"Ah, ära aja! Me oleme siin kuu aega mööda metsi tuianud ja isegi ühtegi puuseent pole näinud, sina tuled nüüd kukeseentega!"
"Need olid kukeseened! Küsime autojuhilt, kas neil on siin kukeseeni!!
"Mushrooms - no.."vangutab juht pead.
"Need olid kukeseened!"
Urmas ei jäta. Meil on tervele kuninglikule Rovale tiir peale tehtud, ära kuulatud igasugused uhked lood ümberlõikamstest (malagassidel kuuluda see rituaal poisi mehekstunnistamise juurde ja vanaisa on see, kes naharibala ära sööma peab), värvilistest klaasakendest, kohalikust marmorist, prantsuse armukestest jne, kui Urmas teema uuesti üles võtab ja meid kõiki kukeseenele saadab.
Ja ongi! Must mees müütab autode vahel kukeseeni! Kust krrdi kohast need veel siia said???
Järgmisel päeval näitame pilti autojuhile.
"Aa, šampinonid, jaa, need kasvavad meil metsas..."
Millises, tahaks ma teada!!!
(Korilane eestlases ei sure iial...)
* * *
"Eestlased-lätlased-leedulased on nüüd nii rikkaks saanud, et terve maailm on neid täis," ütleb 75-aastane Kanada vanahärra Antsirabes.
Lätlasi-leedulasi ei näe, (nagu me ei näe ka norrakaid, rootslasi, soomlasi, poolakaid jne), kuid tagasiteel kohtume lennujaamas viie vahva noorega Eestist.
"Kas te Madagaskari enda autot nägite?" küsib Karl.
"Ei näinud. Neil on oma auto???"
"Karenjy," ütleb Karl, ja saadab eestlaslikult üle sotsiaalmeedia uutele sõpradele pildi. "Fianarantsoas toodavad. Tegid neid sääl 1985-95, siis tehas likvideeriti, 2009 hakkasid uuesti pihta. Renault' alusel. Aga kallis on ikka, mis siis, et ise teevad."
Niisiis, Madagaskaril on oma autotööstus, mille ühtegi eksemplari me kuu aja jooksul ei näinud, kuid selle eest me nägime linna, kus ei olnud ühtegi mootorsõidukit - ainult kärud ja velorikšad. Ambanja.
* * *
Me ei saa aru, kuidas on võimalik ära elada 1-eurose päevapalgaga (killustikukoksijad, pesunaised jne), kui kümme muna (mis siis, et väga tühised, nullilähedased asjad) poes maksavad ka 1 euro.
Me ei saa aru, kuidas on võimalik selliseid raskusi pea peal kanda. Kui väga raskeks läheb, tuleb joosta - saab rutem kohale.
Ei saa aru, kuidas on võimalik paljajalu tsementi segada.
Ei saa aru, milliste loodusseaduste abil mõned kärukoormad koos püsivad.
Ei saa aru, kes joob ära kogu selle kolmehobuse õlle (THB - Three Horses Beer), mille poode ja autosid me pidevalt näeme. Noh, meie joome natuke, kuid pudel õlut maksab ka ca 1 euro. Ehk väga paljudele päevapalga.
Me ei saa aru, kuidas kõik need maanteedeäärsed inimesed-lapsed-loomad elus on. Kohastumine kõrgemal tasemel? Nägime oma silmaga, kuidas koer magab keset sõiduteed ja meie buss sõidab temast üle - loom jääb täpselt rataste vahele, ei koer ega juht liiguta oimugi kogu loo peale. Ainukesed, kes helkurveste kannavad, on pealinna politseinikud.
Me ei saa aru, miks on vaja sõduritel vaja valvata inimtühja liivaranda saare põhjatipus.
Me ei näe laste mänguasju. Kuid me näeme lapsi mängimas kivikestega, rattaid veeretamas, kummikeksimas. Ühes bussis on 5-6-aastase lapse mänguasjaks tühi konservikarp, mida ta kuus tundi ühte- ja teistpidi käes keerutab. Ilma, et ta kogu sõidu jooksul kellelegi ainasatki küsimust esitaks või midagi kommenteeriks.
Me ei saa aru, kustkohast on pärit kõik need hommikused tervisejooksjad, keda me kohtame Morondavas hommikul pool viis bussile minnes. Massiliselt jooksjaid. Elatustase ja tervisejooks ei käi kuidagimoodi kokku.
Me ei saa aru, kes ostab ära teeäärse kauba. Ja kuidas see on nii, et viis küla müüvad järjest lutsukive (mis nendega tehakse?), järgmised viis liiva, järgmised viis sisaliköisi, järgmised viis porgandeid, järgmised viis apelsine, järgmised viis laudlinu, järgmised viis...
Me ei saa aru, kuidas on võimalik "kedrata siidniiti" kasutamata ühtegi abivahendit peale omenda keha. Õigemini, me näeme, kuidas seda tehakse, kuid teha seda päevast päeva poolpimedas ruumis põrandal istudes...
Me ei saa aru, kuidas loodusgiidid kõik need loomad üles leiavad, keda nad meile näitavad.
Me ei saa aru, milleks politseinikele siilid ja püssid.
Me ei saa aru, kes ja kus kasutab münte - aga me avastame ühel hetkel, et ka mündid on olemas!
Me ei saa aru, kuidas on eesti sõna raha jõudnud malagassi keelde - läänerannikul tähendab väljend "tsia raha!" et raha ei ole. Käsmu meeste töö? Väljend "raharaha" tähendab aga tervel saarel tööd. Niisiis, kui sul on raharaha, on sul ka raha...
Me ei saa aru, kui palju võib ühel lihtsal puuratastega kärul olla erinevaid disainielemente: kord juhitakse seda ohjadega (ohjad on rataste küljes), kord rooliga, kord on sel esi-, kord tagapidurid...
Me ei saa aru, miks meil mõõdetakse palavikku - nii saarele saabudes kui sealt lahkudes :) (Üks variant: kas need on ikka täie mõistusega inimesed, kes siia tulevad, või äkki peast soojad?)
Me ei saa aru, miks peavad liiklusmärgid olema betoonist valatud - kui palju betoonion raisatud asjadele, mille järgi pole kellelgi kõige vähematki vajadust?
Me ei saa aru, miks peab õpetaja kandma valget kitlit.
Me ei saa aru, miks on prill-lauad väiksemad kui potid.
Me ei saa aru, mida teeb seebu kaelani vees vesiroosi-riisipõllul.
* * *
Aga me oleme näinud lendkala.
Me oleme tundnud mõõnavee jõudu.
Me oleme kogenud merevett, mis on nii kuum, et ei taha sisse minna, ja merevett, mis on pehme nagu siid.
Me oleme näinud igat sorti putukaid ja mutukaid (eriti raagritsikat, siis suuremaid ja vähemaid ämblikke, krooksuvaid tsikaade,...) haukuvaid konni, punast lindu kohaliku nimega vuudi ja lindu nimega vasarpea (kes ehitab hullsuuri pesasid - nagu toonekurg - kuid need on pealt kinni), saare ainukest kiskjat fossat, hulgliselt kameeleone, iguaane ja loomulikult terve rea leemureid - mitte küll kõiki 103 liiki, aga meie jaoks piisavalt.
Kassleemur ehk katta, Teiste leemuritega võrreldes veedavad kõige rohkem aega maapinnal. Emasloom on 20-30-liikmelise pere päälik. Hommikused päevitajad (päris jooga lootoseasend, nagu paljudel naljapiltidel, see siiski ei ole).
Must ja valge röstitud leemur, ütleb google. Kirileemur ehk vaari (Varecia vareigata vareigata) ütleb Õhtuleht.
Sifakad (ikka jälle hulgaliselt eri sorte) on samuti ühed lahedad tegelased. Kui kattad harrastavad mitmenaisepidamist ja elavad suurte peredena pundis, siis sifakad on elu lõpuni üksteisele truu paarirahvas. Siin õnnestus lõpuks ära ka nende tants - sifakad liiguvad maapinnal külg ees hüpeldes, mis jätab mulje, nagu oleks tegemist peene tantsuetteastega.
Coquerel's Sifaka. Propithecus coquereli.
Kas teie teadsite, missugune näeb välja kuulus ingver? Mina ei teadnud. See siin on tema metsik variant.
Punane saar? Roheline saar?
"Pea on nii peenike koht, et seda perse kaudu terveks ei ravi," on öelnud üks kena Võrumaa taat. Kui malagass on endale midagi pähe võtnud, siis sinna see ka jääb.
Urmas harjutab ka asjade pea peal kandmist. Alustab telefonist...
"Šampinjonid" Antananarivo tänaval
"Karenjy", ütleb Karl, ja saadab lahkeste pildi ka. Madagaskari oma auto.
Ja meil on olnud igati õpetlik (lisaks Madagaskari teemadele olulised täiendused ka Muhu seeliku miinikollase, laokoonlaste, autodel oleva kalamärgi jms küsimustes) ja vahva reis koos kohatiste hingetõmmetega erinevates vetes (nt Ranomafana kuumaveebasseinis :)) ning gurmaanitsemisega ülihääs seltskonnas. Issand jumal kurat, milline reis!
Aitäh teile, Mare ja Urmas!
Hea (parim) ei lõpe kunagi! Tsaratsara tsy lany! Vela veluma!
* * *
* * *
Ja nagu ikka - punastel markeritel klikkides avaneb aknake, kust viib link vastava koha pääle blogis :)
Ja aitäh Ulvi jooksvate reisimuljete ja pildivaliku eest!
ReplyDeleteAitäh, Kaarel!
Delete