Noh, võib-olla Leegi natuke oleks osanud ja võib-olla mina ja Jassu ka - aga et me siin nüüd ikka päris kohal oleme... Linnakeses, mille nimeks on Rabarber. Või Surramurra. Või Rurrenabaque.
Nii madalale oleme nüüd laskunud!!!
Keset tänavat kasvavad banaanid. Kõrgust on meil 290 ümp.
Sest mõnda aega olime ju juba toimetanud kõrgustel 3600-4600. Ega see mingi ilus elu pole olnud, kui looduslikud imed nagu värvilised laguunid ja soolakud jne välja jätta. Oleme korduvalt nii koorilaulu kui sooloetteastete vormis laulnud hümni Eestimaale ja halleluujat kõrgematele jõududele, et nad meile niisuguse kena koha nagu Eestimaa sünnimaaks on valinud. Sest juba pikemat aega on inimasustuse näited umbes niisugused: suur liivakarvane tühjus, siis mingi kogum sama värvi madalaid hoonelaadseid moodustisi ja siis uuesti tühjus.
Mingit otsest kõrgusehäda meil kellegi kallal pole, kuid erilist kiirust kah keegi ei arenda - ei seljakotiga ega ilma. Kui korra õues ära käid, on tunne, nagu oleks kaks tööpäeva tehtud. Kogu aeg on justkui õhust puudus ja ninad on seestpoolt täitsa kokku kuivanud.
Suvaline asula kõrbes. Pilt bussiaknast, kuid ega nad kvaliteetsema foto peal ka eriti atraktiivsed ei ole. Nagu ka päriselus mitte.
Korotše: kui soolaväljadega ühele poole olime saanud, võtsime jälle bussid käsile ja istumise alla. Kõigepealt Uyunist Orurosse, sealt edasi Boliivia pealinna La Paz'i. Pealinna, mille nimi tõlkes tähendab "rahu".
Aga rahulikult me oma sõitu alustada ei saanud. Sa mu meie, mihuke džunglikisa käib bussijaamades, siinses kõnepruugis terminalides! Kassaaugud, kust pileteid osta, on justnagu olemas ja mõnikord on sealt võimalik ka pileteid osta, aga põhimüük käib siiski kisa kaudu. Vähemalt Oruros. Mida lähemale mingisuguse bussi väljumisaeg hakkab tulema, seda kõvemaks läheb kisa. "La Paz! La Paz! La Paz!" karjub trobikond müügiinimesi terminali eri otstes, piletipakid käes. Justnagu otsustaksid inimesed viimasel hetkel kuhu sõita... Kui pilet ostetud, siis bussini veel ei pääse - uksel seisab tädi, kes küsib terminalimaksu.
Aga rahulikult me oma sõitu alustada ei saanud. Sa mu meie, mihuke džunglikisa käib bussijaamades, siinses kõnepruugis terminalides! Kassaaugud, kust pileteid osta, on justnagu olemas ja mõnikord on sealt võimalik ka pileteid osta, aga põhimüük käib siiski kisa kaudu. Vähemalt Oruros. Mida lähemale mingisuguse bussi väljumisaeg hakkab tulema, seda kõvemaks läheb kisa. "La Paz! La Paz! La Paz!" karjub trobikond müügiinimesi terminali eri otstes, piletipakid käes. Justnagu otsustaksid inimesed viimasel hetkel kuhu sõita... Kui pilet ostetud, siis bussini veel ei pääse - uksel seisab tädi, kes küsib terminalimaksu.
Tee peal polnud samuti mingit rahu - üksluist maastikku elavdas uhke välgunoolte show. Ja vähemuhked laamakarjused ning põldudel küürutajad. Hallõ! Hallõ, luuja!
Tüüpilised Boliivia naised - on see laps või mõni muu kandam, kõik seotakse värvikireva linaga selga.
Ja siis ta tuli - nagu ilmutus!
Me olime lugenud, kuidas tegemist on maailma kõrgeimal asuva pealinnaga (Boliivial on tegelikult kaks pealinna, La Paz ja Sucre), mille mõned osad kuni 4050 ümp, et see on punastest tellistest ehitatud linn, et asub justkui kanjonis... ja ikkagi oli avanev vaatepilt rabav. Ilus. Teisisõnu: ma ei ole veel kunagi ühelegi linnale lähenenud maismaatranspordiga pealtvaates...
Bussiaknast tehtud klõps seda vägevat tunnet paraku edasi ei anna: taamal lumised mäetipud, eespool sügavale orgu vajuv linn.
...ja ma ei ole kunagi oma elus näinud nii palju tänaval urineerivaid mehi ja naisi. Selle jaoks on laiad klošš-seelikud muidugi head... Minu poolest võib La Paz rahulikult ka cusecapitali tiitli endale võtta.
Nagu ka liiklusummikute pealinna tiitli.
Tarkade klubi oli otsustanud ka Amazonase vihmametsad ette võtta. Nüüd ja praegu sel lihtsal põhjusel, et džungliretkede eest küsitakse igal siinsel maal päris kenasti pappi, omapäi sinna minna ei julge ja Boliivia on piirkonna odavaim riik.
Otsuse elluviimiseks polnud muud vaja, kui lihtsalt jälle natuke bussiga sõita. 15 tundi.
Sõidu käigus kohtame sisseviskajaid - džiisas, kui peen! Buss peatub - kõrge, mitte küll päris kahekordne, kuid ikkagi kõrgemat sorti buss - ja peatustes ilmuvad nagu võluväel akende alla tädid, käes korralikud lõunaprae komplektid. Kilekoti põhja on asetatud taldrik, selle peal kenasti serveerituna riis-liha-salat, tooteesitluse lõpuks tõmmatakse kilekotile sõlm peale ja lennutatakse ports bussiaknast kliendile sülle. See omakorda lennutab aknast alla raha...
Bussiaknaklõps sisseviskajast
Kilomeetreid polegi teabmis palju - 460 - aga et nende läbimiseks kulub 15 tundi...
Esiotsa on vähemalt ilus. Mäed on kogu oma suursugususes jälle kohal.
Et niimoodi võib üks pilv sul üle tee joosta!
Puhta pilves!
Bussiga pealpool pilvi
Lõpks enam ilus ei ole, on hoopis öö. Hämmastav, kui palju inimesi nendes mägedes elab!!! Alatasa on kuskil mingid tulukesed.
Ühel hetkel - see hetk on hommikul kell 6 - saab see 15 tundi lõpuks ometi otsa. Ei saa öelda, et oleks ülearu mugav sõit olnud, kuid me oleme kohal. Rurrenabaque's. Meil on palav, kuid meil on ka bassein. Me oleme džungli serva peal.
Ühel hetkel - see hetk on hommikul kell 6 - saab see 15 tundi lõpuks ometi otsa. Ei saa öelda, et oleks ülearu mugav sõit olnud, kuid me oleme kohal. Rurrenabaque's. Meil on palav, kuid meil on ka bassein. Me oleme džungli serva peal.
Ja me läheme vastu uuele kolmepäevasele seiklusele. Umbes sellisele:
Ja sellisele...
Spider monkey - Ateles fusciceps – esimese hooga sellele eestikeelset vastet ei leidnud
... ja sellisele...
Leegi ja Jassu nägemuse leiab siit:
http://www.leegi.jassu.ee/2017/11/29/taevast-maa-peale/
No comments:
Post a Comment