Jõululainel

Me arvasime, et kui me oleme poolteist kuud väga vaatamisväärselt rabanud - kõrgel ja kaugel, külmas ja kuumas, ilma ühegi puhkepäevata - et siis on meil täielik õigus väljateenitud puhkusele. Pealegi on jõulud saabumas ja juba Uus-Meremaal kirjutas üks tädi pahaselt, et jõulude ajal ei peaks inimesed ringi kondama, vaid kenasti koduse jõululaua taga üksteisel käest kinni hoides pühalikult jõululaule laulma.

Inimestele meeldib puhata eksootilistes paikades, oleme me tähele pannud. Me oleme väga tähelepanelikud, eksole. Ja me oleme inimesed.

Nüüd oli vaja ainult veel eksootilist paika, kuhu see kodune jõululaud kujundada. Jõululaul on meil juba selge – „See viis haaras mind, feliz Navidad, …“

Kolm parasvöötme-eestlasele kõige ekstreemsemalt eksootilist kohta on kaks poolust ja üks ekvaator. Me valisime ekvaatori. Oli teine juhtumisi tükk maad lähemal.

Ecuadoris elab ühe maja ja kahe koeraga Joanna. Joanna ütles, et olks, võtke mu maja ja koerad ja nautige, ma lähen käin siis kah korra ära.

Joanna leidsime internetist. Ta otsis seal housesitterit. Me pakkusime kolme. Kui babysitter, lapsehoidja, on üldjuhul arusaadav ja tuttav termin, siis housesitter seda enamasti ei ole. Samas on maja hoida tükk maad lihtsam, maja ei jonni ega pirtsuta. Kui, siis ehk teinekord talvel torutab natuke, suvel peaksid majad iseendaga päris kenasti toime tulema. Ja no ekvaatoril peaks ju ometigi suve jaguma!

Ütlesime Joannale, et meie põhihuvi on ekvaatori peal puhata ja mängida ja jõululaule laulda ja meil ei ole midagi selle vastu, kui tema koerad seejuures tänulikuks publikuks on. Joanna arvas, et see on hea mõte, pealegi oli ta alles hiljuti Tallinnas käinud. Tallinnas oli jumala jama ilm olnud. Võimalik, et just ta seetõttu valiski meid…

Niisiis keerasime jõululainele. 

 Lainetama hakkas juba Põhja-Peruus. Piura kohta oli igal pool öeldud, et pole suuremat asi linn, tegelikult osutus Piura paremaks kui nii mõnigi teine. 

Jõululaine Piura (Peruu) linna keskväljakul. Midagi ei ole teha, eestlase jaoks on veider, kui kuusekard lehtpuu pääle riputatakse ja päkapikud sinnasamasse juurde üles puuakse.

Jõululainel inimene astub ikka kirikusse ka sisse. Ja mis ta näeb - esimene kohalikku värvi pühakuju! 

Ristiusk küll, aga kuidas ikkagi on kõik tumedanahalised nõus mingeid valgeid pühakuid kummardama...

Ecuadori saabumine oli nagu teise ilma jõudmine.

Kunagi 90ndate alul sattusin ühte linnakesse, millest pool oli Saksamaa, pool Prantsusmaa jagu. Linnakese jagas pooleks jõgi. Mäletan siiamaani hämmeldust, mida tundsin peaaegu steriilselt puhtalt Saksamaalt Prantsuse "lohakasse elegantsi" ja prügisse sisenedes. 

Täpselt sama hämming tabas mind nüüd Peruust Ecuadori sisenedes.

Majadel on katused peal, õued on puhtad, teeääred ei kirvenda kilekottidest, plastpudelitest ja ehitusprahist... Isegi loodus on paugupealt muutunud - ei mingit hallpruuni enam, igal pool lopsakas rohelus, riisipõllud, viljapuuaiad,... Muide, mangod kasvavad puu otsas väga veidralt, justkui oleks keegi nad sinna ca 30-cm-se nöörikesega riputanud. Nagu jõuluehted.

Ecuadoris asub linnake nimega Loja. Tundus tore olema. Ette rutates olgu öeldud, et oligi.

 Näiteks kasvas Lojas kellukapuu. Googel sellist puud ei tunne, aga mina tundsin ta kohe ära.

 Sest õied olid täpselt kelluka omad. Viljad ei olnud ühegi tuttava omad.

 Sõnaga: linn õitses ja õilmitses ja oli jõulude tulekuks absoluutselt valmis.

 Ühte Loja pühakotta oli näiteks ilmatusuur Jeruusalemm ja Petlemm kokku ehitatud koos kõikide issandama inimeste ja majade ja mägede ja jõgedega, mis neil seal olid. No tõesti suur, mingi 10 x 10 meetrit võibolla, ja kõik need inimesed seal liigutasid ja sead röhkisid ja lambad määgisid ja veed vulisesid ja lõkked põlesid ja....

 ... ja vahepeal oli öö ja siis tuli hommikuhahetus ja pilved ja udutoss ja üldse, see oli ikka jumala võimas nikerdis, mis seal kokku oli sätitud!

 Juurde oli kirjutatud, et kui keegi tahab de belenismo õpitoast osa saada, siis pöörduda sinna ja sinna.

Google tõlge hispaania keelest:
Belenismo on Jeesus Kristuse sünni plastiline esitus, mida jõuluperioodidel tavaliselt tehakse kodudes, kirikutes, kauplustes jne. On osa katolikust jõulutraditsioonist. Maakultuuri ja pastoraalse maailma ülendamine, kus taaselustatakse mägesid, jõgesid ja neid, kes käesid maad oma kätega.

Järgmiseks suuremaks üllatuseks teel olid jäätiseoapuu kaunad. Lasime müügipreilil  nime üles kirjutada. Et misasi see siis ikkagi on, mida ta meid sööma sunnib. Tema kirjutas Guaba. Ingliskeelne maailm nimetab seda jäätiseoapuuks, taimetargad ütlevad Inga edulis, eesti keeli söödav ingauba.

Nett ütles, et jäätiseoapuud kasvatatakse kohvi-ja kakaoistandustes peamiselt seepärast, et oleks keegi, kes varju annaks, aga ka seepärast, et ta seob hästi lämmastikuühendeid, takistab pinnaseerosiooni ning annab multši. Puu alumised oksad eemaldatakse ja kasutatakse küttepuudeks. Nii et väga multifunktsionaalne taim.

 Viljaks on mõnikord isegi meetrile ligineva pikkusega uba. Oad on nagu vati sees ja see vatt ongi söödav. Meenutab veidi vaniljejäätist, siit siis ka taime ingliskeelne nimi.

 Kuna me olime otsustanud jõululainel olla, tuli ka pimeduses linn üle vaadata. See oli hea mõte.

 Ja siis... millised aroomid!

 Ma ei tea, kas ma olengi oma elus nii intensiivset ja paksu ja mõnusat kohvilõhna tundnud... kohv ise maitses ka väga hää. Ecuadori kohv.

 Päevale pani punkti veidi jõulu-, veidi popmuusika-, veidi folklooriteemaline laulu- ja tantsupidu linna keskväljakul. Korralik kahetunnine kontsert koos mõne väga hea etteastega.

 Minu meelest me oleme täiesti korralikult jõuludeks ette valmistunud.   

Leegi ja Jassu nägemus:

http://www.leegi.jassu.ee/2017/12/16/ecuadori-majahoidjad/