Vaade liustiku seest ülespoole
Marju Kõivupuu rääkis Plekktrummis surmast. Itkulaulja tahtis meid seepeale kohe ära tappa.
Kui Eestis on kõik inimesed üksteisega lähemalt.või kaugemalt seotud, siis Islandil, kus on 4 korda vähem rahvast, on nad 4 korda rohkem seotud. Laavapõllu itkulauljast on täiesti ootamatult saanud peremehe õe mees ja meie hommikusöögilaua igapäevane külaline. Nagu pekitüki leidnud tihane. Peremees on tal ühte kabiini (kämpingumajake = cabin) pesa teha lubanud.
Laululind on praegu veel ettevõtte Extreme Iceland giid, aga kavatseb oma firma teha. Esialgu aga laseb ta õemehel ennast toita ja katta.
Tšehhi tüdruk Eliska tegi mehele selgeks, et ta võiks söögi est midagi teha ka, näiteks töölisklassi jääkoopasse viia.
Jääkoopa külastus on üks talviseid atraktrioone, mida siin maal turistidele müüakse. "Once in life time experiens", kinnitavad reklaamid.
Jääkoobas Islandil tähendab seda, et vesi uuristab liustiku sees endale teed ja võib niimoodi suhteliselt pikki-laiu koopaid tekitada. Koopad on igal aastal uued: liustikugiidid otsivad nad üles ja hakkavad turiste kohale tassima.
Itkulaulja parkis meid oma mürisevasse-tossavasse veneaegset Kirovitši meenutavasse traktorbussi, sõitis paarsada meetrit, pidas korraks kinni ja teatas siis, et meil on väga vedanud, kuna Kristallkoobas on avatud. Et eile olla liiga palju vett olnud ja kedagi koopasse ei lastud, aga täna, näe, saame. Me saimegi kohe kuulekalt väga rõõmsaks, ehkki me polnud osanud kahtlustadagi, et sõit ainult 200 meetriga võiks piirduda. Nagu me ei osanud sel hetkel kahtlustada ka seda, et kõiki siinseid liustikukoopaid kutsutakse luuleliselt Kristallkoobasteks. Meile tundus, et me oleme väljavalitud ja õnn on otsustanud meile näkku naeratada.
Tohutult informatiivne pilt meie töökoha siseõuelt. Pildi peal on Hispaaniast pärit Karamell, islandi lambakoer, paar kabiini ja laulumehe massin, millega me kohe liustikule sõitma hakkame.
Ohoo! Kohe täitsapäris liustiku peale sõidame selle masinaga! Äge! Natuke enne jää peale sõitmist näeme, et tegelikult oleme me juba tükk aega jää peal olnud - ca 30-40-sentimeetrise laavatuha all on vähemalt poolemeetrine jääkiht.
Väga kaugele jää peale me ei sõida. Itkulaulja peab kinni ja annab kõigile kassid-kiivrid. Kassid on täitsa uut nägu!
 |
| Täitsa uut nägu kassid |
Veider tunne - kassidega on turvaline, kuid pika elu jooksul omandatud kogemus, mis ütleb, et jää on libe, sunnib ikkagi ettevaatlikult astuma!
Sellises mudaaugus on siis Kristallkoobas???
Sissepääs Kristallkoopasse...
... ja järjest edasi...
Koopas muliseb ja vuliseb - mitte koopas endas, kuid kusagil koopaseinte taga. Jää meie kohal on ühe giidi arvates 900 aastat vana. Liustikukeel - Breiðamerkurjökull - ca 2500 aastat. Koopal on pikkust vähemalt sadakond meetrit ja itkulaulja väidab, et see on viimaste aastate üks suuremaid koopaid. 
Jääkoopas ei ole mingit tehisvalgustust. Kogu disain ja valgustus on looduse enda poolt. Foto naabrinaine Andrealt.
Kõik see meie mees - foto naabrinaine Andrealt.
Bussijuht ja giid ja peremehe õemees.
Igatahes oli äge. Ja kui veel mõelda, mis raha kõik sai kokku hoitud - 2,5-tunnine jääkoopatuur (algusega ca 5-7 km kauguselt koopast) maksab iceguide.is lehel 18 900 kohalikku raha per naase ehk ca 150 öirot...Ilm oli ilus, kiiret polnud ja kohe kiskus liustiku pääle jalutama.
Pööratagu tähelepanu kaldenurgale ja augu suurusele.
Ja siis otsustati, et me läheme veel ühte koobast vaatama. No mis sai meil selle vastu olla! Meeskond ronis traktorbussi, itkulaulja rooli ja läks!
Ja vat siis hakkaski libisemine pihta.
Issand ise teab, kuidas ja miks see kõik juhtuma hakkas, igatahes ühel hetkel sõitis traktorbuss külg ees lihtsalt ühe augu suunas. Meie olime juhtumisi selles bussis sees ja see ei olnud üldse - vähemalt mitte sel hetkel - tore tunne. Isegi teadmisest, et kukkumise sügavust ei hakata arvutama mitte sadade, vaid võib-olla nii 3-4-5 meetriga, ei olnud sel hetkel abi. Itkulaulja keerutas rooli, aga ka sellest ei paistnud abi olema - traktorbuss tegi täpselt seda, mida tema ja liustik olid otsustanud.
Nad olid otsustanud, et seekord nad meid ei võta. Et las see õnn naeratab meile aga edasi. Millist rõõmu võib tunda poolest meetrist!
Aga tuleb tunnistada, et reklaamprospektil oli õigus - oli küll kogemus "once in life time"! :)
See pole küll päris see auk, millesse me teel olime, kuid pilt annab ehk aimu mõõtudest. Liustiku allservas on meie traktorbuss
Nii olnudki.
"Kas see on meie auto?" - foto on pärit siit.
Niisiis, me oleme elus ja õnnelikud. Sedasama soovime teilegi!
No comments:
Post a Comment