Jumalad, geisrid ja jooksupoisid

"Oleks ma seda enne teadnud, ma poleks ilmaski bussiga sõit!" kinnitab Mare. "Ma ei saa aru, kuidas siin saarel üldse keegi veel elus on!"

Me oleme jälle kangelaslikult tunde ja tunde bussis istunud, no kaksteist vähemalt, - tõsi, juba gramm mugavamas versioonis, igaühel oma iste, mida ei peagi kord kolme, kord kuue kaasreisijaga jagama. Cotisse on bussifirma, mis sõidab vaid kaht marsruuti -pealinnast läände Morondavasse ja pealinnast lõunasse Fianarantsoasse. Sõidab välja lubatud kellaajal ja mis põhiline, iga istme peale võetakse vaid üks reisija.

Mare hea süda tikub bussides pahaks minema ja sedapuhku on meil võimalus pakkuda talle koht juhi kõrvale. Arvasime, et nüüd on asi jonksus.

Mare südamele seekordne sõit ei mõjunud, küll aga närvidele. 

"Ma ei saa aru, mustad nagu öö, hüppavad pimedas suvalisest põõsast tee peale välja - no kesse musta meest mustas öös nägema peaks??? Ja siinsetel koertel ja kanadel on kindlapeale seitse elu!" ahastab  meie emeriitveterinaar.

See on üks Madagaskari mõistatus: kuidas nad siin ellu jäävad? Kõik need teeäärsed ja teepealsed lapsed, kanad ja koerad? 

Oleme taas pealinna saabunud. 

"Keerame korgi maha ja arutame asja kainelt läbi!" on järgmine Mare elutarkus, mille najal meil siin see reis üldse nii kenasti planeeritud on saanud. Seega sõidame 120 km kaugusel asuvasse Ampefy'sse. Sest kuskil seal peavad olema Madagaskari geisrid. 

Tee peal räägime juhiga ilmaelust. Madagaskari kolm kuud ametis olnud presidendi kohta on arvamused lahku läinud: noor haritud poiss arvas, et vana president oli parem, et praegune on juba ammust ajast võimu juures olnud, kuid pole midagi korda saatnud, sai võimule lihtsalt seepärast, et on noor ja lubas noortele meelepäraseid asju - ja kuna Madagaskari elanikkond koosnebki suuresti noortest, siis tegi mees õige panuse. 

On olnud tüüpe, kes arvavad täpselt vastupidi. Meie praegune taksojuht on maailma tüüpilisim tegelane: valitsus ei tee midagi! Meil ei ole seda, meil ei ole teist, valitsus ei tee midagi. 

"Aga te ei maksa ju ka mingeid makse - kust teie valitsus peaks nende asjade tegemiseks raha saama?"

See mõte on mehele arusaamatu. Vahet pole, kuidas me püüame seletada, et vaitsusel on igasuguste asjade tegemiseks raha vaja ja et see tuleb inimeste maksudest - meie elame toredates riikides, kus kõik on hästi, nende valitsus  ei tee midagi.

Ja siis oleme kohal. 

Igatahes on need mättad maalilised. Külastajad näevad kõik üsna kohalikku värvi välja ja me ei pane neile seda üldse pahaks. Kõige suurema geisrimütsi juures - kohaliku giidi sõrmede sõnul, kelle me parklast peame endile jälle võtma ja kes samuti suhtleb eelkõige viipekeeles, on geisreid kuus - käib usin pildistamissebimine. Tõmmud kaunitarid istuvad üksteise järel vette ja lasevad end siit-ja sealtpoolt filmida. 

Me siis peame ka ikka kõik endale Tema Kõrgeaususe Keisri endaga pildid saama...

Pinnas on põnevalt voolukrobeline ja pole libe, ehkki peale vaadates seda ei usu

Kohalik kaunitar järgmises augus

Geisrivesi olla hirmus tervislik. Pooled külastajad lasevad ennast mudaollusega sisse määrida ja istuvad siis vanni ligunema. 

Üks saksakeelne netileht väidab, et Andranomandraotra geisrid ei olegi päris looduslikud geisrid, vähemalt mitte sellised vulkaanilist päritolu nagu geisrid mujal maailmas. Nende kohta võib öelda, et tegemist on inimtekkeliste geisritega - kusagil mägedes on aragoniidikaevandused (lubjakivi soost mineraal), kaevanduse süsihappegaasirikas vesi juhitakse raudtorudega siia jõkke. Pikal teel võtab vesi endaga kaasa torurauda, kaltsium on tal endast, jõe lähedal on surve nii suur, et viskab purtsudena vett välja ja üksiti moodustab uhkeid lubjakiviladestusi...

Kohalikud on neile mätastele nimeks andnud Travertin. Ja ükski kohalik giid - küsime hiljem mitmelt - seda versiooni ei kinnita. Kõik ütlevad, et on looduslikud. Meie ei oska kah midagi arvata - et kui torud, siis miks 6 toru, ja millal siin see kaevandamine siis peale pidi hakkama, kui praeguseks ajaks on niisugused ladestused - enne Kristuse sündi või???

Kunagi guugeldan edasi.

Teel geisrite juurde möödume kirikust, millel pole katust, kuid mille ümber on paksult rahvast. Juht ütleb, et sellest pole midagi, jumalateenistusi peetakse ikka, küll ükskord tuleb katus ka. 

Tagasiteel palume katuseta kiriku peatust, kuid rahvas on sellelt jumalateenistuselt juba jalga last. Meil on üllas mõte kiriku katusesse panustada: Kavatseme selleks leida mõne usaldusväärse isiku. Kuid enne, kui me kellegi leiame, jääb meie teele imeväike pühakoda suure rahvamassi keskel. Palume juhilt peatust. 

Pühakojast kostab vägevat laulu. Poeme sisse. Pühakojake mõõtudes 4,65 x 8,25 (Urmase arvutused toetudes WC-uste laiusele) on paksult rahvast täis. Ees toimetab valgetes rüüdes seltskond, ülejäänud istuvad põrandale laotatud koormakatetel. (Neid viimaseid kautatakse siin peamiselt riisi kuivatamise alustena). Ja laulavad. Igaüks täiest hingest ja kõrist. Ilusasti laulavad. Kohati suisa mitmehäälselt. Sõnad on kõigil peas. Mul jooksevad korduvalt külmavärinad üle selja. Milline energia, milline emotsioon!

Ma olen lugenud, et malagassid on kõva laulurahvas, kuid see kogemus ületas kõik ootused. 

Ma arvan, et me oleme nüüd kõik puhastusest läbi käinud. Pühapäevane pühakoja-emotsioon.

"Te ei saa sinna minna, tee on kohutav. Me aitame!" kinnitavad kaks kutti, kes meie auto on kinni pidanud. Oleme teel Lily kose juurde ja parasjagu peateelt maha keeramas. Meie malagassist juht jääb mõttesse ja peab meiega nõu. Meie nõu on tal eelkõige selleks vaja, et rajaleidjate rahamured ikka meie õlgadele saaksid.
"Kas me peame migisse kohalikku sõidukisse ümber kolima?"
"Ei. Nad jooksevad ees ja näitavad, millisest august kustkaudu läbi sõita."
"Kui pikk see lõik on?"
"5 kilomeetrit."
"Meie ei oska siin nõu anda. Me ei tunne olusid. Sa pead ise otsustama."

Hakkame sõitma. Kaks kutti jooksevad ees. Üks plätudega, teine paljajalu. 35-kraadises kuumuses. Tee on muidugi kehv, väga kehv, aga me oleme Kailiga Islandil ka sellistel ukerdanud oma madala linnaautoga. Siin on vähemalt teadmine, et ju siis pääseb läbi...

Kutid jooksevad nagu väledad põdrad. Üks ikka vilksab vahepeal üle õla vaadata ja viipab käega: "Sealtpoolt! Siitpoolt!"

Tegelikult näeb juht ise ka, kustpoolt mõistlikum. Tagasiteel me jooksupoisse enam ei võta.

"Tee on samasugune nagu alati," ütleb meie juht kohale jõudes. "Lihtsalt ma ei ole siin tükk aega käinud ja arvasin, et ehk on tõesti vahepeal midagi juhtunud."

Juhtunud on see, et paar kohalikku on jälle välja mõelnud triki, kuidas võõraste valgete käest raha välja meelitada. Hõlptulu see just kah ei ole - 5 km jooksu eest koos kohapealse giidimisega (millest on samuti võimatu loobuda ja mis seisneb selles, et mees ütleb sulle oma nime, ütleb et tema on giid ja siis hakkab käega  näitama, et see on trepp ning see on puujuurikas) - teenivad kutid meie käest kumbki 25 000 ariaryt ehk ca 3 eurot. 

Seda ei ole palju, kuid sellised asjad juhtuvad Madagaskaril igal pool ja igal sammul. 

Lily kosk. Kõige vahvam on osa, kus kosk justkui puude otsast alla sajab. Kose juures asuval külakesel on elekter - seda teadmist ja väikest hüdroelektrijaama serveeritakse meile kui maailmarevolutsiooni. 

Legendi järgi on kosk nime saanud lähedalasuva istanduse tüdruku järgi, kes jõe ääres kadunuks jäi. Ju siis võtsid esivanemad ta enda juurde, aga lapse mälestuseks sai kosk endale tema nime. 

Kaardi peal on Amfety kõrvale suur järv joonistatud.

"Kas seal ujuda saab?" küsime oma taksojuhilt. Mees ei tea, lubab kohalike käest küsida. Need noogutavad ja hakkavad kohe abivalmilt auto ees jooksma...

Ütleme oma mehele, et me saame täitsa vabalt need sada meetrit omade jalgade peal kõnnitud, las auto jääb siia. Poisid ei ole selles veendunud ja kõnnivad meiega igaks juhuks kaasa. Ja jäävad siis rõõmsalt vaatama, kuidas me riideid vahetame. No saame kuidagi hakkama. 

Kui me veest välja tulema hakkame, on poisid kadunud. (Õnneks on meie riided alles). Autojuht ütleb, et poisid tulnud ärevalt tema käest küsima, et ega me ometi sealihasööjad pole, et selles järves ei tohi need, kes sealiha söövad, ujuda. See on fady, tabu.  Juht öelnud jumala puhta südametunnistusega, et ei ole - sest ta on oma silmaga näinud, et selle päeva jooksul pole me peale hoommikusöögi veel midagi söönud ja ta ei usu, et me hommikut sealihapraega alustasime. Meil on suur rõõm talle teatada, et ta ei pea rohkem muretsema ka, sest me pole juba kuu aega sealiha söönud. Nii et kõik lõpeb väga ausalt ja õnnelikult ja minu meelest peaksid kõikide esivanemate hinged meiega rahul olema.

Tabusid, fady'sid, on Madagaskar paksult täis, kuid see oli esimene kord, kus meie fady'ga nii silmitsi seisime. 

Õhtul teeme internetis läbi väga usaldusväärse testi pealkirjaga "Mis teeb sind õnnelikuks?" 

Mare tulemus: 1. Alkohol 2. Miljon. 3. Sõbrad. 

Alkoholiga pole me koonerdanud, miljoneid võtame ka ülepäeviti välja - tõesti, patt oleks praegu elu üle kurta...

No kui, siis võibolla selle üle, et Mare on reisilt kätte saanud kõik külmetushaigused: nohu, köha... ainult ohatis oli veel puudu. Nüüd on see ka käes.

"Seda see tähendab, kui temperatuur on alla 27," kommenteerib Urmas elutargalt. 

Alla 27 on öösiti...