Sunday, April 7, 2019

Riisist ja leivast. Sellest ahvide omast.

Enam-vähem selle pildi pärast sai ette võetud teekond risti läbi Madagaskari. Baobabide allee läänerannikul.

Kuid enne baobabide juurde jõudmist õnnestus meil jumala abiga likvideerida viimased lüngad oma riisikasvatusalases hariduses. Pakume, et vähemalt tehnoloogi tase on meil nüüd käes - oleme kuu aja jooksul läbinud enam-vähem kõik tootmisprotsessi tsüklid. Teame, kuidas põllu ettevalmistamisel seebude pele karjuda, (vaata siit), teame, kuidas terad kõrre küljest lahti koputada (vaata siit), nüüd selgus, et isegi riis tahab rohimist - kohalikud koolilapsed näitavad parimaid töövõtteid ja üksiti koguvad niiviisi raha oma kooli kuldse juubeli tähistamiseks - mida iganes sõna "kuldne" siinkohal ka ei tähendaks. 




Pärast rohimist õnnestub meil näha ka riisi istutamist. Enne istutamist terad idandatakse (päev-paar vees), siis segatakse idudega riisiterad vee ja mulla seguga kaussi, kus nad  paari nädalaga kasvavad tihedaks murumättaks. Ja siis minnakse selle kausiga põllule ning susatakse kõik ühekaupa vette. 

Kübar pähe ja - läks! Taustaks uhke baobab...



Noh ja siis nad tulid - üks uhkem kui teine...

Ülearu palju ahvileivapuid Madagaskarile jäänud ei ole. Paari nägime Põhja-Madagaskaril ja paari teel risti läbi saare, ühte ahvileivapuu sugulast Isalo Rahvuspargis - kogu kuu aja saak! Morondava lähedal on 3,2 km2 suurune kaitseala koos ca 330 hiiglasega ja no siin ei teadnud, kuhupoole pildimasinat keerata...

Oli küll vägev. Ja eiteamitmesajandat korda tänasime õnne, et me ei ole siin maal turismihooajal.







Meie giidipoiss - üks parasjagu sahker-mahker-sell - viis meid ka piirkonna kõige suurema ja kõige vanema baobabi lähedale. Teekond sinna oli tõeline katsumuste rada, aga teadagi - ei takista vallid, ei takista kraav ega isegi mitte okkaline elutee... Külalapsed tulid ka vatama, et kas vaza'd jäävad ellu või ei.
Hendrik Relve oma saates rääkis 800-aastasest ja 16 -meetrisest ümbermõõdust. Ja Tamme-Lauri kheksast meetrist. Meil põlnd mõõdulinti kaasas. 

Sellised näevad baobabi viljad välja metsas...

... ja sellised poeletil. Nagu seemisnahast oleksid tehtud. 

Baobabi vili olla hulltervislik. Sisaldavat 6 x rohkem C-vitamiini kui apelsin, 2 x rohkem kaltsiumi kui piim, 6 x rohkem kaaliumi kui banaan ja üldse kõiki asju kõigist teistest rohkem. Tema mahla olime juba proovinud, maitses küll hää, aga kuidas vilja ennast süüakse?...




Igatahes elavad valge asja sees pähklitolised seemned, mida on ilmvõimatu katki hammustada, ka seetõttu, et sel ajahetkel igatahes oli pähklikoor nätskelt vetruv. Võib-olla ta kunagi kuivab ära ja käitub siis nagu pähkel, aga praegu polnud kogu selle sisuga siiski suuremat miskit peale hakata. Pähkleid ümbritsev kreemikas ollus on nagu hapu vatt - ka sellest ei saa hammastega jagu. Lutsutada võib, aga rohkem ei...

Edasi liikusime Kirindy Rahvusparki. Neid on kaks - üks era ja teine riiklik. Kõik kinnitasid nagu ühest suust, et era on parem. Ja meie väärime ju ainult parimat...
Oli küll hää. Nii ööretk kui varahommikune metsaretk kui öömaja kui söök...

Meie eluonnike Kirindy's

Täiesti juhuslik iguaan

Pruunleemurid - ema ja isa


Armastuse baobab Kirindy's

Õitseb. Baobab õitseb.

Õis.

Sifakad amastavad hommikuti päikesevanne võtta. 

Pärast hommikust matka. Keskel meie sahker-mahker-giid.



Kui see ilm siin nii neetult palav ei oleks, siis võiks ju igasuguseid ilusaid lugusid kirjutada, aga vat ei ole võimalik!!!

No comments:

Post a Comment