Ükspäev valis Kaili pererahvale mööblit. Paari päeva pärast paluti meid õhtusöögile. Kui sellises tempos edasi läheb, tuleb meil vist Islandi järgmistel kohalikel valimistel kandideerida.
Võimalik aga, et me vaatasime perenaisele nii igatsust täis silmadega otsa, kui ta juhtus mainima, et nad emaga tegid slátur'eid. Mitte et me täpselt aru oleksime saanud, mida nad tegid. Kuid oli lambatapuhooaeg ja nii palju me aru saime, et tehti mingeid söödavaid asju, mille jaoks on vaja verd ja kopsu ja maksa ja issand ise teab mis põrna või pankreast veel. Šoti haggis käis ka jutu seest läbi.
Naabrinaine, lapsehoidja, sai kohe järgmisel päeval slátur'eid (loe: slautür) maitsta. Ütles, et oli päris kole olnud, aga perelapsed söönud suure mõnuga. Meil oli tõsiselt kahju, et niimoodi pärleid sigade ette loobitakse.
Aga siis halastas perenaine meie peale. Küsis, et kas meil on järgmise päeva õhtuks plaane ja kui ei, siis me oleme teretulnud õhtusöögile blóðmör'i ja lifrarpilsa't sööma. Need kaks kokku ongi slátur'id (saksa schlachten!) ehk lambavorstid, mida sügisesel tapahooajal kõik korralikud perenaised teevad. Meie perenaine on täitsa korralik.
Me olime ikka väga rõõmsad nii uhke pakkumise üle. Kuna me oleme nagunii Islandisse igakülgselt ära armunud, siis me tahame hirmasti seda suhet muudkui sügavamaks ja sügavamaks ajada ja no teadagi käib vähemalt osa armastusest kõhu kaudu. Aga meie külalistemajas on köögis puha poola poisid, nii et me nagunii igatseme taga möödundsuviste kokkade leiba ja lambapraade. Mitte et poolakate toitudel midagi viga oleks, aga islandlaste tehtu maitses täitsa teistmoodi. Tõenäoliselt islandipäraselt.
Perenaine õngitses pliidi pealt potist välja kahte värvi pätsikesed ja kooris neil naha maha.
Rääkis juurde, kuidas tema meelest tulid tänavu väga head välja. Et nad olid emaga väga hea retsepti leidnud. Lapsi laua taga vaadates tundus, et olid küll head välja tulnud. Lapsehoidjat vaadates tundus jälle teistmoodi.
Meie oleme nagu lapsed. Meile maitses.
Blóðmör on verivorstiline. Või verikäkiline. Kuid Eestis me tavaliselt verivorsti ei keeda. Ja lammaste asemel on meil sead.
Vorsti sisse käivad rukkijahu ja kaerahelbed. Ja rosinad. Maitses tõesti hästi.
Järgmisel päeval tõi perenaine mõlemaid pätsikesi ka peamajja lõunasöögiks ja nüüd serveeriti neid viilutatuna ning ahjust läbikäinuna - sellisel moel meenutas blóðmör juba vägagi verikäkki.
Lifrarpilsa on maksavorstiline. Ka siia sisse käivad nii rukkijahu kui kaerahelbed. Kuid eesti maksavorstist selle maitse ettekujutamise juures palju abi ei ole. "Võib-olla maksapasteedi ja odrajahukäki segu?" pakkus Kaili, kui küsisin, mismoodi ta seda kirjeldaks.
Võib-olla. Kuid nii tekstuurilt ku maitselt oli see midagi uut. Kindlasti õhulisem kui maksavorst või -pasteet.
Vanasti
pandi mõlemad segud lambamakku, tänapäeval minakse lihtsamat teed ja ostetakse kunstmaterjalist kotikesed poest. Ja loomulikult hoitakse täidetud kotikesi tänapäeval sügavkülmas. Slátur'i-isu korral võetakse ühe söögikorra ports välja ja keedetakse ära. Vanal ajal aga olla neid säilitatud vadakus, kus nad siis kenasti hapuks läksid. Ja vanal ajal, kui jahuga polnud ehk iga kord priisata, pandud slátur'ite sisse ka sammalt.
Äkki saame me seda vadaku-versiooni ka kunagi proovida - igatahes ootame me juba praegu põnevusega Þorrablót'i - jaanuari lõpus algavat periood, kus üle Islandi korraldatakse "hirmsate asjade söömise pidustusi".
Äkki saame me seda vadaku-versiooni ka kunagi proovida - igatahes ootame me juba praegu põnevusega Þorrablót'i - jaanuari lõpus algavat periood, kus üle Islandi korraldatakse "hirmsate asjade söömise pidustusi".
Kartuleid koorivad kõik endale ise, ka lapsehoidja. Porgandeid ei koori keegi.
Ja kohe ilmusid meie elamuste täienduseks Mooste Rahvamuusikakooli juhataja Krista Sildoja (kes ka hetkel Islandil) FB-lehele tema uued elamused slátur'itest:
Eelmine versioon oli Kristal selline:
"Minu jaoks tundus eelmisel nädalal oma teises koolis söödud lõuna imelik, arvasin, et, noh, mis seal siis ikka, juhtub ka paremates peredes. Aga täna sain täpselt samasuguse menüü osaliseks linnakoolis. Niisiis. Võtad taldrikule kahte sorti hõrgutist, mis sarnanevad meie maksa- ja verivorstile. Lisad sinna juurde tükeldatud banaani. Siis võtad kausi ja paned sinna sisse kulbiga kõige ehtsamat riisiputru, mille sisse segad rosinaid ja peale raputad kaneeliga suhkrut (üks poiss minu ees jäigi seda suhkrut peale panema). Siis kallad selle pudrusegu piimaga üle. Siis lähed laua äärde, ampsad soolast slautürit ja lusikaga suhkrusegust riisiputru kõrvale. Siis mõni amps banaani ja nii edasi. Vot nii! Maitses hea. Ma tean, ma olin eelmises elus islandlane :) Korduvalt tõestatud."
"Õppisin täna sööma varem kirjeldatud toitu õigesti. Nimelt võtad kuuma riisiputru, segad sinna sisse maksakäkitükid, verikäkitükid, rosinad ja peale raputad kaneeli (siin küll kaneeliga suhkrut). Soovi korral kallad veel üle piimaga. Päris maitsev, proovige."
Eelmine versioon oli Kristal selline:
"Minu jaoks tundus eelmisel nädalal oma teises koolis söödud lõuna imelik, arvasin, et, noh, mis seal siis ikka, juhtub ka paremates peredes. Aga täna sain täpselt samasuguse menüü osaliseks linnakoolis. Niisiis. Võtad taldrikule kahte sorti hõrgutist, mis sarnanevad meie maksa- ja verivorstile. Lisad sinna juurde tükeldatud banaani. Siis võtad kausi ja paned sinna sisse kulbiga kõige ehtsamat riisiputru, mille sisse segad rosinaid ja peale raputad kaneeliga suhkrut (üks poiss minu ees jäigi seda suhkrut peale panema). Siis kallad selle pudrusegu piimaga üle. Siis lähed laua äärde, ampsad soolast slautürit ja lusikaga suhkrusegust riisiputru kõrvale. Siis mõni amps banaani ja nii edasi. Vot nii! Maitses hea. Ma tean, ma olin eelmises elus islandlane :) Korduvalt tõestatud."
Kopeerin siia Krista loal veel paar tema toredat koolitoiduteemalist FB-postitust:
"Täna oli lõunasöögiks taas toit, mille söömiseks pidin õppust võtma islandlastelt. Kaussi tõsteti kohupiimalaadset toodet skyri, mis oli segatud tuhksuhkruga, nagu tahvlilt lugeda võis. Sellele võis peale valada kas siis piima või vahukoort. See oli (vist) põhitoit, selline toekam. Juurde võeti valget saia, millele laoti peale kas siis singisalat, juust, salami või puhas sink, valikus olid veel tomati- ja kurgiviil. Lõpetuseks sai võtta pirni ja apelsini."
Veel targemad on kommenteerinud, et "kui mitte iga nädal, siis üle nädala ja vist just reedeti selline menüü sealsetes koolides on jah."
Ja viimane koolitoidulugu Kristalt:
"Eile läksin sööma ja leidsin eest toidu, millega ei osanud kohe midagi peale hakata. Vaatasin paremale ja vasakule ja otsisin abinõusid kaassööjatelt. Tahvlilt lugesin, et söögiks on kakaosupp jm sinna kõrvale. Oli jah pruun supp, tuline. Päris hea, kui maitsesin. Aga selle kõrvale oli erinevas valikus kuivikuid, kõik enamasti nisujahust (jaa, juust oli ka). Võtsin ühe neist kõrvale ja larpisin kakaosuppi, mis meenutas õige pisut meie magustoitu, ent oli vähem magus. Hiljem avastasin, et islandlased pudistasid sinna supi sisse neid igat sorti kuivikuid, kallasid piima peale ja fännasid täiega. Ok, järgmisel korral proovin siis ka niimoodi, ehk on täitsa hea :)
Tegemist oli koolilõunaga. Mina jäin igatahes nälga :)
Ja täna. Kas te olete kohanud kunagi paneeritud lambaliha? Mina ei ole. Vaatasin, et näe, täna on söögiks kalapulgad. Lugesin tahvlilt, et tegemist on lambalihaga. Võtsin, maitsesin ja jäingi juurde võtma :)"
On teil juba kõht tühi? Minge tehke endale üks võileib - ja riputage kaneeliga suhkrut ka ikka peale :)
Head isu!
No comments:
Post a Comment