Nagu öeldud, oli meil teine päikesega päev veel. Ilmateate sõnul küll mitte enam nii särav, pilvega pooleks.
See on kohe kindel värk, ütleme, et reegel: Kui sa kõnnid Aafrikas, vastu tuleb neeger. (Alar Siku lemmikluuletus). Ja kui sa elad Euroopa suurima liustiku serva all, siis...
Meil oli veel üks kodulähedane saba hinge peal. Fjalljökull ja Fjallsárlón. "Fjall" on mägi, "jökull" liustik ja "sárlón" laguun.
Samumeie!!! Seda oli meie hing juba tükimat aega ihaldanud. See oli peaaegu et veel parem kui paradiis! Päike oli ja ei olnud, täpselt nagu lubatud, aga see just andiski ilmailule ohtralt nüansse juurde.
Esiotsa oli kõik jääs. Jäämäed olid jääjärve kinni jäätunud ja jääjärve äärde oli moodustunud jäämunatee.
Mõned jäämunakivid olid jääniitidega jäätee külge õmmeldud.
Kaili pidi muidugi proovima, et kas jää juba kannab kah. Õnneks läks.
Siis sai jää otsa ja tuli vaba vesi. Peegeldustega. Üliägedatega.
Ja siis oli selge, et sellele liustikule saab tõesti-tõesti-tõesti kohe väga lähedale minna!
Kohe nii lähedale, et ei jäägi vett vahele!
Ja siis pidi ju ikka liustiku peale ka minema... noh, natukenegi, sest kasse meil ju polnud...
Ja siis koged järjekordselt, kui võimas värk on loodus...
Alumine pilt kujutab tagasivaadet tehtule: ees jäätukkidega ja jäätunud laguuniosa, tagapool lahtine vesi, selle taga liustik, mille vasakut nurgakest me siis õige natuke näppisime.
Lapsehoidja olime ka endale kaasa võtnud. Selle pildi tarvis palusime tal lahti riietuda, et kõik saaksid näha, mis ilus kampsun tal seljas on :).
Aga pääs selle vägeva koha juurde oli trikiga.
Ja siis oli jälle sobilik mõelda, et heldene aeg, kuidas nad siin ikka vanasti elasid - ringtee ümber saare sai ju valmis alles 1974...
Ilusat talvekuud meile kõigile!
No comments:
Post a Comment