Ull Lugu: Soolast oled Sina võetud...

No kesse tõuseb kell 4.30 üles???

Ikka turist. Ei ole kellegi nii raske elu kui turistil...

Aga asi oli seda väärt.

Me olime eelmisel õhtul oma soolahotellis juba n-ö kergelt sisse soolatud, öö läbi aklimatiseerunud ja nüüd läks lahti!

Salar de Uyuni on maailma suurim soolajärv - neli korda suurem kui Peipsi - ja Boliivia üks suuremaid turismimagneteid. Mitte üksnes oma maastikupildi, vaid ka eriliste valgusolude pärast. Lõputu valevus, mis heal juhul kuskil kauguses pruunika mäega lõpu saab või siis lihtsalt horisondil taevasinasse hajub, teeb sellest kõigest täiesti erilise ja unustamatu elamuse.

Päikesetõus

Meie kamp. Sõitsime kogu aeg kaks autot koos. Küllap on see eelkõige turvalisuse pärast - kõrbeteedel küll levi ei olnud. Autodena kasutatakse üldjuhul vanemat sorti Toyota Landcruiser'eid, millest meeste mõistus üle käib. Nii, nagu meil vanal vene ajal...

Soolakõrbe mustrid hommikuvalguses

Sõidame edasi. Mõne aja pärast kerkib ei-tea-kust meie ette mägi - kaktuste mägi. Isla Incahuasi, ketšua keeles Inka maja. Koos sajanditevanuste kaktustega.

Silm on vahepeal puhta valgega niivõrd ära harjunud, et väikese kõrgendiku tekkimine teele on peaaegu nagu ootamatu pühaduserüvetus.

Autojuht lubab meile lahkesti pea tunnikese mäega tutvumiseks.

Atakaama siilikkaktus (Echinopsis atacamensis) kasvab max 15 m kõrgeks. Mõned kaktused mäel olla kuni 12 m kõrged. Okkad 10, maksimaalselt 15 cm pikad. Noorte kaktuste okkad on teravamad, vanadel lähevad okkad peenemaks, kuni lõpuks on järel parajad harjasetuustid. Nagu inimestega, et elu lihvib vaguramaks?

Kaktusekänd

Mäe jalamile on sisse seatud turismiinfo punkt.

Sel ajal, kui meie mööda mäge kooserdme, on hommikusöögilauake end ära katnud.

Need peavad olema mõne turismitöötaja lapsed - kust nad muidu siia said?!?

Juhid sõidutavad meid veel jupikese edasi. Nüüd läheb lustipiltide tegemiseks.

Peaosas värskelt abiellunud tšiili poiss Diego

Peaosas tšiili tüdruku Nicolle müts. Kumbki neist, ei tüdruk ega müts, pole värskelt abiellunud.

Esimene Uyuni soolahotell, Playa Blanca. Tänaseks muuseum. Hoone ees on erinevate riikide lipud, sinimustvalget kahjuks mitte.

Uyuni soolajärv on kuni 120 m sügav, soolakihi paksus järve peal 2-7 m.

Uyuni soolajärve all on Boliivia suur varandus - maailma suuruselt teine liitiumivaru, hinnanguliselt ca 5,4 miljonit tonni. Liitiumi on nimetatud 21. sajandi kullaks, ilma milleta poleks meil ei nutitelefone, tahvelarvuteid ega autode akusid. Võimalik et see asjaolu saab Boliivia elanike elu paremuse pole pöörama. Miks seda senini tehtud pole - Boliivia ei taha korrata hõbedakaevandustega tehtud viga, kus kohalikud elanikud kaevandustes rügasid-surid, kogu kasum rändas aga maalt välja USA-sse. Sedapuhku tahab Boliivia ise oma high-tech-vara pealt kasu lõigata. Kuid esialgu on puudus veel teadmistest...

Veidi enne Uyuni linnakesse jõudmist tehakse turistidele turupeatus.

Müüja ja turist. Kübarad ja kaabud kaitsevad eelkõige silmi ereda päikesevalguse eest. Mis põhjusel on naistel seelikud puusa pealt vateeritud, veel ei tea.

Kohalik mood: patsid ja seelikud

Uyuni linn asub 3675 ümp ja rajati alles 1889. MilitaareesmärkidAimaraa keeles tähendab uyuni „koormaloomade koht”. Koormaloomad kannavad teadagi soolakoormaid, seda kohaliku elu alust.

Nägime soolaväljadel ka soolakuhjasid - sool kühveldatakse labidatega hunnikutesse, kus ta mõned päevad kuivab. Hiljem viiakse veoautodega minema.

Rongide surnuaed Uyunis olla maailma suurim vanade rongide kogum. 1872 alustati Boliivia esimese raudtee ehitamisega, see pidi tooraineid nagu naatriumnitraat jt soolad, kuid ka metalle nagu vask, hõbe, kuld, sisemaalt Vaikse ookeani ranniku sadamatesse viima. Kui rööpad 19. saj lõpus Uyuni jõudsid, rajati linna vedureid tootev ettevõte ning Uyunist sai oluline raudteesõlm. 1940 kukkus kohalik tööstus kokku ja enamus väärismetallikaevandusi suleti. Seega ei olnud enam vaja ka ei vedureid ega vaguneid. Linna taga vedelevad sadakond vedurit-vagunit, vanimad 19 saj-st. Korrosioon närib neid tänu kohalikule kliimale vähe, suuremad kahjurid on sool ja kohalikud, kes juppe vanarauda viivad ning graffitiga katavad.