Jumala päevake Pühajärvel

Alise juurest sattusime Pühajärve äärde. 

Ega see muidugi niisama lihtsalt läinud - kõigepealt tuli 300 km autog sõita ja siis veel 250 bussiga. Urmas kaebles, et tal on tagumik tuim ja Mare lubas abivalmilt kohale jõudes talle kere peale anda. Seda enam, et püksirihm on Urmasel omast käest olemas.

Antsirabesse kohale jõudes olid kõik omadega nii otsas, et lubatud keretäis jäi uusi väljakutseid ootama.

Püha järve beach party (ehk Tritri ääres)

Nagu öeldud, ega see niisama lihtsalt ei läinud. Hoolimata kuumast ilmast, vaatamata põuale püüdsime ikka vaateid ka nautida. No lihtsalt arusaamatu, kuidas üks maa nii punane olla saab!!!

Punane mangopuuga

Punane on rohelise all peidus. 

Kui meie paneme katteloori alla kurki-maasikaid, siis siinsed põllupidajad katavad musta linaga kartuleid. Et päike taimedele liiga ei teeks. Kartul on muidugi puhas peenutsemise värk, õige inimene sööb ikka riisi. 

Riisipõllud - igas vanusastmes. 

Madagaskaril on 18 hõimu. Betsileode küla.

Nagu öeldud, ega teekond teabmis lihtne polnud. Näiteks läks buss katki - nii, nagu see siinmaal tavaks olla. Uut lubati 40 minuti pärast, mis loomulikult venis pooleteise tunnini. Mora-mora! Selle aja sees jõudis Urmas lahata iga möödasõitva käru hingeelu ja Mare endale lepalehtedest pesa punuda. Tõenäoliselt oli see mingi endeemiline lepp ja tõenäoliselt oli nii mõnigi buss juba sama koha peal katki läinud, sest meie bussimehed murdsid samuti ohukolmnurga asemel hunniku värskeid oksi teele. Mare pesaoksad olid vähemalt kolm päeva vanad, aga ega Tõeline Daam sellisest pisiasjast numbrit tee.
Puhtalt igavusest otsustasime, et meie ei lähe uude bussi enne, kui meid on viisakalt palutud. 

Malagassidel polnud selle vastu midagi. Palusid küll.

Me siis ikka läksime, ehkki oli tohutu kiusatus hoopis sellele peole minna, kuhu kõik möödakäijad teel olid - igal pundil grillimiseks oma liharibulad kepiga seljas...

Hommikuks oleme taas erksad ja reipad ja otsustame Antsirabe ja selle ümbruse üle vaadata. Giidipoisiks saame endale noore poisi, kelle nimi on Õnnelik. Faly. See pidi täiesti üüpiline ja levinud nimi olema siin saarel, kus kõik kogu aeg naeratavad ja isegi miljonilinnas nii üksteist kui võeraid teretavad.

Mister Rinarisoni pluus muidugi usaldust ei ärata...

Üks tüüpilisemaid Madagaskari vaateid - ikka peseb keegi kuskil pesu ja kuivatab seda. Andraikiba järve ääres Antsirabe linna juures kuuleme, et siin pesevad pesu nn palgalised pesunaised. Päeva teenistus - ca 1 euro. 

Ühe merinade pere hauakabel. Kui inimene sureb, maetakse kõigepealt kabeli kõrvale. Alles seitsme aasta pärast on kadunuke ümbermatmiseks kõlbulik. Kogu suguvõsa tuleb kokku ja pidutseb kolm päeva. Aga ega sellega pole veel kõik - järgmise seitsme aasta möödudes tuleb kondid uue liniku sisse mässida ja uus pidu teha jne jne. Ja kuna perekonnad on suured ja seega ka surnuid piisavalt, siis on igal aastal, mida tähistada.

Mida suuremad pidustused, seda suuremat õnnistust on maisel rahva oodata. Mis seab vähemjõukad pered muidugi ebavõrdsesse olukorda.

Püha Järve Tritri ääres saame endale uue kohaliku giidi - Melody. Isegi kui sul juba on kohalik giid, peab igas rahvuspargis jms võtma veel kohalikuma giidi.

Melody näitab meile igat sorti ravimtaimi ja metsikuid valgeid liiliaid ja tageetest rähn vuudit, kes tegelikult ei ole rähn, vaid sarnaneb pigem meie punarinnale, kuid tema nimi on vuudi ja ta on väga-väga-väga punane. Ja püha ohverduskohta, kus esivanematele ohverdatakse seebusid ja kanu ja kohta valvab puujuurest madu. 

Melody räägib meile malagssi Romeo ja Julia loo ehk vaese poisi ja rikka tüdruku loo, kellel vanemad abielluda ei lubanud ja kes seepärast kaljult järve hüppasid. 

Melody räägib hiinlasest, kes ei uskunud, et püha puu oksa tohivad murda ainult malagassid ja et murdekohast hakkab immitsema verevärvi mahla. Hiinlane läinud kontrollima ja kukkunud-uppunud järve...

Melody räägib meile, kuidas vihmaperioodil on järve veetase madal ja kuival ajal kõrge - igasuguse loogik vastaselt. Kuidagimoodi on see seotud teise järvega - kaks järve on omavahel kanaliga ühendatud, kanalis elavad nahkhiired.
Joome kaasavõetud vett - heategevuslikul otstarbel, nagu ütleb Mare, Et kott oleks kergem...

Melody

Männilised, mis päikese käes väga põnevalt oma värvi muudavad. Järve ühel kaldal on nad männikarva männid, teisel hõbepajumännid. 

Vahepeal räägib Faly meile koolist. Kuidas igal pool on õppemaks - nii riigi-kui erakoolides. Esimestes loomulikult odavam, kuid siiski ca 50 eurot aastas pluss õpikud-koolitarbed. Kuna peredes on lapsi palju, siis sageli pannakse kooli vaid paar tükki - rohkemate koolitamiseks ei jagu raha. 

Ülikooli õppmaks on ca 50 eurot kuus pluss elamiskulud. Faly ise on õppinud Antsirabe ülikoolis turismi. 

Õppeöö koolis käib prantsuse keeles. Malagassi keel on üks õppeainetest. Malagassi 18 hõimu räägivad nii palju erinevat keelt, et lõuna ja põhi ei pruugi üksteisest aru saada. Ametlikuks kirjakeeleks on keskalade merinade keel, kuid sageli võivad kaks malagassi, kui nad omavahel üksteisest täpselt aru ei saa, hoopiski prantsuse keelele üle minna. 

Vaade Betafo linnale. Asutatud merinade esimese kuninga Radama I poolt. 

Kuningas Radama I-le (toimetas Betafos 10 aastat) pühendatud mälestusmärk. Jõuame järeldusele, et ülemine sõna on tõlkimatu. Eesti keeles puudub mõiste, mis võtaks kokku niisuguse seletuse: "see on niisugune isik, kes on väga väärtuslik, kellel on palju mjuvõimu ja kelle poole sobib palvetada."

Antsirabes kiikame sisse veel töökotta, kus seebusarvedest igasuguseid ilusaid asju tehakse. Ja töökotta, kus naised nurgas tikivad. Ja töökotta, kus üks mees miniatuurseid rikšasid-jalgrattaid-autosid ehitab - õllepurkide plekist, vanade jalgrataste piduritrossidest,... Meie oma silme all saab üks jalgratas peaaegu valmis. Päris ägedad!

Ja kui siis veel vana rikšamees saab hotelli veetud - on ju vaja proovida, kui raske ühe rikša vedamine on - siis ongi üks jumala päevake jälle eduliselt õhtasse saand.
Kell 22.55 koputatakse meie hotellitoa uksele. Respapoiss palub, et me vaiksemad oleksime...