Saturday, November 25, 2017

Meil on kodu keset kõrbet

Eelmise päeva emotsioonid välja magatud, ootame põnevusega uut päeva.

 
Boliivia külanaine
Kõigepealt näidati meile järvesoolal (oh, kuis tahaks kirjutada "järvejääl"!) vikunjasid. Neid laama metsikuid sugulasi. Aru me ei saanud, mida nad seal teevad. Sõid soola???
Siis tuli uus peatus, et me saaksime  guellata'sid vaadelda. Tšiillanna Nicolle istus selleks kohe põhjalikumalt maha, et mägi-nösuhanesid (Chloephaga melanoptera) imetleda.
Aga meie Leegiga, noh, meie oleme sellised praktilise meelega maalapsed ja hakkasime hoopis midagi muud vaatama. Et mis mustad laigud need siin on.
Ilmselgelt olime kellegi kempsu sattunud. "Llama," ütles autojuht, kui me ta kättpidi kohale olime vedanud. Heldene aeg, nii suur loom ja nii väikesed pabulad!!! Ja mõtle, kui viisakalt käivad kõik ühte kohta kakale!
Siis tuli uus igav liiv ja tühi väli. Noh, kõrgust sellel väljal ju on, aga vaadata põle justkui midagi.
Ühel hetkel keerasime mingite kaljude poole. "Jälle mingid kivid," mõtlesin. No ei ole vaimusta need kivid siin Islandi inimest...
Aga kivide taga oli salaauk! Ilmselgelt kõrbe poegadele vapustav rohelus ja, noh, olgem ausad, põlnd kole ka eestimaisele silmale.

Ja siis - oaasi taga veel teinegi oaas! Järvesilmakesega!!!
"Need seal taga on laamad", kinnitab pikknokaga Jassu.
Siin nägime ka viscacha'sid (Lagostomus maximus), pikkade kõrvade ja rebasesabaga jäneshiiri, tšintšiljade sugulasi, suure ja võimsa peaga tegelasi, kes kasvavad kuni 8 kg raskuseks. Kehapikkus 47-66 cm, lisaks 15-20 cm saba. Ehitavad endile uhkeid urukomplekse - kuni 600 m2 ja 30 sissepääsu. (Pildi leiab Leegi-Jassu blogist). Kuuluvad aastast 2007 ohustatud liigina Punasesse Raamatusse.
No muidugi olid seal laamad ja neid läks sinna veel ja veel!
Laama on Andide indiaanlaste koduloom. Mäletseja. Sööb rohtu, mis täielikult ei seedu. Mao ehitus võimaldab pooleldi seeditud toidul uuesti suhu tõusta, kus loom seda pikalt edasi mälub.
 
Liigub legend, mille kohaselt Ameerika mandrile tulnud hispaanlased, kes polnud laamasid kunagi varem näinud, küsinud inkadelt, mis nende huvitavate loomade nimi on (“¿Cómo se llama?”). Niisiis arvanud inkad, et laama on loomade hispaaniakeelne nimetus. Tegelikult on see legend hiljem ümber lükatud, sest laamasid tunti laamadena juba enne hispaanlaste saabumist. 

Laamasid nagu kaameleidki kasutatakse veoloomadena. Nad suudavad kanda 22-35 kg raskust ja kõndida sellega kuni 30 km. Kui loomi aga liigse raskusega koormata, siis nad lihtsalt keelduvad liikumast ja koostööd tegemast. Ülekoormatud laama heidab pikali, võib sülitada, sisiseda või omanikku isegi jalaga lüüa. Laama turtsub ja puikleb niikaua, kuni tema koormat kergendatakse. Suudavad joosta kuni 56 kmh.

Laamasid on siin tõepoolest kõik kohad täis.

Veidi aja pärast pöörab juht põldude vahele. Põldude?? Vahin arusaamatuses sissetõmmatud vagusid. Mis issandama taim saaks siin kasvada??
"Kinoa," ütleb juht. Tšiillased noogutavad, nagu teaksid nad, millest jutt käib. Me ikka oleme püüdnud sotsialiseeruda ja nende käest mõned väljendid ära õppida. Nagu näiteks "mucho frio" - väga külm - seda läks eelmisel päeval altasa vaja - või ¡Buen provecho! - head isu. (Viimast on väga lihtne meelde jätta: kõik hea läheb pärast seedetrakti läbimist vetsu). 
Kahepoolse olematu keeleoskusega oleme selgeks teinud, et meie selja taga istuv paarike Diego ja Sandra on nädal tagasi abiellunud ja praegu pulmareisil ning meie ees istuv Nicolle kavatseb kolmenädalase tripiga Titicaca ja Machu Picchuga hakkama saada.

"Kinoa," noogutavad tšiillased. "Me saame seda täna lõunasöögiks."

Kinoa, eesti keeli tšiili hanemalts, on taim, mida Andides on kasvatatud juba 5000 aastat. Kuulub samasse perekonda peedi ja spinatiga. Taim võib kasvada 1-3 m kõrguseks ja annab arvukalt väikseid seemneid (läbimõõduga 2 mm), mis välimuselt meenutavad hirsi omi. Neid süüaksegi. Suudab kasvada kuni 4000 m ümp ja talub  temperatuure miinus 8 kuni pluss 38.
Kunagi oli kinoa koos kartuli, tomati, ubade ja maisiga siinsete rahvaste peatoiduks. Inkadele oli kinoa püha toit. Ketšua keeles kutsuti teda chisaya mama ehk teraviljade ema, kuigi teraviljadega on tal vähe ühist. Teraviljaks nimetatakse teda seetõttu, et kinoa seemneid kasutatakse söögiks samal moel kui teraviljagi.

Hispaaniast pärit vallutajad keelasid inkadel kinoa kasvatamise ja hävitasid selle põllud. Kõigil keelust üleastujatel lubati käed otsast raiuda või ähvardati koguni surmanuhtlusega. Vallutajad püüdsid vähendada kinoa kasutamist põhjusel, et sellel oli oluline osa inkade usulistes rituaalides. Inkade valitseja avas igal aastal põllutööde hooaja sellega, et külvas ise esimesed kinoa seemned mulda, kasutades seejuures puhtast kullast tehtud tööriistu. Samuti oli inka sõjamestel teada kinoa suur toiteväärtus: pikkadel sõjaretkedel olid neil toidumoonaks kaasas kinoast ja rasvast tehtud pallikesed, mida kutsuti sõjapallideks. Jõudu ja vastupidavust andvate omaduste tõttu kutsuti teda ka “asteekide kullaks”.
 Karmid meetmed osutusid tõhusaks ja kinoakasvatus hääbus sajanditeks.
Põld on ümbritsetud aiaga. Aiapostid on "kättesaadavast materjalist".

Aasta 2013 oli ÜRO poolt tahvusvaheliseks kinoa-aastaks kuulutatud - et sellele väärtuslikule toidutaimele rohkem tähelepanu pöörata.
Tänapäeval on nõudlus kinoa järele kasvanud. Üheks põhjuseks on heaoluühiskonna inimeste üha süvenev teraviljavalgu gluteeni talumatus.
Kaitseks laamade eest on põlde ümbritsevad aiad täis seotud plastikuribasid, põldudel oli näha ka hernehirmutisi.

Peale 1952. aasta revolutsiooni sai Boliivia USA-lt palju toetust ning selle käigus jõudsid traktorid ka Altilpano tasandikule. See oli  kinoakasvatuse jaoks oluline muutus. Kuna traktorid ei saa kitsastel mäekülgedel liikuda, hakati kinoat kasvatama tasasematel karjamaadel, kus varem karjatati laamasid. Nägime möödasõidul mäenõlvadel  hulgaliselt vanu kiviaedadega ümbritsetud terrasse - küllap siis kunagised kinoa-kasvatamise alad.
Kinoat kasvatatakse selle tervislikkuse pärast, kuid paradoksaalsel kombel on kinoakasvatuse piirkond kogu Boliivia üks kõige rohkem alatoitumuse käes vaevlev piirkond. Farmerid ei saa lubada endale oma kasvatatud toidu söömist – see müüakse maha ning ostetakse odavam väiksema toiteväärtusega toitu.  Kinoa tootjad müüvad kogu oma toodangu ja toituvad ise odavamast riisist või makaronidest.
Anakonda kanjon
Lõunapausiks jõudsime mingisugusesse külakesse, mis välisfassaadi järgi tundus oema suurem, parem, rikkam ja ilusam kui teised. Kõik eelmised (muide, iga küla sissesõidul on tõkkepuu ja valvur - läbisõidu eest tuleb maksta!) on ikka eritit kõrbehallpruunid olnud.
Peatänav. Lapsed teel  :)
Lõunasööki oodates põikasime ühe nurga taha ja - voila!, millie hoone! Kahtlustasime, et see on kool.
Ei olnud. Oli hoopis spordisaal!!!

Pärast rikkalikku lõunasööki (mäletate, me vahetasime dieedi nuumaprogrammi vastu välja) jõudsime järgmisesse peatuspunkti. Väga toredasse, sest siia toodi kõik turistid üle ilma kokku. Õlut jooma. Külm õlu kõrbes - eks kõla imeliselt!
Proovisime kõik erinevaid maitseid - kokaõlu, kinoaõlu ja meeõlu. Viimased kaks maitsesid nagu nats kehvapoolne õlu ikka, koka oma oli kihtsalt väga võõra maitsega.
Noh ja eks peale seda olnudki aeg öömaja järgi ringi vaatama hakata.
Mesikeel San Pedros oli lubanud meile soolahotelli.
Nii olnudki.

Toanaaber tšiillanna Nicolle.
"Homme hommikul on väljasõit kell viis," ütles autojuht.

Leegi ja Jassu blogi koos piltidega mägi-nösuhanedest ja viscacha'dest: 
 http://www.leegi.jassu.ee/2017/11/26/leggi-yasmin-ariei-boliivia-soolal/

No comments:

Post a Comment