Meie küla" mehed räägivad moldaavia keelt, omavad Rumeenia kodakondsust ja töötavad Eesti ettevõtte all Islandil. "Meie küla" nimi on Maršintsõ.

"Ta ise enam Maršintsõs ei ela, aga tema vend elab. Vend peab poodi. Pani poele õe nime. Nii et meie külas on ehitustarvete pood nimega Sofia Rotaru."

Sofia Rotaru nimeline ehitustarvete pood - di prega! 

*  *  *

Saagu Valgus on lahkunud. Nagu ka ihufotograaf. Tšehhitar Lucie keeleliseks suursaavutuseks jäi järgmine  repliik: "Ma olen selle pildi peal nii kurb, võibolla sellepärast, et I closed my windows."

Sellise imepeene salli kudus Lucie mulle hüvastijätuks. Peale selle õpetas Lucie kogu kamba kahe vardaga sokke kuduma.  (Aga ma kinnitan teile, neljaga, õigemini viiega tulevad paremad :))!

Mina jälle õpetasin Lucie lopapeysat kuduma. 

Üldse õpime me siin iga päev. Kui koristamine ehk ei olegi maailma kõige põnevam töö, siis on siin ümberringi inimesed, igaüks omamoodi huvitav. Näiteks minu toanaaber, kõrgharidusega inglise filoloog, on düsleksik. Mulle poleks elu sees pähe tulnud võimalus, et filoloog on düsleksik. Aga näe on! Töötab retseptsioonis. Saab oma eluga nõnda hakkama, et kirjutab iga päev natuke ingliskeelseid tekste ümber. Raamatust. Vihikusse. Käsitsi. Trenni mõttes. Vinge!

*  *  *

Kiida on kohal.

Ma ei saanud suve hakul veel uksest sissegi, kui juba kuulsin, kui kohutav inimene on islandi tüdruk Kiida. Terve suvi on meile räägitud, kuidas iga viimane kui apsakas siin  külalistemajas on Kiida süü. See, kui turiste on vähe ja see, kui neid on ülearu ja kõik ülejäänud õnnetused ka.

"Kiida süü, Kiida süü!" tundus olema peaaegu nagu kohalik rahvalaul. Peamiselt Kõrendi esituses. Tasapisi hakkas staff kaasa laulma - enamasti ebasobivates kohtades. Näiteks kui keegi juhtus joogiklaasi põrandale kukutama, hüüdsid ühendkoorid killuklirina vahele reipalt: "Kiida süü!"

Kõrend lubas, et kui Kiida tagasi tuleb, siis tema lahkub - nii hirmus on Kiida!

Aga pererahvas ütles, et nendele Kiida sobib ja nii me Kõrendist lahti saimegi. Mille üle oli kõigil hea meel. 

Esialgu on Kiida igatahes täitsa normaalne inimene. 

*  *  *

Tundub, et meie naissoost narkodiiler ehk kokatädi on saanud elult kõik, mis ta on tahtnud. Isegi pulmad. Ja kui mees majas, pealegi paberitega külge kinnitatud, pole ju endal vaja enam rabada. Nii laseb emandkokk mööda saart ringi, külastab ühtesid sugulasi ja teisi (millest on väga raske aru saada, sest kõik tema sugulased on olnud pahad-pahad ja üldse on tal olnud raske lapsepõlv - iga uus töötaja saab sellest itkusaagast oma osa) ja tööle enam eriti nägu ei näita. Kuid et rahanatuke majapidamisest ei kaoks, on tööle sebitud ka austet abikaasa poeg - seesama, kes kunagi isale Kintsukaapija käest sünnipäevakooki käis tahtmas.
"Holy," ütleb poeg enda tutvustamisel. Vähemalt nii see kõlab. Sa püha püss!
Uus-Meremaal oli ühe pere köögis kapp sildiga "Holy things". Uudishimu tõukas mind nii palju takka, et ei suutnud küsimata jätta, mis sorti pühasid reliikviaid pererahvas seal varjab. Selgus, et selles sahtlis hoiti sõelu jms aukudega köögitarvikuid.
Kuid siin maal oleme me paraku hetkel ebatsensuursete väljendite lainel. Nii lisandus Pühale pea automaatselt sõna, mis nii inglise kui eesti keeles algab s-tähega...

Muidugi on see natuke jõhker - sa tuled uude kohta tööle ja sul on asja eest, teist taga, Püha Essu nimi küljes. Aga midagi pole teha -  Kiida süü!

*  *  *

Kõik teavad, et pildistamise ajal öeldakse "Hernesupp!" või "Cheese!"

Aga prantslased ütlevad "Uisitiii!" 

Mul pole aimugi, kuidas seda kirjutama peaks. Aga prantslastel jälle pole aimugi, mida see tähendama peaks.

*  *  *

Kohati tundub mulle, et ma olen juba kõike näinud, mis siin majas juhtuda võib, ja kõike teinud. Isegi retseptsiooni külmutuskappi olen ma juba korra üle baarileti sikutanud, et see uue vastu välja vahetada. Sest uksest ei mahu. (külalistemajas liigub legend, et meie Kailiga olevat nii kanged olnud, et polevat isegi Coca-Cola pudeleid kapist välja võtnud...) Nüüd jälle. Ainus põnevusmoment on selles, et kui kauaks vana kapp keset fuajeed vedelema jääb - kas nädalaks, kaheks või kauemaks. Eelmine kord tantsisime pea kuu aega ümber külmiku, seekord kõigest nädala.

Kuid täna tabas mind eriline üllatus: sain korralduse hakata kohalikuks giidiks kahele Florida mimmile. 

Ma ise eelistaksin turistina igal juhul islandlast kohaliku giidina, aga polnud ju minu valik. Igatahes olid mimmid ka minu üle väga õnnelikud ja kinnitasid, et see oli nende reisi parim päev. Isegi kui nad valetasid, oli see ilus vale. Aga tegelikult neile vist tõesti meeldis. Ja mulle meeldis ka.

*  *  *

"Perso?" naerab Valge Roos laginal, kui kuuleb, kuhu ärritunud olekus eestlased inimesi saadavad. "Perso? Itaalia keeles tähendab see "kadunud". Eks sinna saadetud peaksidki ju teoreetiliselt silmapiirilt ära kaduma... Igatahes jääb ka see väljend Valge Roosi kõnepruuki. Me oleme talle püüdnud küll ka "musirulli" külge pookida, aga seda kasutab ta tunduvalt harvem. Kui, siis tuleb tema suust pigem "Ozzapoiss!" (Tõlge: Oh sa poiss!)

Teema lõpetuseks sobib ühe Lõuna-Eesti taadi ütelus: "Kõik ommava nii targa, et ei ole kedägi perse kah saata!

Detail vannutoast